PERSOON ⟩ Menusarjast tuntud 18-aastane Laura Kohava kuulsuse pilvisest küljest: keskealised mehed löövad külge

Laura Kohava on 18-aastane noor näitleja, kes on saanud tuntuks sarjast «Pilvede all». Tüdruk kehastab seal Mari ja Indreku tütart Maritet. «Iga kolmapäev, kui Pilved läbi saavad, siis vaatan oma Instagrami sõnumitesse. Seal on mehed, kelle profiilipildiks on perepilt ja siis nad kirjutavad mulle «Tere, ilus tüdruk». Ma ei tea, mida sellistele vastata.»

Kuidas leidsid tee näitleja ametini?

Ma mäletan, et olin lasteaia viimases rühmas. Meil oli lasteaia lähedal Laagri kultuurimaja, kus käis näitering. Mu ema ütles, et noh, mine ja proovi järele. Hiljem, kui ma olin 2. klassis, siis mind kutsuti Kaari Sillamaa kaunite kunstide kooli etendusele, sest minu sõbranna käis seal. Käisin seal seitse aastat ja siis ma leidsin «Pilvede all» casting'u ja siis ma jäingi Pilvedesse ning tulin kaunite kunstide koolist ära. Mul on selline kirju teekond olnud.

Kui kaua sa Pilvedes mänginud oled?

Nüüdseks neli aastat, esimest korda läksin üldsegi filmi näitlema. See oli siis 2017. aastal. 2018. aasta suvel mulle kirjutati, et kas ma tahaksin sarjas edasi näidelda.

Milline näeb välja üks tavaline võttepäev?

Neid on palju erinevaid. Kui oleme Tallinnas, siis me oleme enamasti Mari kodus. Vahepeal on nii, et lähengi hommikul kella 8ks kohale ja äärmisel juhul kell 23 lõpetame. Võttepäevad on väga erinevad, vahepeal need kestavadki üle 12 tunni ja teedki terve päeva tööd. Vahepeal on nii, et käid umbes kaheks tunniks, siis on kolm tundi pausi ja siis tuleb taas tagasi minna. See võttegraafik varieerub palju.

Kuidas saite piirangute ajal filmida?

Eelmine hooaeg minu teada jäigi pandeemia tõttu lühemaks. Ma ütlesin ka, et mina ei saa võtetele tulla, sest minul on peres riskirühma kuuluv inimene. Nüüd me filmisime ära aasta algul, kui olukord oli grammike parem.

Kuidas sa üldse jaksad kooli kõrvalt näitlemisega tegeleda?

Võttepäevi on minul kui kõrvalosatäitjal väga vähe. Mul ongi kuus umbes kaks-kolm võttepäeva. Võtted ei kesta ka terve aasta. Tavaliselt need sobitatakse nädalavahetusele, sest näitlejad on ka nädala sees rohkem kinni (etendused, proovid). Nii et see ei takista mul koolis käimist.

Kohava sõnul ei takista võtted tal koolis käimist. Foto: Remo Tõnismäe/Postimees

Mida on sulle sarjas näitlemine kõige rohkem õpetanud?

Seda, et ma ise ei tahaks elukutseliseks näitlejaks saada. Enne mõtlesin, et minust saab kindlasti näitleja ja lähen lavakasse. Aga nüüd olen aru saanud, et see ei ole ikka päris mulle. Ma tahaksin küll näitlemisega edasi tegeleda, aga ma ei jaksaks sellega 24/7 tegeleda.

Lisaks on mulle see õpetanud ka seda, et loomulik näitlemine on väga-väga oluline. Teatrikoolis on see, et seal peab laval kõiki emotsioone väga suurelt välja näitama, et see kõik publikusse näha oleks. Filminäitlemises on täiesti vastupidi. Seal peab tegema nii vähe ja nii loomulikult, kui üldse saab.

See hüpe oli minu jaoks hästi järsk ja esimestest hooaegadest on hästi näha, kuidas ma kõike ikka väga üle panen. Seal käed käivad kogu aeg ja olen ülidramaatiline. Nüüd ma olen hakanud loomulikumalt näitlema. Väga lahe ongi just näha seda, et mida hooaeg edasi, seda loomulikumaks minu näitlemine läheb. Ma avastasin, et see läheb loomulikumaks, kui ma ei tuubi teksti enne pähe, vaid loen selle lihtsalt enne läbi.

Milline naljakas seik sulle «Pilvede all» näitlemisega pähe torkab?

