ELU25 ⟩ Jürgen Rooste: oluline küsimus - kuidas saada meheks?

Luuletaja Jürgen Roostel on tunne, et tänane meedia, alternatiivmeedia, suhtlusmeedia jne on ehitanud või ehitamas uut sorti mehelikkust: närviline, hüsteeriline, ähvardav, süüdistav, karjuv, kergestisolvuv (ja kergekäeliselt solvav) tüüp on pjedestaalile upitet. Ja Johnny Deppi näitel: järjest enam imbub välja vägivallatsevaid mehi.

Ma olen suur Johnny Deppi fänn, seetõttu – nagu fännidel sageli ikka – on mul väga raske olnud uskuda, et tegemist oleks jõhkardiga. Ning vaadata tema avalikku hukkamist “naisepeksjana”. Seda usun ma nüüd küll, et neil oli näitlejanna Amber Heard'iga “toksiline suhe” – olete tähele pannud, kuidas see sõna, 'toksiline', on end tasapisi igale poole poetanud? Suurem kohtuprotsess on Ameerikas alles ees, aga igal juhul, vaatamata kohtuprotsesside tulemustele, on Depp häbimärgistatud elu lõpuni.

Tume koduvägivalla laine

Samas: jälgides kommentaariume, blogisid ja vlogisid, sattusin ma Johnny Deppi loo kaudu järjest sügavamale jäneseurgu... veidrasse maailma. Võib-olla isegi ussiauku, mis viis mind teistesse, senitundmatutesse universumitesse (siinkohal ma meelega ei jaga neid linke ega “sisuloojaid”). 

Kas meil on tõesti aega ja luksust arutada selle üle, et 'parditütred' oleks parem kui 'pardipojad', mil ühiskonnas voogab tumeda lainena jõnk koduvägivald?

Ei-ei, ma muidugi tean, et need on olemas, aga ikkagi. Kõik algab süütult: täiesti mõistlik ühiskonnakriitika, noh, millega ma igas asjas päri pole, aga tõesti: on arusaadav, et inimesi ärritab cancel-kultuur, sest n.ö onuheinondus on küll tüütu vanaajajäänuk, aga iseenesest suuresti ohutu ja väljasurev nähtus. Eestiski on silma hakanud, et mõnedki säärased juhtumid ei jää kohtutes pidama (kas viga on me õigussüsteemis, seadustes, sotsiaalse õigluse eest võitlejate ülepingutamises – ma lihtsalt ei tea praegu!). 

Ühesõnaga: kui mõni vlogija toob näiteks ka “toksilist feminismi ” – ja tõega, kontrollides selgubki, et on feministidena esinevaid naisšovinistlikke kirjutajaid, kes ütlevad, et meeste kirjutet raamatud tuleks keelata – või näitab, kui rumal on öelda “amen” asemel või kõrval lingvistiliselt jabur “a-woman”, siis see tundub üsna tervemõistuslikuna. Kas meil on tõesti aega ja luksust arutada selle üle, et 'parditütred' oleks parem kui 'pardipojad', mil ühiskonnas voogab tumeda lainena jõnk koduvägivald?

Jõhker omaette maailm

Et mulle meeldib räpasevõitu ja poliitiliselt ebakorrektne huumor, siis mõni leid sellest “meestemaailmast” andis ka väikse huumorilaksu – nt purjus filmikriitikuna esinev mees, kes ülisarkastiliselt jaurab Hollyoodi diversiteedipüüdluste, habraste, aga kõikvõimsate naiskangelaste üle jne. Noh, et natuke nõme ja natuke naljakas, palju ei viitsi sellist kraami kuulata, aga huumor on sääl iseenesest olemas, naerda sai ka.

Aga säält edasi... ongi juba lingid meestele, kes püha viha õnnistusel jauravad, kui ebatõelised on filmid, kuis naiskoomiksikangelased pahalastele pika puuga peksa teevad, sest et “naised ei saa ju meestest jagu” (nad pole vist kunagi näinud oktagonil Amanda Nunest või Rhonda Rousey't vt) – ma muidugi tunnistan, et see on Hollywoodis teadlik trend ja mitte iga uus naissoost action-kangelane pole imeliselt välja-arendet psühholoogiliselt motiveeritud ja füüsiliselt realistlik tegelane, aga juudas küll – kõik need “rambod”, kellega me üles kasvasime! Kas nemad olid või?

Hiljuti põrguteed läinud USA raadioguru Rush Limbaugh nimetas nt beebipillidele hinnatuge tahtnud üliõpilasi (noori neide) hooradeks ja nõudis, et kui USAs peaksid naised rasedusvastaseid vahendeid saama riikliku soodustusega, siis olgu nende suguühetest kõigile ka videod saadaval...

