Ärge peedistage perearsti! On arusaamatu, miks ministrid ja nende juhtbürokraadid meenutavad kriisi lahendamisel soos siplevat ja end sealt juukseidpidi väljatõmbavat parun Münchausenit, selmet nutikalt kaasata erasektor, kirjutab Põhjamaade kultuuri asjatundja ja ajakirjanik Askur Alas.
Juhtide saamatusest ja selle õigustamiset kriisi ohjamisel on näiteid ridamisi, ei teagi, kust pihta alata.
1.
Miks on vaja teha perearstidest telefonikeskjaamad? Me kõik kuulsime terviseminister Tanel Kiige ohtrasõnalisi õigustusi meedias, kuidas tegelikult olla vaktsiinide jagamisel kõik korras, ainult alguses olla olnud mõned tõrked. Aga faktid räägivad teist keelt: perearstid ei saa vaktsiine siis, kui neile neid lubatakse, ja kui neid tuuakse, siis saavad nad teistsuguse koguse, kui lubatud. Bürokraadid eesotsas valitsuse, kantslerite ja asekantsleritega (vaadaku iga soovija ministeerimide veebist nende nimed järele) lükkasid perearstide kaela vaktsineeritavate läbihelistamise. No kuulge – perearstid peaksid tegelema ravimise ja sh ka vaktsineerimisega, mitte muutma oma ravikabinetid telefonikeskjaamadeks.
No kuulge – perearstid peaksid tegelema ravimise ja sh ka vaktsineerimisega, mitte muutma oma ravikabinetid telefonikeskjaamadeks.
2.
Aga selle halva lahenduse suutsid bürokraadid välja mängida kõige halvemal moel, sest vaktsiinide jaotamise logistika oli täiesti läbi mõtlemata. Perearstid ise kirjutasid meedias, et:
a) kõigepealt öeldi, et pühapäeval tuleb nt 100 vaktsiinidoosi, helistage ja kutsuge 100 inimest
b) perearst ja tema töötaja(d) helistas(id) 100 inimesele
c) perearst istus vabast ajast terve pühapäeva oma keskuses, oodates vaktsiini ja läks õhtul koju
d) hilisõhtul helistati ja sõimati ta läbi, et miks ei olda vaktsiini vastu võtmas
e) perearst kihutas tagasi ja sai kätte... 50 vaktsiini
f) perearst pidi uuesti helistama 50 inimesele ja ütleme, et ärge ikka tulge