Palju on seda, et kui me töötamegi pikalt, hommikust saati, siis õhtuti on see väsimustunne, kus iga asi pakub nalja. Meil on Elisabetiga olnud palju võtteid minu toas, kus me lihtsalt ei suuda ega suuda oma teksti teha. Iga sõna ajab nii väga naerma ja siis terve tiim lihtsalt naerab.

Kas tänaval liikudes tulevad paljud ligi ja teevad juttu?

Jaa, pilti tehakse ja rääkima tullakse. Kõige rohkem on minuga rääkima tulnud üle 50-aastased mehed. On palju neid, kes jah, tulevadki niisama rääkima. Kiidavad, et lahe, mis ma teen ja nii, ning küsivad minu edasiste plaanide kohta. Äge on see, kui inimesed tulevad rääkima.

Aga iga kolmapäev, kui Pilved läbi saavad, siis vaatan oma Instagrami sõnumitesse. Seal on mehed, kelle profiilipildiks on perepilt ja siis nad kirjutavad mulle «Tere, ilus tüdruk». Ma ei tea, mida sellistele vastata.

Minu jaoks on tegelikult väga oluline kõigile sõnumitele vastata. Mulle tegelikult meeldib, kui mulle kirjutatakse. Aga kui sellised mehed kirjutavad, siis ma olen küll veidi segaduses, et mida ma nüüd vastama peaksin. Oleks siis see, et inimene tunneb huvi näitlemise vastu, aga kui nad kirjutavad «Tere, ilus tüdruk», siis see ehmatab väga ära. Nad kirjutasid ka siis, kui olin vaid 14-aastane.

Laura Kohavale hakkasid keskealised mehed juba siis kirjutama, kui ta vaid 14-aastane oli. Foto: Remo Tõnismäe/Postimees/Scapix Baltics

Sarjas mängid sa Indreku ja Mari tütart, kes on väga otsekohene teismeline. Kui palju sa sarnaned oma tegelaskujuga?

Ma ei tunne, et me oleksime väga sarnased. Ma ikka valin rohkem oma sõnu ja mulle tundub, et ma olen oma perega kõvasti lähedasem, kui see nii-öelda Pilvede perekond. Ise ma väga palju sarnasusi ei leia, aga minu kõrval olevad inimesed väidavad siiski, et me pole väga erinevad.

Milline nägi sinu esimene võttepäev «Pilvede all» sarjas välja?

See oli filmivõtetel, mis toimusid Mari eelmises kodus. Ma mäletan, et mul oli üks stseen, kus ma pidin jogurtit sööma. Me tegime seda stseeni viis korda uuesti. Ma muudkui pugisin seda jogurtit ja mul oli nii paha olla. Ma kartsin kõike, sest ma olin seal nii uus ja võõras. See oli päris jube. Tegelikult võeti mind seal väga hästi omaks. Mul ei olnud kunagi sellist tunnet, et ma ei saaks inimestega suhelda või et ma ei kuuluks siia.

Kas pärast «Pilvede all» lõppu sooviksid kuskile mujale seriaali näitlema minna?

Kusjuures Pilvedega on see huvitav lugu, et minule ei ole ametlikult öeldud, et see oleks viimane hooaeg. Seega, ma ei oska kommenteerida, kas see tegelikult on viimane hooaeg või mitte. Ma küsisin ühelt tiimiliikmelt, et mis jutt on, et kas on siis viimane, ja tema ka ei teadnud. Nii et ma olen parajas teadmatuses praegu.

Kas sulle meeldib rohkem teatrilaval või sarjas näidelda?

Tegelikult meeldib mulle väga ka laval näidelda, sest seal on mass inimesi, kes kõik sulanduvad ühise projekti nimel kokku. Pilvedes on väga vähe näitlejaid korraga kohal ja nii suurt perekondlikkuse tunnet ei teki. Laval on see kuidagi tugevam ikka. Aga mulle ikka meeldivad mõlemad.

Mida teed pärast gümnaasiumi lõppu?

Mul on igasuguseid plaane olnud, aga eks näis, kuidas see koroona mõjutab. Mul on olnud plaan võtta vaba aasta. Vahepeal mõtlesin, et läheks Tansaaniasse vabatahtlikku tööd tegema ja siis tekkis mul mõte, et tahaksin Tartusse minna kondiitriks õppima. Pärast seda tahaksin Tallinnas psühholoogiat õppida.

Kirjutad oma Instagramis, et sul on olnud depressioon. Miks üldse noorel inimesel depressioon tekib?

