«Olin umbes 14-aastaselt kodutütarde suvelaagris…» Eesti naiste rääkimata lood võtavad sõnatuks

Nädal tagasi rääkis endine Eesti naisjalgpallur tele-eetris, et kaotas 14-aastaselt süütuse kordades vanemale treenerile, kes teda veel aastaid hiljem oma kontrolli all hoidis. See lugu võis šokeerida avalikkust ning tekitada spordiringkondadeski ahelreaktsiooni, mis viib viimaks ehk muutusteni. Kuid liiga paljud naised teavad omast käest, et üksikud pedofiilia- ja ahistamisskandaalid, mis aeg-ajalt meediasse jõuavad, on vaid jäämäe veepealne osa. Meiega rääkis kümme eri vanuses ja eri elualal tegutsevat naist, kelle lood täpselt seda tõestavadki.

Laura Pakasaar (21), tantsija ja koreograaf

Õnneks ei ole ma pidanud tundma karmi füüsilist seksuaalset ahistamist, kuid olen pidevalt kogenud ebameeldivaid näppimisi, kohatuid kommentaare ja küberahistamist.

Eredalt on meeles kord, kui olin umbes 14-aastaselt kodutütarde suvelaagris. Mäletan, et ööbisime suurtes telkides, tüdrukud ja poisid eraldi. Meie telgis käis pidevalt vanem meesinstruktor aega veetmas, juttu rääkimas ja niisama pikutamas. Ta ei suvatsenud isegi siis ära minna, kui tahtsime tüdrukutega riideid vahetada. Olimegi sunnitud tema ees riideid vahetama ja tema nilbeid pilke taluma.

Selles samas laagris oli ka teine juhus, kus üks vanem meesterahvas pidevalt tuli ja võttis minult ümbert kinni, pani käsi õlgadele ja tegi kohatuid kommentaare – ma olin 14! Kohe ei julgenud ma sellest kellelegi rääkida, kuid õnneks on mul emaga head suhted ning rääkisin talle kodus, mis laagris juhtus. See teema võeti üles ja need mehed said oma vitsad kätte.

Tantsija ja koreograaf Laura pidi tundma füüsilist ahistamist oma lemmikartisti käe läbi. Foto: Erakogu

Füüsiliselt ahistati mind Viljandis ühes tolleaegses tuntud klubis Cheers, kui olin 16-aastane. Mäletan, et see oli mu esimene pidu klubis ning tantsijana olin enamasti ikka tantsupõrandal. Selle õhtu peaesineja oli üks tuntud Eesti artist ning kuna ma polnud teda kunagi kontserdil näinud, olin väga elevil. See tuhin läks kohe üle, kui seesama muusik järsku mu seljataga oli, tagumikust kinni võttis ja kohatuid kommentaare kõrva sosistas. Pidin ta jõuga endast eemale lükkama, et temast lahti saada.

Kui sellest rääkinud olen, on mulle öeldud, et samal muusikul on tekkinud sarnaseid olukordi ka teiste tüdrukutega. Tundsin ennast sel hetkel äärmiselt ebameeldivalt ning ma ei arva, et tema käitumist saaks õigustada alkoholi või millegi muuga.

Küberahistamist kogen peaaegu iga päev eri sõnumite ja kirjadega. Olen õppinud nendest mööda vaatama ning kirjad kustutama.

Vahel tundub, et naised peavadki lihtsalt õppima tänapäeva maailmas igasuguse ahistamisega elama ja end selle eest kaitsma. Seda on nii tohutult palju ja minu lood ei ole sugugi nii tõsised, arvestades, mis maailmas veel toimub.

MIS ON AHISTAMINE?

Ahistamine on soovimatu käitumine, mis tekitab ebamugavust ja loob ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna. Seksuaalne ahistamine on soovimatu füüsiline, sõnaline või mittesõnaline seksuaalse olemusega käitumine.

Seda, kas teatud liiki käitumine on ahistamine, ei määra täideviija kavatsus, vaid selle mõju ohvrile.

Käitumisel, mis võib osutuda ahistamiseks, võib olla mitu vormi, näiteks soovimatu füüsiline käitumine, surve avaldamine, solvavad naljad, isiklikud solvangud, soovimatud märkused isiku välimuse või perekonnaseisu kohta; solvava, seksuaalse materjali näitamine või kiusamine.

Flirt ja armastus ei ole ahistamine. See, kes sind armastab, peab sinust väga lugu ja arvestab kindlasti sinu soovidega. Ahistamine on flirdi ja armastuse vastand.

Allikad: inimoigustegiid.ee, volinik.ee

Hele-Mai Viiksaar (29), kirjandusteadlane ja turundusspetsialist

Tüdrukutele õpetatakse üsna varakult, et poiste tähelepanu on privileeg ja kiusamine tähendab ainult, et oled ihaldusväärne. Enda kooliajast mäletan, kuidas õpetaja karistas alati tüdrukuid, kes vastu hakkasid, aga harva poisse, kes patsist tirisid, tagumikku katsusid, riietusruumi sisse jooksid, kinni hoidsid vms.

Kuna kasvasin üles tänaval, kus elasid valdavalt vanemad poisid, oli tavaline, et keegi üritas end vägisi peale suruda, pandi kuhugi pimedasse mõne teise poisiga kinni, tehti füüsiliselt haiget, sülitati peale jne (olin siis 5–6-aastane, nemad olid 12–13). Alati jäin mina süüdi, sest «Miks sa kitupunn oled?» ja «Poisid mängivadki sedasi». Ilmselt sellest ajast on mul meeletu hirm poistekampade ees. Me võtame selle kõik endaga kaasa ja siis hiljem ei julge enam enda eest seista.