Ühesõnaga. See kõik on veel naljakas. Aga siis leiad sa juba kirjutajaid ja “mõtlejaid”, kes õpetavad, kuidas mees peab naist kasvatama, kuidas “füüsiline noomitus” tugevdab intiimsuhet, ja... no püha jumal! Siinkohal tuleb meelde, et hiljuti põrguteed läinud USA raadioguru Rush Limbaugh nimetas nt beebipillidele hinnatuge tahtnud üliõpilasi (noori neide) hooradeks ja nõudis, et kui USAs peaksid naised rasedusvastaseid vahendeid saama riikliku soodustusega, siis olgu nende suguühetest kõigile ka videod saadaval... See oli interneti-eelsel ajastul, aga ega siis mõttelaad surnud pole.

Kuskil selle taga on veel omaette jõhker inselite-maailm – ja see maailm avaneb vaid mõni link pääle Johnny Deppi kohtuprotsesside materjalide otsimist. Sääl on radikaalsed, aga imelised, maailmaparandavad mehed, kes mitte üksnes ei leia, et naised tuleks “uuesti allutada”, vaid karmimatel juhtudel (nagu praegu USA uudistepildist tuttavate paramilitaarrühmituste sees, nagu Proud Boys) jutlustavad kogunisti eneserahuldamise, masturbatsiooni vastu – et noored mehed end ei alandaks. Nõnda sirguvad lumehelmekesed!

Kui lemmikmees on jõhkard

Ühesõnaga: sa alustad sellest, et ei usu, et su lemminäitleja, läbi ja lõhki boheemlane, on olnud kodus (kasvõi ehk kogemata, mõne korragi, purjuspäi, laksu all) räme jõhkard – sa ei taha seda uskuda ning hakkad otsima tõestust, põhjendust oma maailmale ja leiad hoopis... “tõeliste meeste maailma”.

Ma olen seda viimastel aegadel mitme oma sõbraga arutanud: meie lapsepõlves, nooruseas peeti mehelikuks tõsist, vaikset, sissepoole tüüpi. Siukest, kes ei räuselnud, ei karjunud, ei läinud esimesena tüli norima, sellist, kes nõrgema poolele asus, kes automaatselt teadis, et naisi-lapsi peab kaitsma. Närvilised tüübid, kes kippusid vehkima-karjuma ja naisi-lapsi tümitama, need ei mahtunud kuidagi mehelikkuse mõõdupuu alla, neid kuidagi põlastati isegi: nõrk mees, kes laamendama peab! Ma olen end ise, eluotsa, tundnud ebamehelikuna just seetõttu, et ma pole säärane stabiilne, sisimas tugev ja rahulik, kindel.

Aga siis leiad sa juba kirjutajaid ja “mõtlejaid”, kes õpetavad, kuidas mees peab naist kasvatama, kuidas “füüsiline noomitus” tugevdab intiimsuhet, ja... no püha jumal!

Mul on tunne, et tänane meedia, alternatiivmeedia, suhtlusmeedia jne on ehitanud või ehitamas uut sorti mehelikkust: närviline, hüsteeriline, ähvardav, süüdistav, karjuv, kergestisolvuv (ja kergekäeliselt solvav) tüüp on pjedestaalile upitet. 

Naisele koht kätte!

Mehelikkus (ja naiselikkus) on igal juhul sotsiaalne konstruktsioon, see on ikka ja alati ajas muutunud, eks kujutage ette “tõelisi mehi” Päikesekuninga õukonnas! 

Lihtsalt – ma mingil moel mõistan, miks internet, mis on nagu ajunakkus, tõmbab mingit sorti (nõrgema enesekuvandiga, nõrgema sotsiaalse immuunsüsteemiga) mehi sisse nagu tolmuimeja: ja see, mis maailm sääl avaneb, on muidugi ilge. On veel suhteliselt puhta rinnaesisega ja vaid mõnevõrra kahtlaste seisukohtadega Jordan Peterson, aga on tohutu hulk isaseid isendeid, kes õpivad või koguni õpetavad, kuidas “naisele tema koht kätte näidata”. Ja see “mehekssaamise” vahemaa sääl on mõnikord vaid mõne kliki pikkune. Sellepärast pole Petersonigi koolkond patust prii.

Ning vaatamata oma sisimatele heitlustele, pean tunnistama: Johnny Depp'i elu- ja loometööle ja kohtuprotsessidele elan ma mingil kujul ikka kaasa edasi, ma ei kanna teda maha, ma ei käänselda teda enda pääs ega playlist'is. Ju peitub minuski annus toksilist mehelikkust.