«Uurisin haiguse iseloomu kohta, aga ütlen ausalt, et kõige rohkem õpid sa iga päev sellega tegeledes. Need vestlused, mure avamine – ega see ei erine tavalisest suhtlusest. Põhiline, et tekiks usaldus. Steffyl oli respekt ja lugupidamine, mida tal võib-olla arstide vastu enam ei olnud,» selgitas Kiivikas.
«Mul on samasuguse diagnoosiga ka teisi õpilasi, küll kergemal kujul. Aga kuidagi kummaliselt on see tee läinud, et üha rohkem pöörduvad minu poole tütarlapsed, kes soovivad kehakaalu tõsta. Hetkel ongi mul rohkem neid tütarlapsi, kes tahavad juurde võtta kui neid, kes soovivad alla võtta.»
Kiivikas kinnitab, et Steffy on hästi arukas tütarlaps. «Ta on palju lugenud ja sa saad aru, et ta on intelligentne. Ütlesin ka, et minu jaoks pole vaja pilti ilustada – ütle nii, nagu asjad on. Tõde selgub ainult kaalu peal. Kui numbrid kaalu peal ilusamaks ei lähe, siis see jutt, mida mulle räägid, ei omagi tähtsust.»
Steffy on koostöö ajal palju arenenud. «Ta pole üheksa kuud haiglasse sattunud. Täna me ka kohtusime ja ta näeb juba täiesti korraliku tütarlapse moodi välja. Ma näen neid muutusi nii jõunäitajates kui kehakaalus,» tõdes Kiivikas.
«Kui ta minu juurde tuli, oli ta 45 kilo, tänaseks kaalub ta 49 kilo. See ongi selline trepist üles astumine, üks aste korraga.»
Ott Kiivikas kinnitas, et näeb selle pere tänulikkust. See on tema arvates mingi täiesti teistsugune tänu, mida ta polegi võib-olla varem kogenud.
Steffy (täisnimi toim. teada) andis möödunud novembris sotsiaalmeedias teada, et on väga õnnelik, et Ott Kiivikas talle toeks on. «Algul ehmatas see mind väga ära, kui mulle öeldi, et pean aastaga kümme kilogrammi juurde võtma. Esimesed nädalad läksid ääriveeri, aga mul oli parim klapp, mis treeneriga olla saab,» kiitis Steffy.
«Ott süstis mulle jõudu ja ma ei saaks olla õnnelikum. Tänu talle pole söök enam minu vihavaenlane,» lisas tüdruk.