Jõhkramad ja valusamad ahistamislood pärinevad just ajast, mil olin noor ja julgesin vähem vastu võidelda. Mäletan, kuidas mitmeid kordi tuli koduteel vastu liputaja. Enamasti tegin näo, nagu ei näeks midagi. Kuid ühel korral, kui 10. klassis käisin, kõndis üks mees minul ja mu klassiõel järel, haaras meil käest ja sundis ümber pöörama, et me kindlasti ta tilbendavat peenist märkaksime. Kodus helistasin politseisse, aga vanemate jaoks oli see pigem humoorikas lugu – kõik ju teavad, et liputajad ei tee tegelikult kurja!

Tänaval hüüti mulle kõige rohkem järele siis, kui olin ebakindel teismeline. Need võisid olla nii solvangud kui ka viited riietusele vms. Tajusin seda kõike eriti teravalt, kui läksin keskkoolis väikese õega linna kinno, tema oli 5–6-aastane ja mina ja mu klassiõde olime ilmselt 17. Mehed karjusid meile järele ja ühed küsisid suisa: «Te seda väiksemat tibu meile ei taha jätta?»

Kirjandusteadlast Hele-Maid on ahistamine ja füüsiline väärkohtlemine saatnud 5–6-aastasest saati. Foto: Erakogu

Mõni nädal hiljem käisime õdedega ujumas ja üks mees onaneeris põõsa taga mu eelkooliealist õde vaadates. Mu vanem õde viskas tema poole kiviga ja oli täielikus šokis, sest ta elas riigis, kus selline käitumine väärinuks kohe politsei suurt tähelepanu. Meil oli see aga … tavaline.

Erinevad «Märgatud Tallinnas/Tartus» grupid on romantiseerinud juhtumeid, kus võõras mees otsib taga tüdrukut, keda ta ühistranspordis või poes kohtas, ja kõik ahhetavad, kui nunnu see on. Omast kogemusest ütlen, et see võib olla ka hirmus ja ahistav. Mitu korda on võõras mees blokkinud rongis või bussis mu väljapääsu ja muutunud agressiivseks, sest talle ei pöörata tähelepanu. Väldin ühistranspordis alati silmsidet ning hoian võimalusel klapid peas, see teeb ignoreerimise lihtsamaks. Paar korda olen saanud ka sõimata, et kuidas ma julgen enda telefoni vaadata, kui minuga tahetakse suhelda. Väldin alati akna poole istumist, sest paljude meeste jaoks on põlvega väljapääsu takistamine võimumäng, millest saadakse naudingut.

Ma ei ole enda olemuselt järsk ning kellegi otsekoheselt p**** saatmine on tihti väga raske. Eriti kui tean, et sellele võib järgneda katse mu enesekindlust solvangutega õõnestada: «Võiksid enne kaalust alla võtta. Sa said valesti aru, ma isegi ei tahaks sinusugust.»

Olen töötanud nii rõivapoes kui ka restoranis, kus oligi eeldus, et kliendile on kõik lubatud ja klienditeenindaja peab solvangud alla neelama. Ühes Tallinna kohvikus tegi ülemus suisa ettepaneku, et kas ma ei tahaks kanda paljastavamat riietust – see minevat meesklientidele paremini peale. Ühes kiirmoeketis tööl olles tõlgendas üks vanem mees mu abi jope otsimisel valesti ning asus mind tööl jälitama ja ahistama. Ta küsis, kas võib vaadata, kuidas ma tööd teen, uuris isikliku elu kohta ning päris töökaaslastelt mu graafiku kohta. Õnneks oli meil selge keeld kõrvalistele isikutele kellegi töötunde edastada.

Tajusin seda kõike eriti teravalt, kui läksin keskkoolis väikese õega linna kinno, tema oli 5–6-aastane ja mina ja mu klassiõde olime ilmselt 17. Mehed karjusid meile järele ja ühed küsisid suisa: «Te seda väiksemat tibu meile ei taha jätta?»

Ma ei ütle, et kõik mehed, kes tänaval ligi astuvad, on perverdid, aga paraku puuduvad eesti meestel tihti sotsiaalsed oskused seda teha nii, et nad ei mõjuks ähvardavalt ja eemaletõukavalt. Linnas jalutades on juhtunud, et mõni mees hakkab järel kõndima ja kõrvale jõudes ütleb naerdes: «Kardad vä? Ära karda!» Või tullakse ebameeldivalt lähedale sellise avalausega nagu «Tutvusi?» ning «Äkki saaks lähemalt tuttavaks?». See on hirmutav ja ebameeldiv, sest kunagi ei tea, kuidas mees äraütlemisele reageerib ning kas ta võib ka vägivaldseks muutuda.

Naistele heidetakse ette nii kõigi meeste ühte patta asetamist – «Me ei ole kõik sellised!» – kui ka meeste liigset usaldamist. Mind on üritanud hotellitoas voodisse pikali visata ja suudelda reisikaaslane, kes kutsus mind enda tuppa vabandusega, et unustas sinna telefoni. Ma olen olnud lõksus autos, kus heatahtlik abistaja, kes hääletajad peale võttis, otsustas uksed sulgeda ja uurida, et kas mina ja mu sõbranna ei sooviks väikse rahasumma eest hoopis temaga seksida. Need on kõik olukorrad, kus naistele heidetakse ette, et «Ise olid loll!» ja mis süvendavad arusaama, et ühtegi meest ei tohi usaldada.

