Tuntud eestlased mälestavad varalahkunud Johannes Kerti: kirjutadeski kipub pisar silma...

Johannes Kert 03.12.1959 - 04.03.2021 Foto: Madis Veltman

Tänane hommik tõi kurva uudise: eile lahkus meie seast 61-aastasena endine kaitseväe juhataja kindralleitnant Johannes Kert. Paljud tuntud eestlased mälestavad Kerti südamlike järelhüüetega.

Peaminister Kaja Kallas kirjutab järelhüüdes Johannes Kerdile järgmist: «Meeletult kurb, et Johannes Kert on meie hulgast ootamatult lahkunud. Head inimesed võetakse liiga vara. Johannes oli väga töökas, avatud uutele ideedele, hea huumorimeelega, äärmiselt lugupidav ja viisakas, täpne, soe ning toetav kolleeg. Väga kahju. Sügav kaastunne lähedastele.»

«On ääretult kurb, et meie hulgast on lahkunud meie hea kaasteeline Johannes Kert. Johannese panus Eesti iseseisva kaitsevõime ülesehitamisel ja tugevdamisel Kaitseliidu ülema ja Kaitseväe juhataja ning hiljem parlamendi liikmena on olnud hindamatu. Ta oli tõeline riigimees, kes hoidis Eestit väga,» seisab Reformierakonna Riigikogu fraktsiooni juhi Mart Võrklaeva järelhüüdes.

Poliitik ja endine Riigikogu liige Tiit Terik avaldas Johannes Kerdi lähedastele kaastunnet. «Tundsime teineteist mitmed aastad. Johannes oli alati rahulik, kaalutletud ja elutark. Kui rääkisin talle oma plaanist minna Tartusse reservohvitseride kursusele, oli ta kohe valmis soovituskirja kirjutama. Ta soovis mulle tarka visadust. See iseloomustas ka teda.

Elu on tõepoolest habras ja ettearvamatu. Viimati kohtusime üle tüki aja Kadriorus Jaan Poska ausamba juures Tartu rahulepingu sõlmimise aastapäeva üritusel. Johannes mainis siis, et on vahepeal minu peale mõelnud ja leppisime kokku, et ta tuleb peatselt mulle volikokku külla, et saaksime pikemalt rääkida. 

Oma järgmise vestluse peame kunagi teisel pool Toonela jõge. Hüvasti, Johannes!»

Kaitseliitlane ja rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna Võru talituse juhataja Toomas Piirmann ütleb järelhüüdes järgmist: «Lahkunud on endine kaitseväe juhataja ja riigikogu liige Johannes Kert. Tõsiselt kurvaks teeb...kaastunne omastele. Hetk mõelda hetkede üle...neid meenutada...ja kahetseda, et neid liialt vähe oli. Kirjutadeski kisub pisar silma…»

Riigikogu liige Kristen Michal oli esimeste seas, kes Johannes Kerdile sotsiaalmeediasse järelhüüde läkitas: «Kurb uudis, lahkus sõber ja teekaaslane Johannes Kert. Johannesest sean meenutuseks ühe väga temaliku pildi. Tal oli alati silmanurgas pisut jooseptootsilikku sädet, nii tekkis vestluskaaslasel alati tunne, et mis ta nüüd järgmisena ette võtab. 

Huumor ja heatahtlikkus käisid sellega alati koos ning ükski abipalve ei jäänud vastuseta. Et maailma teed on ettearvamatud, juhtus nii, et mõni nädal tagasi arutasime küberturbe teemadel ja korraldasin tema soovil majandusvaldkonnas mõtteõhtut laiemaks just tema mõtteid silmas pidades. Nüüd aga juhtus nii, et üks muhe ja terane teekaaslane ei tule enam.  See on väga kurb teadmine. 

Aitäh, et olid meiega ning seal maailma lõpus kohvikus kohtume ühel päeval kõik taas.»

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson tõdeb järelhüüdes, et uudis tuleb väga paljudele uskumatuna. «Alles mõned päevad tagasi arutasin Johannesega, kuidas aidata poliitiliste otsuste pinnalt tugevdada Eesti mere- ja õhukaitset. Temas põles see ehe riigimehelik ind panustada ennast säästmata Eesti hüvanguks. Tema lahkumisega oleme jäänud väga paljust ilma - tema kogemusest ja oskusest meie riigikaitse tugevdamisel, tema  pühendumusest Ukraina ja siinsete ukrainlaste toetamisel, kuid mis veelgi olulisem, lihtsalt ühest suurepärasest, alati heatujulisest inimesest. Sügav kaastunne Johannese lähedastele. Langetan pea.»

Tele- ja raadioajakirjanik Erik Boltowski avaldas samuti lahkunud kindralleitnantile järelhüüde: «Kindral Johannes Kert andis mulle 1997. aasta juunikuus, Meegomäe Lahingukoolis, isiklikult oma käega esimesed Eesti ohvitseri pagunid. Ja mul on siiani hea meel, et just tema toonase Kaitseväe juhatajana seda tegi. Tuttavaks saime juba aastaid varem, vist kusagil taasiseseisvunu Eesti esimesel aastal, kui taasloodi Kaitsevägi. Ajakirjanikuna hakkasin just sel ajal kaitsejõudude arenguid ETVs kajastama.

Mul on meeles isegi esimene intervjuu toona kapten Johannes Kerdiga. Mõlemad olime omaaegset nõuka sõjaväge seestpoolt näinud, sestap saime teineteisest poolelt sõnalt aru. Hiljem oleme poliitiliselt küll erinevatel pooltelgi olnud, aga omavahel saime alati hästi läbi. Miski ei seganud meid üheskoos välikatlast sõdurisuppi söömast või muhedat juttu rääkides Toompea lossi peenes puhvetis kohvitamast. Mehed, kes on olnud nooruses sõdurid, jäävad sõduriteks eluajaks - ole sa siis edaspidises elus kindral või resevväelasest tsivilist. Täna on kurb päev.»