/nginx/o/2021/03/07/13667447t1h1281.jpg)
Birma ehk Myanmar on budistlik riik, aga veri voolab. Paradoks lääne inimesele muidugi. Stereotüüpselt patsifistlik budist tapab stereotüüpselt agressiivset muslimit. Luuletaja ja muusik Arvi Tapver räägib demokraatia transportimisest relva abil. Asiaat naeratab, kui näeb, et jõudude vahekord on tema kahjuks; talub olukorda (sest teab, et valge mees ei püsi kaua) ja peseb siis „ristimisvee maha“, et jätkata sealt, kus pooleli jäi.
Kui väikeses Aasia riigis Myanmaris toimus riigipööre, jäi uudistest kõrva sõnastus: „riigipea on ühes (kindlas) kohas“. Myanmaris ehk Burmas (ka Birma) õnnestus mul täpselt aasta tagasi vahetult enne lockdowni käia. Kohe selge, et "ühes kohas" viibiv president või riigikantsler (nagu hiljem selgus) ei ole hämar või põiklev kõneviis puhuks, kui keegi ei taha tema asukohta paljastada. See tähendab hoopis, et president on elus ehk ühes tükis. Meile võõrpäraste kommete kohaselt võib presidendi või kuninga pärast kukutamist leida ka mitmest erinevast kohast korraga. Küll aga meeldib meile ise demokraatiat kohale viia – igale poole. See küll alati ei tööta.
Kindralist põllumajandusministrid
Tunduks justkui lihtne stsenaarium: sõjaväeline hunta võttis võimu üle ja nüüd on rahvas tänavail. Riigipea veel Nobeli rahupreemia saanud naine, kes paarkümmend aastat eelmise hunta ajal kodus kinni istus.
Rahvas ongi tänavail. Ainult, et sõjavägi võttis võimu, kuna kahtlustas valimispettust – nende partei sai erinevail andmeil 13 või koguni pelgalt 7 protsenti parlamendi kohtadest. Riigipea erakond 88 prossa.
Armee juhid hoiatasid ette, et võtavad võimu, aga keegi ei teinud valimistulemuste ülevaatamiseks midagi.
Juba see, et võimukaaperdajad viisakalt ette teatavad oma kavatsustest, tundub eriskummaline. Liiati see, et armee läheb tsiviilvõimu valimistele üleüldse oma erakonnaga. Kagu-Aasias pole see aga tavatu. Kui naaberriigis Tais võimul olnud sõjaväelaste klann omal ajal juhtimise taas tsivilistinärudele loovutas, siis lõid nemadki oma partei ja selle tulemusel pole tänapäeval harv juhus, kui valimiste järel on kuningriigi põllumajandusministril kindrali aukraad või teedeministriks kolonel.
Kagu-Aasia monarh astus kommunistlikkusse parteisse, et võimul püsida ja püsiski. Hiljem ei takistanud see edasi isevalitsejana jätkata.
Möödunud sajandi keskpaigas külma sõja ajal juhtus, et mõni Kagu-Aasia monarh astus kommunistlikkusse parteisse, et võimul püsida ja püsiski. Hiljem ei takistanud see edasi isevalitsejana jätkata.
Kentsakas ekspordiartikkel – demokraatia
Pealtnäha looduslapselik arusaam poliitikast ja võimust on samapalju pragmaatiline: oluline on elukorralduse püsivus, mitte nimetus. Seda enam kui punane riigikord on sama autokraatne kui eelmine või järgmine. ÜRO ja peamiselt lääne üldsus mõistis riigipöörde hukka, ent juba siis mainis üks või teine meediakanal, et sama riigikantsler lubas samal sõjaväel samade ohvitseride korraldusel Bengaali lahe ääres asuva etnilise islamivähemuse rohingjade hävitamist tuhandete viisi. Nagu ikka tapmine, põletamine, piin, peks ja vägistamine.
Birma ehk Myanmar on ise budistlik riik. Jällegi paradoks, lääne inimesele muidugi. Stereotüüpselt patsifistlik budist tapab stereotüüpselt agressiivset muslimit. Busistlik Tai kuningriik kuulutab end selle religiooni vahikoeraks, aga see ei takista iga aasta narkodiilereid oksa tõmbamast. Millist põnevat ja teravmeelset mõttekonstruktsiooni selleks vaja läheb, uurige mõne orientalisti käest. Tasub ära.
Diktaator maha ja siis algab kaos. Võimule tuleb kas uus diktaator või korruptiivne diktaator ehk kaks ühes, sest uusi, kõigi võrdseid õigusi austavaid liidreid pole kohalike seast võtta.
Tegelikku hetkeolukorda ma ei tea ja pole ka selle regiooni ekspert. Myanmari politsei põgenes sõjaväe eest Indiasse, riigikantsler sai kaks uut süüdistust, Prantsusmaa aga nõuab protestijate vabastamist, kuna nädalavahetus oli üle pika aja veriseim. Minu jutu fookus on jänkide suurim ekspordiartikkel ehk demokraatia ja selle tulemuslikkus.
Okseleajav poliitkorrektsus
Iga väljavedu eeldab sihttarbija kohta turuuuringut. Peamiselt lääneeurooplasi ärritab, et trafaretselt käib demokraatia sissevedu koos vägedega. Diktaator maha ja siis algab kaos. Võimule tuleb kas uus diktaator, korruptandid või korruptiivne diktaator ehk kaks ühes (kõige tõenäolisemalt), sest uusi, kõigi võrdseid õigusi austavaid liidreid pole kohalike seast võtta. Neil puudub traditsioon. Nii on see Afganistaanis, Liibüas ja mujal. Asiaat naeratab, kui näeb, et jõudude vahekord on tema kahjuks; talub olukorda (sest teab, et valge mees ei püsi kaua) ja peseb siis „ristimisvee maha“, et jätkata sealt, kus pooleli jäi. Meil kehtib oksendamiseni tülgastav poliiitkorrektsus. Pole kenamat inimest kui kreeklane, tean omast kogemusest. Ent viige jutt kreeklasega Türgile. Ilmselt ei leia te selliseid roppusi kõigi pilastajate meeliskodulehtedelt kokku, mida te kuulete. Korrake katset armeenlasega. Nad ei vaevu varjama oma põlgust ja ürgviha, mida meil pole kombeks omada, saati siis välja näidata. Türklased armeenlaste kohta – sama asi. Ajalugu.
Olusid tuleb arvestada. Kunagi olla Järvamaa mees viinud söödakartuli Piiteri turule. Öelnud: „Anna seale ikka seakartul.“
Meenub kellegi sedastus aastate eest Kaukaasiast, kus kõrgharidusega daam olla naeratades ütelnud naabrite kohta lühidalt (kas siis armeenlanna aseritest või aser armeenlastest rääkides), „nad pole inimesed“. Brüsselis, Stockholmis või Berliinis võimatu. Nii on see ka Araabia riikides ja Kagu-Aasias. Ilmelt ka Lõuna-Ameerikas. Näljane räägib leivast. Niisiis, kas viga on tootes või eksportijas ja kas on lootust? Olusid tuleb arvestada. Kunagi olla Järvamaa mees viinud söödakartuli Piiteri turule. Öelnud: „Anna seale ikka seakartul.“