Lisaks sellele, et naisi süüdistatakse naiivselt meeste usaldamises, süüdistatakse meid tihti ka selles, et kanname liiga paljastavaid riideid. Kui meestel on okei kas või särgita suvel ringi käia, siis lühikeste pükstega naistele lastakse signaali, hüütakse tänaval järele ja tehakse märkusi keha kohta. Eriti ebamugav on see töökeskkonnas, kus meeskolleeg viitab su pluusile (mis on ostetud kontoririiete osakonnast, samast poest, kus te mõlemad tööl olete), öeldes midagi sellist: «Pole ka ime, et naisi vägistatakse, vaata, mis sul seljas on. Tead, kui raske on tööle keskenduda, kui sa kellegi rindu pead nägema?» Tundsin end terve tööpäeva alasti ja alandatuna, olgugi et mu riietuses ei olnud midagi ebasünnist.

Valdav osa naisi kardab väljas käia, kui pole sõpru või sõbrannasid ümber, kes aitaks, kui antakse korgijooki, ning kes peletaks eemale ebameeldivaid mehi. Me valvame üksteist tantsuplatsil ja saadame üksteist taksodeni, sest eeldame, et kui sõbranna on taksos, siis on ta ohutus kohas. Paraku on ka taksojuhte, kes käituvad ebameeldivalt. Eriti hirmuäratav on see, et mees, kes sõidu ajal seletas «Sa arvad, et sul on kuldne v***?», teab nüüd, kus sa elad.

STATISTIKA

2019. aastal justiitsministeeriumi tehtud «Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuringu» järgi on kogenud 45 protsenti 16–26-aastastest noortest seksuaalvägivalda interneti teel. Päriselus on kogenud elu jooksul vähemalt ühe korra mõnd seksuaalvägivalla liiki 28 protsenti noortest.

Uuringu andmete põhjal oli noorte keskmine vanus 15,7 aastat, kui langeti esimest korda või ebameeldivaima seksuaalse väärkohtlemise ohvriks. Esimest korda väärkoheldi 17 protsenti vastanuid kuni 12-aastaselt, 25 protsenti 13–15-aastaselt ja ligi neljandikku 16–17-aastaselt.

2019. aastal oli alaealise kannatajaga kontaktsete seksuaalkuritegude toimepanija 77 protsendil juhtudest lapsele tuttav inimene, sealhulgas ka sugulane või pereliige (kasuisa, isa või (kasu)vanaisa).

2020. aastal registreeriti Eestis 567 seksuaalkuritegu, sealhulgas 152 vägistamist. Enam kui 80 protsendil juhtudest oli kannatanu alaealine.

Seksuaalvägivald on väga varjatud probleem ning politseini jõuab vaid väike osa juhtumitest.

Allikad: seksuaaltervis.ee/14poleokei, kriminaalpoliitika.ee

Eleri (33), ametnik

Oli keskkooli esimene aasta. Minu jaoks oli kõik täiesti uus: kool, sealsed õpilased ja ka õpetajad. Just üks õpetajatest oli see, kellele meeldis end noorte tüdrukute vastu hõõruda. Ta oli IT-õpetaja, kolmekümnendates, väga imelikult käituv mees.

Esimene tund temaga oli halvas mõttes üllatav. Ma ei mäleta enam täpselt, milles asi oli, aga mul tekkis mingi probleem ja palusin, et õpetaja tuleks ja aitaks seda lahendada. Näitaks mulle, kuidas on õige. Kutsusin ta enda juurde ja kui ta minuni jõudis, pani ta mulle käe õlale. Siis pistis ta oma pea vastu mu kõrva ja hakkas mind juhendama. Tundsin õpetaja huuli enda kõrva vastas, kui ta sosistas, mida arvutiprogrammis tegema pean. Tundsin täielikku vastikust.

Ma polnud ainuke, kellega ta erakordselt familiaarne oli, see õpetaja käitus kõikide tüdrukutega sarnaselt. Meenutades on raske mõista, miks keegi sellest ei rääkinud, isegi mitte omavahel. Kõik teadsid, mis toimub, ja usun, et nad tundsid end IT-tunnis vähemalt sama halvasti kui mina, aga mitte keegi ei öelnud sõnagi.

Tundsin õpetaja huuli enda kõrva vastas, kui ta sosistas, mida arvutiprogrammis tegema pean. Tundsin täielikku vastikust.

Ei läinud kaua, et ma tema tundi täielikult vältima hakkaksin. Paar kuud hiljem otsustasin, et vältimine ei vii mind kuskile. Rääkisin vanematega võimalusest kooli vahetada, kuid õpetaja kohta ei maininud sõnagi. Minu õnneks polnud vanemad kooli vahetamise vastu ja nii ma selle perverdi käest ka pääsesin.

Viis aastat hiljem hakkas mu vend samas koolis käima ja tänaseks tean, et see õpetaja töötas siis ja töötab praegugi veel täpselt samal ametikohal. Vend mainis, et mees käitus ka tema klassi tütarlastega väga nilbelt.

Edaspidises elus mõjutas mind see kogemus vaid nii palju, et uurin oma laste käest võib-olla liigagi tihti, kas neil on suhted õpetajatega korras ja ega keegi neist kuidagi kummaliselt käitu. Tahaks uskuda, et lisaks kodule pööratakse ka koolides sellistele juhtumitele tänapäeval oluliselt rohkem tähelepanu kui 15 aastat tagasi.

Helena Põldmaa (23), muusik

Ahistavat käitumist olen tundnud igal võimalikul viisil: kohatuid kommentaare, catcall'imist, näppimist ja jälitamist. Pea igas avalikus ruumis on kord see juhtunud: poes, ühistranspordis, taksos, rannas, klubis, tänaval, koolis. Isegi ükskord kinos pidi mees möödudes mu põlve silitama.

