Ott Kiivikas aitas söömishäiretega tüdrukut: ta oli enne iga nelja kuu tagant haiglas

Kulturismi Eesti meistrivõistlused 2018. Ott Kiivikas. Foto: Joakim Klementi

Teisipäevases «Õhtu!» saates rääkis Ott Kiivikas pikalt sellest, kuidas ta on aidanud ühel anorektikust tütarlapsel paraneda. Kui enne oli tüdruk iga nelja kuu tagant söömishäire tõttu haiglas, siis viimase üheksa kuu jooksul pole ta sinna enam kordagi sattunud.

Kiivikase sõnul kohtusid nad Steffyga esimest korda möödunud aasta septembris. «Nad olid varasemalt proovinud läbi minu vanema tütre jutule saada, aga eks mul oli ka sada tegemist ja tavaliselt on abipalujaid rohkem, kui aidata jõuad,» tunnistas Kiivikas. 

Algul ütles ta neile viisakalt ära. «Ma olen alati enda jaoks mingi piiri tõmmanud, et võistlussportlastega ma tegelen – seda asja ma jagan. Tavainimeste treenimine on ka üldjuhul selge. Diagnooside puhul on palju eriala spetsialiste ja ma algul ei saanud aru, küsisin, et millisel kujul te arvate, et ma võiksin teid aidata,» meenutas mees. 

«Nad ütlesid, et on kõik läbi käinud, kõike proovinud, aga pole kuskilt abi saanud. Mina olevat see, kes saab aidata. Jõudsime aruteluga sinna, et ma nõustusin.»

Kiivikas sai aru, et Steffy emal oli selg juba nii vastu seina, et polnudki enam kuhugi minna. «Ma hakkasingi mõtlema, et mis siis nagu hullemaks saab minna? Ma proovin aidata. Kui meil õnnestub, lööme kahte kätt kokku. Kui ei, tõstame käpad püsti.»

«Esimesel kohtumisel ma kuulasin selle loo ära. Sa viid ennast sellega kurssi, mis see taust on, kui raske see haigus on olnud. Selgus, et iga nelja kuu tagant oli Steffy haiglas – niimoodi neli aastat. Kujutate ju ette, et see pole lihtne,» rääkis mees.  

«Uurisin haiguse iseloomu kohta, aga ütlen ausalt, et kõige rohkem õpid sa iga päev sellega tegeledes. Need vestlused, mure avamine – ega see ei erine tavalisest suhtlusest. Põhiline, et tekiks usaldus. Steffyl oli respekt ja lugupidamine, mida tal võib-olla arstide vastu enam ei olnud,» selgitas Kiivikas.

«Mul on samasuguse diagnoosiga ka teisi õpilasi, küll kergemal kujul. Aga kuidagi kummaliselt on see tee läinud, et üha rohkem pöörduvad minu poole tütarlapsed, kes soovivad kehakaalu tõsta. Hetkel ongi mul rohkem neid tütarlapsi, kes tahavad juurde võtta kui neid, kes soovivad alla võtta.» 

Kiivikas kinnitab, et Steffy on hästi arukas tütarlaps. «Ta on palju lugenud ja sa saad aru, et ta on intelligentne. Ütlesin ka, et minu jaoks pole vaja pilti ilustada – ütle nii, nagu asjad on. Tõde selgub ainult kaalu peal. Kui numbrid kaalu peal ilusamaks ei lähe, siis see jutt, mida mulle räägid, ei omagi tähtsust.» 

Steffy on koostöö ajal palju arenenud. «Ta pole üheksa kuud haiglasse sattunud. Täna me ka kohtusime ja ta näeb juba täiesti korraliku tütarlapse moodi välja. Ma näen neid muutusi nii jõunäitajates kui kehakaalus,» tõdes Kiivikas. 

«Kui ta minu juurde tuli, oli ta 45 kilo, tänaseks kaalub ta 49 kilo. See ongi selline trepist üles astumine, üks aste korraga.» 

Ott Kiivikas kinnitas, et näeb selle pere tänulikkust. See on tema arvates mingi täiesti teistsugune tänu, mida ta polegi võib-olla varem kogenud.

Steffy (täisnimi toim. teada) andis möödunud novembris sotsiaalmeedias teada, et on väga õnnelik, et Ott Kiivikas talle toeks on. «Algul ehmatas see mind väga ära, kui mulle öeldi, et pean aastaga kümme kilogrammi juurde võtma. Esimesed nädalad läksid ääriveeri, aga mul oli parim klapp, mis treeneriga olla saab,» kiitis Steffy. 

«Ott süstis mulle jõudu ja ma ei saaks olla õnnelikum. Tänu talle pole söök enam minu vihavaenlane,» lisas tüdruk.