Ewert Sundja langes teismelisena ahistamise ohvriks: nad teavad, et sa ei julge karjuda

Ewert Sundja Foto: Sander Ilvest

Muusik Ewert Sundja avalikustab sotsiaalmeediasse tehtud postituses, et koges 15-aastaselt Saksamaal noortelaagris olles ahistamist. «Nad teavad, et sa ei julge karjuda, kui see juhtub, ja esimene kord kui sa sellest avalikult kõneled, on aastate pärast,» tõdeb Sundja.

«Kui keegi räägib millestki, mis toimus aastaid tagasi, siis on täiesti elementaarne, et võib tekkida küsimus – miks sa sellega alles nüüd välja tuled? Minu lugu on lihtsalt minu lugu. Ma tean, mida tähendab millegi aastatepikkune enda sees hoidmine,» tunnistab muusik. 

Kõik juhtus 1998. aastal. «Ma olen 15. Koos sõbraga noortelaagris Saksamaal. Kogu see lõbus ja ootusärevust täis bussireis läbi Euroopa on kulmineerunud kohalejõudmisega Wolfsburgi, Volkswageni kodulinna. Saame tuttavaks meie rühmajuhiga, hästi sõbraliku ja laheda tüübiga. Ta meeldib kõigile, teeb nalja, on vahetu suhtleja – tiinekad sumisevad ta ümber nagu mesilased. Emotsioonid on laes ja esimene öö veedetakse koolivõimla põrandal madratsil. Uinun,» meenutab Sundja juhtunut.

«Ärkan, sest ma ei saa aru mis toimub, tundub, et näen und aga tegelikult mitte, keegi silitab mind – niimoodi vaikselt ja tasa liigub käsi üle mu selja ja tagumiku. Ei julge liigutada. Hirm on halvav, sest see ei ole ju päriselt. Hommikul veenan end, et ma nägin halba und. Ja loomulikult ei räägi ma sellest kellelegi,» jätkab ta.

«Meid jagatakse gruppidesse ja edaspidi kohtun temaga ainult päeval, kõigi teistega koos. Saan palju uusi sõpru ja üleüldiselt on elu elamist väärt. Nädal möödub imeliselt,» jutustab mees.

«Tingituna ühistranspordi graafikust peame lahkumisel leidma üheks ööks öömaja. Ta pakub välja, et me saame olla tema perekonnatuttavate juures, kus ta on aastaid lapsehoidjana töötanud. Lubab meid hommikul jaama viia ja kuna meil paremat valikut pole, oleme loomulikult nõus. Selleks hetkeks olen esimesel ööl juhtunu oma ajust blokeerinud. Ei oska midagi karta ega muretseda.» 

«Ja siis on see osa jälle. Ma ei tea kui kaua see silitamine käib – nali naljaks, aga kannikad kokkupressituna laman seal, teen magamise hääli, proovin ennast voodis nii turvaliselt positsioneerida kui võimalik ja ootan hommikut. Aga vastikustunne on meeletu,» tunnistab Sundja.

«Õnneks läheb rong vara ja peale vähese verbaalse kokkupuute ei pidanud temaga rohkem suhtlema.»

«Arvaku keskaegsed, mis nad tahavad, aga on ülioluline rääkida lastele nende kehast ja sellest, et see on ainult nende oma. Ja mitte keegi ei tohi seda näppida. Jumal tänatud, minu loo kulminatsioon on silitamine. Aga see ei ole alati nii,» rõhutab mees.

Elu sürreaalsed hetked 3 Kui keegi räägib millestki, mis toimus aastaid tagasi, siis on täiesti elementaarne, et...

Posted by Ewert Sundja on Esmaspäev, 22. märts 2021