Catcall'imist Eestis minuga palju pole olnud, aga Prantsusmaal oli võimatu päevagi ilma selleta läbida. Mingil hetkel ostsin endale pahkluudeni seelikud ja kleidid, sest lühemaga välja minnes oli lihatüki tunne. Signaalitati, hõigati, vilistati. Ja kui ma saaks euro iga korra eest, kui klubis minust mööduv mees on pannud käe mu puusale või – veel hullem –tagumikule, oleks mul ikka 200 eurot kindlasti. See on üks asi, millest ma eales aru ei saa: miks on see nii tavaline meeste jaoks?

Esimest korda olin ma umbes kümneaastane, kui bussiga koolist koju sõites pani võhivõõras mees käe mu jala peale. Hirmust hüppasin püsti ja läksin ukse juurde seisma. Ta tuli minu kõrvale ja asetas oma käe minu käe peale. Minu õnneks astus üks teine mees vahele ja küsis talt, et mida ta oma arust teeb. Kui bussilt maha läksin, tuli ta minuga kaasa ning ma jooksin nii kiiresti koju, kui jõudsin. Sellist hirmu polnud ma varem kogenud.

Helena ehk Heleza sai meeste soovimatut tähelepanu eriti valusalt tunda, kui elas vahetusüliõpilasena Prantsusmaal. Foto: Mart Vares

Kahjuks polnud see viimane olukord, mil seda hirmu tundma pidin. Ühistranspordis on seda korduvalt veel juhtunud, et mehed istuvad kõrvale ning hakkavad pärima, et kus elad ja kas vanemad on ka kodus. Suuremaks kasvades hakkasid need mehed liiga tihti klienditeeninduses ette tulema. Kohatud kommentaarid nii klientidelt kui ka meeskolleegidelt on igapäevane nähtus. «Kas võtaksid minult viie euro eest suhu?» oli reaalne küsimus pitsapoisilt. «Oi, sul ei ole kallimat? Siis võid seda tasuta teha!» (Toimetuse tõlge inglise keelest.) Mida sa vastad sellise asja peale?

Ausalt, ma loodan südamest, et tulevikus tütart ei saa, sest ei oskaks teda kaitsta kõige selle koleda eest, aga tean, et kasvataksin poja, kes eales nii ei käituks.

Samuti oli rohkem kui kümme korda olukordi, kus pead töötades enda nimesilti kandma ning pärast tööd näed, et mingi klient on otsinud su Facebookis üles ja sulle kirjutanud. Mingil hetkel panin rinda teise tüdruku nime.

Suvel lugesin rannas raamatut, kui märkasin, et üks ja sama mees kõnnib minust juba viiendat korda mööda. Lõpuks seisab päikese ette, kuni ma temaga juttu teen. Ütles, et oi, sa nii ilus, tohib, ma istun su kõrvale. Süda peksis nii kõvasti, et vaevu sain sõnad suust, et mu poiss-sõber tuleb kohe. Kedagi läheduses polnud, mul oli seljas seelik ja topp, peast jooksis läbi 20 stsenaariumi, kuidas mind nüüd ära kasutatakse.

Alles üle-eelmisel aastal prooviti mu sõbrannat oma maja ees kõndides autosse tirida. Ja igal sõbrannal on rääkida kümme sarnast lugu.

Ma ei kõnni öösel kunagi kuskile, mitte iial ka. Olen alati kartnud võõraid mehi ka päevavalgel. Olen nii väikest kasvu naine ja jõudu mul vastu hakata poleks. Kui ma pean kuskile kõndima ja kipub hämaraks minema, hoian alati võtmeid käes. Prantsusmaal kandsime sõbrannadega pipragaasi kaasas iga kord, kui välja läksime. Alati vaatan üle õla, kui kuskil kõnnin, ja avalikus kohas kuulan klappidest muusikat, sest mul on ärevus, et keegi tuleb jälle rääkima või catcall'ib.

Ausalt, ma loodan südamest, et tulevikus tütart ei saa, sest ei oskaks teda kaitsta kõige selle koleda eest, aga tean, et kasvataksin poja, kes eales nii ei käituks. Eriti lugedes praeguste uudiste kommentaare, kuidas ohvreid süüdistatakse ja mõnitatakse ning kaitstakse neid, kes on kasutanud ära võimupositsiooni, et teha koletuid tegusid lapsega.

MIS ON CATCALLING?

Catcalling tähendab seksuaalsete või muul moel ebameeldivate «meelituste» ja märkuste hõikumist, välimuse kommenteerimist, provokatiivseid žeste, vilistamist jms. See on üks seksuaalse ahistamise vorme, millega puutuvad naised kokku tänaval, ühistranspordis ja muudes avalikes kohtades.

Tänaval ahistamine, sealhulgas catcalling, on mitmes riigis juba seadusega keelatud, näiteks Prantsusmaal, Belgias, Portugalis ja Filipiinidel.

Hispaanias pandi 2019. aastal ahistamisega võitlemiseks tänavatele märgid, mis keelavad catcall'imise. Foto: EPA/Scanpix

Allikas: complex.com

Triin (36), ettevõtja

Ma töötasin ühes kontorihoones mehega, kes saatis mulle iga päev pildi minust endast ja kommenteeris, kuidas ma välja näen. «Oo, kollane sobib sulle! Kas sul on uued püksid jalas?»