Sellel on palju eelsoodumusi, mis seda mõjutada võivad. Ma ei oska öelda, miks just minul depressioon tuli, aga selle vastu ei saa midagi teha. Kolm aastat tagasi olin depressiooniga ka haiglas. Mingi aeg oligi parem olla, aga siis tuli jälle langus ja aasta aega olin taas selle haigusega.

Depressioon käib nii üles-alla. See on ka väga salakaval. Vahepeal tunnen, et nüüd vist on depressiooniga kõik, sest ma olen nii positiivne inimene ja see ju justkui ei saaks tulla kuskilt. Aga siis tulevad jällegi halvemad ajad.

Ma arvasin ka ise pikalt, et kui depressioon on seljatatud, siis see enam tagasi ei tule. Kuidas saaks tulla, ma olen ju nii positiivne inimene? Aga tegelikult on kõigil neid madalamaid punkte. Ma ei ütleks ka seda, et kui mul on veidi madalam hetk elus, siis olen jälle depressioonis. See on lihtsalt elu. Vahepeal on raskem ja vahepeal jälle kergem.

Kui vanalt sul depressioon esimest korda avaldus?

Ma olin siis 14-aastane. Minu esimene paanikahoog tuli sellest, kui kaotasin oma matemaatika töölehe ära. Ma ei saanud aru, mis toimub. Järsku ei saanud ma hingata ja ma lihtsalt röökisin. Siis oli pool aastat sellega täielik rahu ja vaikus ning siis need hakkasid jälle pihta.

Minu vennanaine, kes õpib arstiks, soovitas mul psühhiaatri juurde minna. Tema pani mulle kohe antidepressandid peale. See on minu arust küll veidi vale, sest antidepressantidel on kõrvalmõju ka suitsiidkatsete suurenemisele ja enesevigastusele. Mul neid sellel hetkel ei olnud, kui ravimid peale sain, aga need tõid selle kaasa. Pärast seda läks mul depressioon väga-väga järsult allamäge.

Paanikahood tulevad mul ka täiesti lambistest asjadest. Näiteks, ükskord tuli siis, kui minu klassivend ütles, et mu telefoni kaitseklaas on katki.

Mis sa teed, kui depressioon ja ärevus peale tulevad?

Mul aitab keskkonnavahetus, reisimine, maakodus olemine. Nüüd koroona ajal ei saa ka neid väga hästi teha, nii et ongi selline kinniolemise tunne. Tuleb tegeleda nende väikeste asjadega, mis natukenegi rõõmu pakuvad. Mina hakkasin näiteks sellist päeviku ja albumi vahepealset asja pidama. Need ongi pisikesed asjad, mis võtavad ärevust ja depressiooni ära.

Mida sa soovitaksid nendele noortele, kes on depressioonis?

Kindlasti ära jää oma muredega üksi, sest see on kõige hullem, mis võib juhtuda. Paljud ei taha oma lähedasi nii-öelda kurnata. Mõte on selles, et head sõbrad ongi selleks, et kuulata ja aidata.

Kohava sõnul võtavad depressiooni ja ärevust ära just väikesed asjad. Foto: Remo Tõnismäe/Postimees

Kuidas peaks inimene lähenema sellele sõbrale, kes on depressioonis?

Minul näiteks on palju selliseid sõpru, kes enda arust teavad, mis mulle õige on, ja kipuvad palju enda arvamust avaldama. Parim on see, kui sõber üritab lihtsalt toeks olla ja kuulab teise ära.

Kas suudad tänu oma kogemustele ka teisi depressiivseid noori oma kõrval märgata?

Kunagi, aasta tagasi, üks suhteliselt võõras poiss, kellega ma isegi ei tea, kuidas suhtlema hakkasime, saatis mulle snap'i (video või pilt Snapchati rakenduses – toim), et ta tapab ennast ära.

Selle peale ma kaks tundi lihtsalt kirjutasin talle ja ütlesin, et sa lähed nüüd oma ema juurde, äratad ta üles ja räägid, mis tunne on. Ta aitab sind, ära ole üksi sellega. Lugu lõppes sellega, et see poiss ei teinud endaga midagi ja ta läks kaheks nädalaks haiglasse. Nüüd ta saadab mulle aeg-ajalt snap'e, et tal enam ei olegi depressiooni ja nüüd on tal ka tüdruksõber, kellega ta on juba pikalt koos olnud.

Kohava soovitab muredest lähedastele rääkida. Foto: Remo Tõnismäe/Postimees