ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: lambasoenguga tiirane treener, tapjagripp ja vaikus

Brasiilia tiirane jalkatreener Getulio Aurelio Fredo on jäämäe tipp, kirjutab kuulehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid. Tegelikult algab igasuguse saasta väljajuurimine võimalusest ning soovist rääkida asjadest nagu nad on. Ja kuulata teadjaid, mitte kõlakaid. See kehtib nii kiimaliste meeste kui naiste puhul, kes alaealisi liimile meelitavad, aga ka nii lihtsa asja kohta nagu üleriigiline viirusepuhang. Tegelik viirus ühiskonnas on vaikimine.

Kui ühiskonnas on midagi nihu, kipub inimeste esimene reaktsioon olema vaikelu nagu lillepildil. Mitte keegi ei räägi midagi. Või ajab tõe asemel lolli mula. 

Püksi roniv treener

Lambasoenguga brasiillasest jalkatreener pläägutas midagi täiesti meelevaldset suurest armastusest; üldiselt käitus nagu tema kultuuriruumis kohane. Žestikuleeris (kes kätega ei vehi, seda ei usuta, kuna tal pole tõsi taga), postuleeris midagi, et "ma ei taha kuuldagi, et keegi suudab oma tundeid talitseda" ja käitus üldse nagu kivipalliga kuklasse saanud donžuan. 

Kiimas jalkatreener ei jaga absoluutselt matsu, mis kultuuriruumi ta sattunud on. Muuseas, siin peituvad migratsiooni tekitatavad ohud.

Brasiilias pole ta muidugi ka mingi mees, kui noori plikasid ette ei võta, aga taat ei jaga absoluutselt matsu, mis kultuuriruumi ta sattunud on. Muuseas, siin peituvad migratsiooni tekitatavad ohud. Väga raske on selgitada mingile väliskodanikule põhjamaise inimruumi ja isikliku ruumi tähtsust, kui tema on harjunud karjuma "Mamma mia!" – ja sind ohjeldamatult üle suudlema, käe tagumikule äsama, sadat roosi ukse ette puistama, karjudes põlvili laskuma ning silmi pööritades komplimentidega üle kuldama. Sealjuures mitte kindlasti kuulama sõna "EI". Seda ju ei saa olla.

Nii et – käsi püksi!

Okei, mõnele meeldib, aga ikkagi võiks sealjuures asjaosaliselt ja sihtmärgilt küsida, kas ikka tõesti meeldib.

Alateadvus ütleb: ole vait 

Aga läheme "vaikimisega" edasi: jalkaklubi ei teadnud asjast midagi, seda esialgu. Mõne päeva pärast ilmnes juba, et teadis küll, aga palju lihtsam oli aastate viisi vait püsida. Riburadapidi brasiillasest lamba peale kaebusi tõstvad tüdrukud vaikisid seni samuti nagu põrsakesed rukkis. Justkui polekski midagi juhtunud. 

Ta on harjunud käe tagumikule äsama, põlvili laskuma ning silmi pööritades komplimentidega üle kuldama. Sealjuures mitte kindlasti kuulama sõna "EI". Seda ju ei saa olla.

Niimoodi käitub tegelikult suurem osa inimkonnast ja põhjusest võib isegi aru saada: inimpsüholoogia on ehitatud sedaviisi, et enne millegi välja ütlemist seda justkui pole. Või, hoh, äkki on, aga väga kaugel ja üldse meid ei puuduta. Või kui sinu endaga midagi paha juhtus, siis mitte rääkimine – ütleb esimene tunne – pisendab ehk juhtunut, äkki ununeb kogu jama kiiremini. 

Tegelikult, järele mõeldes, teame me ju ometi kõik, et vaitolek ei muuda midagi olematuks. Rääkimine aga annab võimaluse tagajärgedega tegeleda.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, ütleb meie vanasõna, mida siinkohal absoluutselt kuulata ei tohiks.

Hoop vastu lokikesi

See ebakultuurne, juhmivõitu ning paadunud egoistist jalkatreener pole muidugi ainuke tegelane, kes hoobikese vastu lokke võiks saada (ärge mõelge, et ma kutsun üles talle tappa andma, paras pauk on seegi, kui ta oma ametikohalt minema kupatatakse ning esimest korda elus mõtlema sunnitakse, et äkki siiski on ta ise midagi valesti teinud). Häma, salgamist, vaikimist ja keerutamist on täis muudki elualad peale tüdrukutespordi. 