Enda sõnul rääkis ta minust ka oma kolleegidega, kes olid peamiselt naised. Nad kommenteerisid mind ja enamikule olin ma meeldinud. Kuid oli ka neid, kes olid talle öelnud, et ma pole talle ikka õige. Võib-olla, kui minu asemel oleks olnud mõni vähem enesekindel või noorem, naiivsem naine, oleks ta võtnud seda tohutu komplimendina, aga minu jaoks oli see hirmus. See pole mingi kompliment! Ja mis veel hullem, ta rääkis seda oma naiskolleegidele, kelle jaoks oli see samuti nunnu ja romantiline!

Kuna ta teadis, kus ma töötan, siis tähelepanuavaldusi tegi ta alati eemalt. Ta ei tulnud mulle kunagi väga lähedale, kuid hommikuti leidsin ikka töölaualt ümbriku oma nimega, mille ta oli mu kontori postkasti pannud. Ehk tõesti on inimesi, kelle jaoks on see megaromantiline, aga mitte minu jaoks! Mul on olnud kolm sellist imelikku ahistajat ja ma pole mitte kellegagi neist suhelnud, kui siis ainult pikalt ja viisakalt selgitanud, et mul pole tema vastu sellist huvi.

Kõik nad on saatnud mulle SMSe ja mu isiklikule meiliaadressile e-kirju ja ma ei saa ju seda aadressi välja vahetada. Ma olen aadressi ära blokeerinud, aga siis ta teeb lihtsalt järgmise. Olen püüdnud ka eirata, aga kui ma näen, et see kiri mu postkastis on, siis see jääb kripeldama. See pole just hirm, aga selline vastik tunne, et ma peaksin teadma, mis seal kirjas on, juhul kui ta kirjutab, et ootab mind koduukse ees kell 16. Ma ei saa ju jätta seda lugemata!

Toona ei räägitud ahistamisest ka iga päev. Korraks mõtlesin, et räägin asjast oma elukaaslasele, aga esiti ei julgenud, sest arvasin, et teen ise midagi valesti. Kui aga sain aru, et ma ei tee midagi valesti, siis kartsin hoopis seda, mida elukaaslane võiks teha, kui tüübi kätte saab. Et see ei lõppe hästi. Selles mõttes on see hästi nõme ring, et ma nii justkui kaitsesin oma ahistajat. Ma kaitsesin teda temast mitte rääkides.

Kui see suhtlus on ainult ühepoolne, kestab pikalt ja aastaid, siis see pole okei! Ei on ei, see peaks olema nii töö- kui isiklikus sfääris. «Ei» ei peaks olema kauplemise koht.

Ajaga kadusid need ahistajad õnneks ära. On veel üks, kes kord aastas mingil imelikul täiskuuööl välja ilmub. Alati algab kõik vabanduskirjaga, passiivagressiivses stiilis «vabandusega»: «Ma ei taha sulle midagi halba, aga sa oled ju mu unistus ja minu poolt on sulle kõik uksed lahti.»

Mingid asjad on lihtsalt nii hirmsad. Kui ma ütlen sulle, et ta tõi mulle lilli, siis see ei kõla ju hirmsalt. Ei. Aga lugu oli selline. Mul ei lähe elu lõpuni meelest ära kord, kui läksin oma Tartu koju, kus käis parasjagu renoveerimine ja töömeeste tõttu oli fonolukuga uks lahti. Astusin trepikotta ja igal trepiastmel oli sireli õiekobar. See lillerida viis mu ukse taha kolmandal korrusel. Ma lihtsalt seisin ja ei julgenud üles minna, sest mul polnud aimugi, mis mind ees võib oodata. Kas ta on end selle lillerea lõpus üles poonud mu ukse taha? Lihtsalt ootab seal? On ta mu korteriukse maha löönud? Ja kuidas ma helistan politseisse? «Tulge appi, ma ei julge tuppa minna, sest mulle toodi lilli?»

Tänapäeval ma teeksin teisiti seda, et ma kindlasti räägiksin asjast. Kui isegi mitte kohe politseile, siis kindlasti sõpradele, et saada kinnitust, et mitte mina pole hull.

Ma tahan rõhutada, et ma ei ole mingi sotsiofoob, kes iga ilusat sõna või lillekimpu ahistamiseks peaks. Soovitud tähelepanu on alati kahepoolne! Aga kui ma pole aastaid nendele inimestele vastanud, ainult palunud end rahule jätta ... Kui see suhtlus on ainult ühepoolne, kestab pikalt ja aastaid, siis see pole okei! Ei on ei, see peaks olema nii töö- kui isiklikus sfääris. «Ei» ei peaks olema kauplemise koht.

Laura Charlotte Kalvet (18), õpilane

Esimene kord, kui tundsin ennast ahistatuna, olin 11-aastane. Käisime vanematega ühes magusapoes. Müüjad – kaks vanemat meest – olid hästi sõbralikud ja andsid meile kõike tasuta proovida. Enne kui me poest lahkusime, pakkusid müüjad, et teeksime nendega leti taga pilti. Niisiis läksime me empsiga rõõmsalt sinna leti taha ja isa tegi pilti.

Sel hetkel, kui leti taha jõudsime ja isa pildistas, tundsin ma, kuidas ühe mehe käsi mu kannikate vahele läks. See oli väga rõve tunne. Olin šokeeritud ega osanud tollel hetkel midagi teha ja nii see jätkus veel paar minutit. Selle meesterahva sõrmed läksid järjest kaugemale ja kaugemale, kuni ma lõpuks lihtsalt tõmbasin ema sealt minema.

Hiljem sain emaga arutades aru, mis minuga tegelikult juhtunud oli. See tekitas minus väga kõheda tunde ja kui sellele mõtlesin, tahtsin pidevalt oksendada, sest tundsin ennast nii vastikult.

