ELU 25 ⟩ Miks surutakse meile peale riigikirikut? Piiskop Urmas Viilma on justkui jumalaheitemasin ilmalikus riigis.

Imelike Filmide Festivali juht (IFF) Harly Kirspuu arutleb, mis aasta meil ikkagi on, et üks usuorganisatsioon peab end üleval riigikirikuna ja kõik on sellega justkui nõus? Piiskop Urmas Viilma võtab sõna absoluutselt kõikidel teemadel ning sätib oma kiriku kogu aeg esiplaanile. Ükskõik millega võrreldes. Kas tõesti on mõttes tekitada ilmalikku Eestisse kelleltki küsimata riigikirik? Algus oleks justkui tehtud.

Mäletate, kui kriisipiirangud tulid, kostis kõige kõvemat õiendamist peapiiskop Urmas Viilmaa suust, kes ei tahtnud kuuldagi, et jumalateenistus on suvaline inimeste kogunemine? Jumalateenistusel toimub massikontakt samamoodi nagu siis, kui noored aelevad karjakaupa ööklubis või spordivõistlustel. Aga kus sa sellega. Kiriku direktor tahtis eristaatust.

Mille kurjavaimu pärast tolgendab kodanik Viilma risti jalus igal pool, kui on mingi väljavaade valitsuselt raha nuiata?

Kiriku "rahvakogunemisi" ei saavat millegagi võrrelda, see pakub inimestele tuge, seletas Viilma. Kurat küll. Kõik asjad pakuvad tuge, ööklubides hüppamine ja jõusaalis rahmeldamine täpselt samamoodi. Aga ei – kirikule on vaja erand teha. Sihukene asi muudab valvsaks. Mis asjaoludel on kristlased teistest ülemad või paremad?

Ärge ainult minu tegude järgi tehke!

See on üks näide järjest häälekamaks muutuva luteri kiriku ja selle mänedžeri Urmas Viilmaa viimaste aastate toimetamisest. 

Mille kurjavaimu pärast tolgendab üks teatav kodanik Viilma risti jalus igal pool, kui on mingi väljavaade endale plusspunkte saada teatavate poliitiliste äärmuste esindajate käest, või valitsuselt raha nuiata, aga kui küsimused lähevad sotsiaalpoliitilise olukorra parandamise või mingite reaalselt vajalike tegude peale, on toosinane järsku nähtamatum, kui Toskaana juuksenõel ühest teatavast Ugala kultuslavastusest?

Jumalateenistusel toimub massikontakt samamoodi nagu siis, kui noored aelevad karjakaupa ööklubis või spordivõistlustel.

Võtame siis veel ühe näite, kui Viilmaa äkki – krapsti! – avalikkuse ette hüppas. Sest oli võimalik raha saada. Oli teine kaenlasse võtnud mingi hiina ime läbi terve Eesti Kirikute Nõukogu, ja nõudis valjuhäälselt, et riik annaks koroonatoetusi ka kirikutele, sest kirikud jäid ilma turistidelt saadavast rahast. Halloo, ennast jumala suursaadikukspidav Urmas! Usuorganisatsioonid on mittetulundusühingud ja seega peaksid justkui saama peamise osa oma sissetulekutest nende käest, kes võtavad kätte ja täiesti vabatahtlikult annetavad neile, mitte äriühingud, kelle eesmärk on kasumit teenida! See on vahepeal ilmselt meelest ära läinud. 

No millal te marssisite sisse kuskile restorani või spaasse, ütlesite et “ma ei kavatse teie teenuseid tarbida, aga siin on 20 eurot, tehke sellega, mis tahate”? Ei juhtu sihukest asja ju ometi?

Reaalsus 80 aastat hiljem

Siinkohal paneme hoolega tähele, et teiste kristlike konfessioonide esiisikud on esinenud täpselt nulli nõudmisega riigi suunas, ja on üldse vait nagu kuldid rukkis. Ma olen täiesti veendunud, et pea keegi selle artikli lugejaist ei saaks isegi vägivalla ähvardusel ära nimetada näiteks viie Eesti Kirikute Nõukokku kuuluva organisatsiooni juhti. Sest needsinased kipuvad aru saama, mis riigis ja mis ajastus nad elavad. Rohkem kui üks neist ristib ainult täiskasvanud inimesi, st kiriku liikmeks astumiseks on vaja inimese enda vaba tahet ja otsust.

Sellest tulenevalt ei ole neil ette näidata tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes moepärast kunagi beebieas ristiti, kirikus käivad harva või mitte üldse, aga paberil on justkui kiriku liikmed.

Halloo, Urmas! Usuorganisatsioonid on mittetulundusühingud ja seega peaksid saama peamise annetajatelt. Miks sa küsid siis riigilt kirikule seda raha, mis "turistidelt" saamata jäi?

Eestis pole riigikirikut olnud. Ei enne ega nüüd. Viimati peeti riigikirikut (luteri kirik) Eesti territooriumil 17. sajandil, "vanal heal Rootsi ajal". "

Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole", ütleb põhiseadus. 

Ka "esimese vabariigi ajal olime juba võrdlemisi usuleiged, näiteks usuõpetus oli koolides – erinevalt muuhulgas Soomest – vabatahtlik. 

Tõsi, kirikusse kuulumine oli omamoodi vastuvett ujumine Nõukogude avalikult ateistlikule riigile, seda eriti kui selle riigi laip hakkas kaheksakümnendatel eriti hoogsasti mädanema. Sellest ma saan ju aru. Aga miks seda praegu vaja on, et tuleb tavakodanik Viilma ühest järjekordsest usuühendusest ja nõuab igasugu asju? Seda enam, et ta surub pigem seda, et “mul on rohkem raha vaja, sest ma pean rohkem pildis olema,” mitte seda, et “meil on siin sellised ja sellised sotsiaalprogrammid plaanis, mis nõuaks raha, sest me tahame kodututele kodusid anda ja töötutele tööprogramme teha”.

See ei ole kristlik. Ütlen evangeelse kristlasena.

Pseudokristluse võidukäik alternatiivses klassikas

Kui nüüd vaadata meie Urmase ülbet sekkumist kõikjale ning oma kiriku toppimist ükskõik kuhu, mis aga parasjagu pähe tuleb, meenuvad mõned filmid. 

Näiteks “Salo: 120 päeva Soodomas” (Itaalia, 1975), mlle algvariant on raamatuvormis teadupärast kõigi pervertide de facto kaitsepühaku markii de Sade kirjutatud, ja mis ennast filmivormis just liialt originaalmaterjalist eemal ei viitsi hoida. Ma ei hakka kumbagi teost siinkohal lähemalt kirjeldama, sest see siin on siiski viisakas väljaanne, mitte pornoleht, aga seal on ka terve punt kristlasi, munkasid näiteks, kes on ise enda arust kristlased, aga ei saa aru, mida see tähendab. Ja siis teevad rõõmuga igasugu asju, mis äkki kristlase mõistega kokku ei lähe.