Esmalt muidugi poliitika: maailma poliitika ütlematajätmisi, varjamisi ning valetamist on kokku kindlasti rohkem kui ausalt ära rääkimist. Eestis oli valetamise absoluutne meistersportlane Edgar Savisaar, õnneks mängiti ta poliitiliselt jalkaplatsilt välja ning peab ütlema, et mingil moel on meie poliitikakultuur sestsaati ainult paranenud. Mõni kuldhämaja, kes ajab täiesti seosetut inet, muidugi toimetab edasi, näiteks üdini ümmargune Jüri Ratas.

Eestis oli valetamise absoluutne meistersportlane Edgar Savisaar, õnneks mängiti ta poliitiliselt jalkaplatsilt välja ning peab ütlema, et mingil moel on meie poliitikakultuur sestsaati ainult paranenud.

Ent häma ja mitterääkimist ei leia ainult siit; hea näide on ka praegune koroonapuhang. Täiesti hämmastav, millist joga suudetakse ajada, kui ei saada hakkama vaktsiinilogistika, vaktsineerimise, ennetamise või kasvõi nakatunute kokkulugemisega. Kõik teised on süüdi. Ühelegi küsimusele selget vastust ei tule. Ja kui mingi vaktsiin võib tüsistusi tekitada, siis ei taha sellest keegi rääkida, see ei ole parasjagu in.

Üks kole vaikuse näide

Ebamugavatest asjadest vaikimine (lootes et äkki läheb üle ja keegi ei märkagi) meenutab ei rohkemat ega vähemat kui Nõukogude Liitu. Seal ei olnud teatavasti ei lapsepanijaid ega pandeemiaid – ühel lihtsal põhjusel. Neist ei tohtinud RÄÄKIDA. Asju üritati jonksu saada salaja ja seetõttu ka lohakalt.

Näiteks ei pajatatud ühest pandeemiast, pean silmas Eestis 1960ndate lõpul ja 1970 levinud Hongkongi grippi – mis oli tänasest koroonast kordades suurem – sõnagi. Takkajärele näeb huviline Riigiarhiivis sobrades, et 1967. aasta 3. veebruaril kehtestas ENSV Ministrite Nõukogu korraldusega Eestis eriolukorra. Rakendada tuli varem planeeritud meetmed, analüüsida iga kümne päeva järel grippi haigestumist, kohalikel täitevkomiteedel leida täiendavaid ruume haigete hospitaliseerimiseks, muuta vajaduse korral koolieelsed lasteasutused ööpäevasteks, piirata lasteasutuste ja kooli massiüritusi, lubada arstidel töötada kahel kohal, suunata 5.–6. kursuse arstiüliõpilasi ja meditsiinikoolide viimase kursuse õpilasi profülaktilistele üritustele.

Miski ei toiminud, avalikult asjast ei räägitud, ajakirjandus vaikis kui sein ning seetõttu levisid sajad kõlakad, üks lollim kui teine. Tegelikult oli Eestis üle 300 000 haige!

Kinodes pidi tegema seansside vahel 20-minutise pausi ruumide tuulutamiseks ja lõpetama lasteseansid. Raadio ja televisioon pidid suurendama sanitaarhariduslike saadete mahtu.

Miski ei toiminud, avalikult asjast ei räägitud, ajakirjandus vaikis kui sein ning seetõttu levisid sajad kõlakad, üks lollim kui teine.

Eestis haigestus 1969. aastal 214 548 inimest grippi ja 112 536 ülemiste hingamisteede muudesse haigustesse, seega umbes veerand Eesti NSV elanikest (1,37 miljonit). 75 inimest suri, neist 19 alla aastast last. Linnades oli haigestumine ligi kaks ja pool korda kõrgem kui maal.

1970. aastal kordus paraku eelmise aasta stsenaarium, umbes samas vormis: 199 786 gripihaiget ja 110 268 muud ülemiste hingamisteede haigust, kokku 310 054.

Võta ennast kokku ja räägi ära

Mida tahan sellega öelda – asja mahasalgamine ei muuda asja olematuks, küll aga raskendab oluliselt igasuguste lolluste, kuritegelikkuse ja pervertide vastu võitlemist.

Meie lokkispäine ihar jalkatreener, koroona ja nõukogude gripp on siin ühel pulgal: jälkidest asjadest saame me jagu ainult siis, kui neist avalikult räägime. Ja muuseas, mitte ei kuula kõlakaid, vaid üritame tegelikkust välja selgitada. Siis ühel päeval saame jagu sellest ja järgmisest epideemiast ning sel juhul ei saa siin riigis toimetada ka kiimas välis- või kodumaa vanamehed. Analoogsed naised ka mitte, sest neidki leidub.

Tegelik viirus meie ühiskonnas on vaikimine.

See maksab kätte.