18-aastane Laura meenutab õudusega mõne aasta tagust õhtut, kui trennikaaslane teda ära kasutas. Foto: Erakogu

Teine lugu on selline: olime trennikaaslastega just treeningu lõpetanud ja hotelli tagasi läinud. Õhtul lendas kamp treeningukaaslasi minu tuppa. Me vaatasime filme ja lihtsalt tšillisime. Lõpuks olid kõik mu toast lahkunud – peale ühe kuti. Tollal olin mina 15 või 16 ja tema 19-aastane. Kuna sain temaga hästi läbi, ei kartnud ma, et midagi toimuma hakkaks. Ühel hetkel keeras ta ukse lukku ja hakkas mind käperdama. Palusin tal lõpetada, aga ta jätkas. Ma ei saanud kuskile põgeneda, sest ta hoidis mind kinni. Mis edasi juhtus, oli lihtsalt nii kohutav, et ma ei suuda sellest siiani rääkida.

Peale sellist vahejuhtumit ei suuda ma ühelegi kutile silma vaadata nii nagu vanasti. Ta rikkus minu jaoks kõik, mis mul oli. Õnneks lõppes selle õhtuga ka meie «sõprus».

Tänaseks tunnen ennast peaaegu kõikjal turvaliselt, sest tean, et suudan ennast vajaduse korral kaitsta. Ainult öösiti ei suuda ma üksi välja minna, kuna turvatunne kaob. Suveõhtutel tuterdavad ringi täis peaga mehed, kes esimesel võimalusel ligi astuvad ja kohe käed külge panevad. Vot see on rõve – mine koju oma naise juurde magama, mitte ära käperda 18-aastast! Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas paljud mehed ei suuda piiri pidada ja naisi austada.

Helena (34), ostujuht

Olen ahistamist kõige rohkem kohanud kunagi, kui sai veel pidevalt klubides käidud. Kui mõelda, siis tegelikult üldse sellistes tantsuplatsiga peokohtades. Iga kord, kui sõbrannadega tantsima läksime, leidus keegi, kes pidas vajalikuks katsuma tulla.

Ma arvan, et olin ehk 17, kui ühes Võru klubis mingi vanem mees mul terve õhtu järel käis ja pidevalt nilbeid kommentaare pildus. Ta ujus ka tantsimise ajal pidevalt külje alla ja ei tahtnud üldse ära minna. See oli ikka väga ebameeldiv. Ükskõik kuhu ma end peitsin, oli ta kohe sabas ja ebamugavalt lähedal. Õnneks on praegu kõik klubid pikemaks ajaks kinni pandud ja keegi ei pea seal liikuvate kahtlaste meestega tegemist tegema.

Kõige hirmsam kord oli aga 15 aastat tagasi südasuvel, kui olin just Tallinna kolinud. Läksime õhtuhämaruses sõbrannaga jalutama. Möödusime vene keelt rääkivatest noormeestest, kes pingil istusid ja meid nähes kohe usinalt kommentaare pildusid. Mingi hetk märkasime, et nad ei jäänudki sellele pingile, vaid olid asunud meid jälitama. Tõstsime tempot, aga koju oli pikk maa. Liiga pikk, et sinna jooksma hakata. Piilusime uuesti selja taha, ka see kamp oli tempot tõstnud. Meid tabas täielik paanika ja pistsime jooksu. Jõudsime napilt enne noormehi koridori ja ukse peaaegu nende nina ees kinni tõmmata. Elus esimest korda jooksin sel õhtul trepist seitsmendale korrusele, et kiirelt turvalisse kohta saada, ja esimest korda elus tundsin ka täiesti kohutavat hirmu. See oli jube.

Ükskõik kuhu ma end peitsin, oli ta kohe sabas ja ebamugavalt lähedal. Õnneks on praegu kõik klubid pikemaks ajaks kinni pandud ja keegi ei pea seal liikuvate kahtlaste meestega tegemist tegema.

Pärast seda pole ma enam kordagi Õismäel tiigi juures jalutamas käinud ja õhtuti välja minnes vaatan tihti selja taha. Pean pidevalt veenduma, et seal kedagi poleks. Hilisel kellaajal püüan jalgsi liikumist üldiselt võimalikult palju vältida.

Heidi Ruul (32), reporter

Kui aus olla, siis esimesed kokkupuuted ahistamisega olid mul juba siis, kui olin umbes 13-aastane. Võtsin kummaliselt varakult hästi naiseliku vormi ja mitmed vanemad poisid koolis arvasid, et on täiesti okei vahetunni ajal mind vastu seina suruda ja katsuda. Praegu sellele tagasi vaadates tean, et tegemist oli ilmselge ahistamisega, kuid toona mõtlesin, et see periood tuleb lihtsalt kuidagi üle elada. Ega ma sellest kellelegi iitsatanudki.

Teine vahejuhtum leidis aset, kui olin kohe-kohe täisealiseks saamas ning otsisin kooli kõrvale sobivat töökohta. Leidsingi! Ainult et pidasin seal vaid kolm-neli päeva vastu. Ülemus tundus mulle algusest peale pisut imeliku käitumisega sell, aga kuna töö leidmine oli sel ajal minu jaoks väga oluline, otsustasin ohumärke ignoreerida.

