Esmalt muidugi poliitika: maailma poliitika ütlematajätmisi, varjamisi ning valetamist on kokku kindlasti rohkem kui ausalt ära rääkimist. Eestis oli valetamise absoluutne meistersportlane Edgar Savisaar, õnneks mängiti ta poliitiliselt jalkaplatsilt välja ning peab ütlema, et mingil moel on meie poliitikakultuur sestsaati ainult paranenud. Mõni kuldhämaja, kes ajab täiesti seosetut inet, muidugi toimetab edasi, näiteks üdini ümmargune Jüri Ratas.
Eestis oli valetamise absoluutne meistersportlane Edgar Savisaar, õnneks mängiti ta poliitiliselt jalkaplatsilt välja ning peab ütlema, et mingil moel on meie poliitikakultuur sestsaati ainult paranenud.
Ent häma ja mitterääkimist ei leia ainult siit; hea näide on ka praegune koroonapuhang. Täiesti hämmastav, millist joga suudetakse ajada, kui ei saada hakkama vaktsiinilogistika, vaktsineerimise, ennetamise või kasvõi nakatunute kokkulugemisega. Kõik teised on süüdi. Ühelegi küsimusele selget vastust ei tule. Ja kui mingi vaktsiin võib tüsistusi tekitada, siis ei taha sellest keegi rääkida, see ei ole parasjagu in.
Ebamugavatest asjadest vaikimine (lootes et äkki läheb üle ja keegi ei märkagi) meenutab ei rohkemat ega vähemat kui Nõukogude Liitu. Seal ei olnud teatavasti ei lapsepanijaid ega pandeemiaid – ühel lihtsal põhjusel. Neist ei tohtinud RÄÄKIDA. Asju üritati jonksu saada salaja ja seetõttu ka lohakalt.
Näiteks ei pajatatud ühest pandeemiast, pean silmas Eestis 1960ndate lõpul ja 1970 levinud Hongkongi grippi – mis oli tänasest koroonast kordades suurem – sõnagi. Takkajärele näeb huviline Riigiarhiivis sobrades, et 1967. aasta 3. veebruaril kehtestas ENSV Ministrite Nõukogu korraldusega Eestis eriolukorra. Rakendada tuli varem planeeritud meetmed, analüüsida iga kümne päeva järel grippi haigestumist, kohalikel täitevkomiteedel leida täiendavaid ruume haigete hospitaliseerimiseks, muuta vajaduse korral koolieelsed lasteasutused ööpäevasteks, piirata lasteasutuste ja kooli massiüritusi, lubada arstidel töötada kahel kohal, suunata 5.–6. kursuse arstiüliõpilasi ja meditsiinikoolide viimase kursuse õpilasi profülaktilistele üritustele.
Miski ei toiminud, avalikult asjast ei räägitud, ajakirjandus vaikis kui sein ning seetõttu levisid sajad kõlakad, üks lollim kui teine. Tegelikult oli Eestis üle 300 000 haige!
Kinodes pidi tegema seansside vahel 20-minutise pausi ruumide tuulutamiseks ja lõpetama lasteseansid. Raadio ja televisioon pidid suurendama sanitaarhariduslike saadete mahtu.
Miski ei toiminud, avalikult asjast ei räägitud, ajakirjandus vaikis kui sein ning seetõttu levisid sajad kõlakad, üks lollim kui teine.
Eestis haigestus 1969. aastal 214 548 inimest grippi ja 112 536 ülemiste hingamisteede muudesse haigustesse, seega umbes veerand Eesti NSV elanikest (1,37 miljonit). 75 inimest suri, neist 19 alla aastast last. Linnades oli haigestumine ligi kaks ja pool korda kõrgem kui maal.
1970. aastal kordus paraku eelmise aasta stsenaarium, umbes samas vormis: 199 786 gripihaiget ja 110 268 muud ülemiste hingamisteede haigust, kokku 310 054.
Võta ennast kokku ja räägi ära
Mida tahan sellega öelda – asja mahasalgamine ei muuda asja olematuks, küll aga raskendab oluliselt igasuguste lolluste, kuritegelikkuse ja pervertide vastu võitlemist.
Meie lokkispäine ihar jalkatreener, koroona ja nõukogude gripp on siin ühel pulgal: jälkidest asjadest saame me jagu ainult siis, kui neist avalikult räägime. Ja muuseas, mitte ei kuula kõlakaid, vaid üritame tegelikkust välja selgitada. Siis ühel päeval saame jagu sellest ja järgmisest epideemiast ning sel juhul ei saa siin riigis toimetada ka kiimas välis- või kodumaa vanamehed. Analoogsed naised ka mitte, sest neidki leidub.
Tegelik viirus meie ühiskonnas on vaikimine.