Sain paar päeva tööl käia, kui ülemus mind äkitselt oma kabinetti kutsus. Ta istus mu kõrvale ja hakkas mu jalgu silitama. Tundsin end kohutavalt ebamugavalt, aga samas ei olnud mul ka julgust midagi ette heita, sest noh, ülemus ju! Kartsin ilmselt, et võin oma töökohast ilma jääda. Tegemist oli minu jaoks ebaatraktiivse mehega, rääkimata sellest, et ta oli minust umbes 40 aastat vanem. Õnneks tookord asi jalgade silitamisega piirduski.

Heidil on olnud mitu kogemust ahistavate ülemustega. Foto: Marit Kuusk

Tol päeval töölt koju minnes sain aru, et paremaks asi ei muutu. Kui, siis hoopis halvemaks. Ma ei läinudki sinna kunagi tagasi ja iga kord, kui pärast selle firma töökuulutusi silmasin, tõusid mul ihukarvad püsti.

Meenub veel üks ülemus, kes arvas, et kõik, kes tema alluvuses töötavad, talle ka kuuluvad. Juhtus see siis, kui olin umbes 27-aastane ja õhtuti ühes Tallinna ööklubis abiks käisin. Tööpäev sai läbi öösel umbes kolme–nelja paiku ja olime klubi juhatajaga kahekesi jäänud. Kuna igas klubis on alkohol töötajate jaoks vaid käesirutuse kaugusel, oli ta õhtuks pidevalt purjus.

Nii oli see ka tol õhtul. Muusika mängis ja mina panin baarileti taga veel viimaseid asju kokku. Äkitselt oli ta mul seljas, keeras mu näoga enda poole ja surus ennast mulle külge. Ta hoidis minust nii kõvasti kinni, et ma ei saanud end liigutada. Kõige tipuks rebis ta mul seljas olnud särgi eest puruks – see hetk andis mulle võimaluse ta endast eemale tõugata.

Ma jooksin tol õhtul minema ja mõtlesin, et tagasi enam ei lähe. Läksin ikka. Juhtunu ei tulnud meil kunagi jutuks. Olen kuulnud, et uued tüdrukud said seal ka sarnase kogemuse. Alguses tundsin end selles mingil määral isegi süüdi – ma ju ei hoiatanud neid. Aga samas ei saa ma enam kunagi teada, kas see hoiatus oleks kedagi säästnud.

Äkitselt oli ta mul seljas, keeras mu näoga enda poole ja surus ennast mulle külge. Ta hoidis minust nii kõvasti kinni, et ma ei saanud end liigutada.

Loomulikult on kõik see ja veel mitmed kogemused, mis praegu kirja panemata jätsin, oma jälje jätnud. Suhtun võõrastesse äärmise skepsisega, üksinda naljalt kuskil ei käi ja kui võõra meesterahvaga kahekesi samasse ruumi peaksin sattuma, jookseb peast läbi alati mitu hirmutavat stsenaariumit. Mõistan, et see pole nende suhtes õiglane, aga ma lihtsalt ei saa sinna midagi parata.

Nüüd olen kahe käe ja mõlema jalaga selle poolt, et reageerima peab kohe! Kui keegi paneb sind ennast ebamugavalt tundma, siis peab sellest rääkima. Alustuseks kas või mõnele lähedasele, keda usaldad.

Minu toodud näited pole kaugeltki nii õõvastavad kui teiste naiste kogemused, mida kuulnud olen. Pidev seksuaalne ja vaimne ahistamine, akna all luuravad eksmehed … Nimekiri on lõputu! Aga üks on kindel – iseenesest ei kao see kõik mitte kuskile ja iseenda ning teiste heaolu nimel tuleb ka kõige valusamaid kogemusi jagada. Neid, mida tegelikult absoluutselt meenutada ei tahagi.

Katrin* (40), ettevõtja

Kui hakkasin ahistamise peale mõtlema, siis aina meenus ja meenus igasuguseid lugusid. Näiteks, tagumiku patsutamine avalikus ruumis. Läksin Tartus Rüütli tänava prillipoodi, samal ajal astus sealt välja mingi vanamees, kes leidis, et nüüd on käes õige hetk minu tagumikku patsutada.

Teine juhtum. Kõndisin õhtusel ajal kodu poole ja mingi meestekamp arvas, et hästi naljakas oleks, kui ei laseks mul edasi minna. Tüüp seisis mulle teele ette ja teised elasid kaasa. Ma karjusin nende peale, lõpuks lasid nad mind mööda.

Või siis, jällegi kõndisin õhtul kodu poole. Sõidab mööda auto, roolis keskealine mees. Auto peatub ja juht hõikab aknast: «Sul on väga kenad kontsaga saapad, äkki tahad raha eest nendega mu seljal kõndida?!» Selliseid mehi sõitis toona – umbes 15 aastat tagasi – Supilinna vahel ringi päris palju. See oli ju vaesem linnajagu, kus elas palju noori tudengineiusid. Ehk prooviti õnne, et keegi vajab piisavalt raha ja lähebki kaasa? Toona ma kuskile ei pöördunud ja polnud ka nutitelefone. Nüüd teeksin autonumbrist pilti. Aga siis ei osanud midagi teha – ta sõitis ju minema, kust ma teda pärast püüaks!

Kõige rohkem mõjutas mind kord, kui läksin 15-aastasena ühe popbändi kontserdile. Lava ees tantsis palju rahvast, läksin minagi. Mulle lähenes üks mees, kes võttis mul ümbert kinni ja enam lahti ei lasknud. Ma rabelesin end vabaks ja andsin talle vastu kõrvu, mille peale … lõi ta mind jalaga. Ja ümberringi mitte keegi ei teinud välja. Ma sain sealt minema, mu sõbrad oli eemal ja läksin nende juurde. Ka sel korral ei rääkinud ma kellelegi midagi, sest see oleks ju tähendanud, et mind kuskile ei lubata. Kuid kui ma pärast sarnaseid olukordi nägin, mõjus see mulle päästikuna – tardu ja põgene. Kaasnes tugev ärevus ja paanika.

Sõidab mööda auto, roolis keskealine mees. Auto peatub ja juht hõikab aknast: «Sul on väga kenad kontsaga saapad, äkki tahad raha eest nendega mu seljal kõndida?!»

Lõpetuseks üks naljakas lugu ka. Kui ma Tallinnasse kolisin, siis oli Koplisse õhtuti üksi kõndida päris hirmus ja alati ei raatsinud taksot ka võtta. Siis proovisin taktikat, et kui näen tänaval kedagi, hoian tema ligi. Minu ees kõndiski üks mees, niisiis hoidsin temaga parajat vahemaad. Mu loogika oli lihtne: kui keegi kuskilt põõsast välja hüppab, siis saan appi hüüda ja keegi vähemalt kuuleb. Mees küll sai aru, et teda jälitan, hakkas tagasi vaatama ja oli häiritud. Aga selle aja peale olin juba turvaliselt koju jõudnud.

Praegu soovitan igal juhul kellelegi asjast rääkida, et väheneks hoiak, et sellised asjad ei tähendagi midagi ja et midagi nagu ei juhtunudki, sest füüsilisi vigastusi pole. Psüühilised vigastused ju on.

*nimi muudetud, aga toimetusele teada

Maria Annabel Vainumäe (17), muusik

Olen ahistavat käitumist kogenud ausalt öeldes igas olukorras. Naisi – sealhulgas mind – saadavad meeste pilgud, head või halvad, kogu aeg. Kohatuid «komplimente» on tehtud mulle enamjaolt silmast silma, eeldades, et sel on positiivne tulemus. Kui meesklient, keda teenindan, tõuseb enda sõprade seas demonstratiivselt püsti, et mulle lõkerdades põue vaadata, kui ma kohvi lauale panemiseks kummardan … Nad olid neljakümnendates, ma olin 15. Et kui fotograaf tuleb ja ütleb mulle pärast mu esinemist, et mul on väga armas nägu ja pakub mulle jooki, siis see on mulle meeldiv. Ta oli neljakümnendates, ma olin 16.

Mäletan hästi enda esimest catcall'i. Olin 13 ja kõndisin kleidi ja platvormkontsadega Tallinna kaubamaja eest mööda, kui kamp noori, 17–20-aastaseid kutte mulle järele vilistas ja kohatuid asju hüüdis. Kell ei saanud olla rohkem kui kaks päeval. Ja mina, 13-aastane tüdruk, tundsin ennast uskumatult vastikult.

Üks jubedamaid osi selle kõige juures ongi, et naine on see, kes ennast halvasti tunneb. Meie pihtasid ja tagumikke katsutakse, meile karjutakse järele, meid pannakse ebamugavatesse olukordadesse, ja meie oleme need, kes end selle pärast halvasti tunnevad. Sest mõni mees on naiste eksistentsi lahti mõtestanud nii, et me oleme kõndiv, hingav silt «Tee minuga, mis tahad».

Maria Annabel ehk Manna tunneb ohtu isegi siis, kui mõni meesfänn kirglikult tema loomingut kiidab. Foto: Zbanski Kino

See kõik on mind muutnud palju ettevaatlikumaks. Kuna olen alati olnud väljas olles selge meelega, näen ma kõrvalt, kui paljudel meestel pole head kavatsused. Ma tunnen ennast ohustatuna, kui mul on riided ja kui mul neid ei ole. Kui ma liigun pimedal tänaval üksi või päevavalges täis pakitud poes. Mu ohutuled lähevad tööle, kui mõni mees mu loomingu kohta mulle silmast silma austust avaldab. Kui ta seisab minust kahe meetri kaugusel või mu vastas.

Tüdrukuid on pikalt kasvatatud ütlustega «Kui poiss teeb haiget, siis see tähendab, et sa meeldid talle», «Ära pane seda selga, see on liiga paljastav», «Nii lihtsalt on, harju ära». Ei harju. Ma kannan, mida tahan. Ma astun vastu, kui keegi mulle liiga teeb. Meie ei pea sättima enda eluviisi selle järgi, kuidas mehed seda endale tõlgendavad. Me ei võlgne meestele midagi.

KUIDAS SAADA ABI?

Seksuaalvägivalla kriisiabikeskused pakuvad professionaalset abi ööpäev läbi seksuaalvägivalda kogenud inimestele. Keskusesse võib igaüks tulla kas üksi või koos saatjaga, mistahes kellaajal ja ilma saatekirjata. Ei ole oluline, kas politseisse on juba pöördutud, kavatsetakse pöörduda või ei soovita seda teha. Oodatud on nii naised kui ka mehed, lapsed, noored ja täiskasvanud, kes on kogenud seksuaalvägivalda või kahtlustavad seda.

Kui laps on kogenud füüsilist, emotsionaalset või seksuaalset väärkohtlemist või tekib kahtlus, et laps vajab abi, helista lasteabitelefonil 116 111.

Kui oled sattunud kiusamise või ahistamise ohvriks või soovid teatada seksuaalsest või muust väärkohtlemisest, võta ühendust veebikonstaabliga. Internetis töötavad politseinikud vastavad kirjadele ja teadetele ning koolitavad nii lapsi kui ka täiskasvanuid internetiturvalisuse teemadel.

Politsei kiiret sekkumist vajavatel juhtudel tuleb helistada 112.

Allikas: just.ee