:format(webp)/nginx/o/2021/03/03/13661052t1h4465.jpg)
«Kes teeb, see jõuab,» ütles persoonisaate «Ikigai» alguses 29aastane Robert Rool, kelle kontol on vähesest vanusest hoolimata rohkelt tegusid. «Mul pole kunagi olnud sellist mentaliteeti, et vaatame, mis saab või et äkki tuleb midagi... Pigem löön ukse maha ja kui uks on liiga kõva, saan korraks haiget ja siis lähen proovin järgmist.» Erinevatest eluhetkedest ja ustest rääkis Robert Rooliga Mari-Liis Männik.
Tartus sündinuna ja juba keskkoolis aru saades, millise eluvaldkonnaga edaspidi tegeleda tahaks, astus Robert Rool sisse Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialale. Jäädes napilt tasuta kohtade joone alla, otsustas ta liikuda edasi Tallinnasse õppima enda arvates telele ja meediale kõige lähemat eriala - reklaami ja imagoloogiat Linnar Priimäe käe all.
Juba Tallinnas olles käis ta CV näpus nii Uuno kui Kuku raadiotes peatoimetajatega vestlemas, kuid need uksed olid toona väga kõvasti kinni. Peamiseks põhjuseks ikkagi tulevase saatejuhi noorus. Esimene raadiotöö lasi ennast oodata kaks aastat. Ülikooli ajal õnnestus Robert Roolil teha teletööd Kanal2 Reporteris ja nii hakkasid Kesk-Eesti raadiotalendi konkursi võitnud ning suure «Võsareporteri» fänni unistused tasapisi täituma.
Robert Rooli päris esimene ametlik töölepinguga töökoht oli 12-13aastasena koos sõpradega kohalike teeäärte haljastamine, aga ta on ka suvevaheajal laos kipsplaate komplekteerinud, herneid korjanud ja TPLis töötanud. Põhikooliaegne päevaplaan oli Robertil tihedalt erinevate tegevustega täidetud: tundidele järgnesid muusikakool, korvpall ja võistlustants. Siin peitub ka põhjus, miks tema sarnaselt teistele noorukitele nurga taga õlut ei mekkinud või salaja suitsu ei proovinud - lihtsalt polnud aega! Hobidest rääkimise valguses tunnistab Robert Rool, et ta on siiski suhteliselt laisk: «Tööga on nii, et mida vähem, seda parem ja kui on võimalik looderdada, siis ma looderdan.» Raha peab saatejuht oluliseks: «Mulle meeldib, kui on oma raha, siis saan ise otsustada ja võimaldada asju, mida ilma tööta ei saaks. Parem nutan Mercedeses kui Žigulis.» Seejuures ei ole Robert kindlasti mitte ahne, sest talle meeldis juba koolipuhvetis kaaslastele juustusaia välja teha.
:format(webp)/nginx/o/2019/10/11/12644168t1hb48e.jpg)
Praeguses töös «Õhtu» saatejuhina tunneb Robert Rool end väga hästi ja ei unistagi muust väljakutsest. Saame koos Piret Laose ja Jüri Butšakoviga teha nalja, me ei võta käsitleda teemasid, mis on liiga traagilised või tõsised ja võivad inimesi kahte leeri lüüa. Pärast rohkem kui viiesaja saate eetrisolekut tunneb vaataja neid kolme päris hästi ja on võtnud oma igapäevaseks kaaslaseks. Avalik huvi, mis sellega kaasneb, Robert Rooli ei häiri. «Ma olen nii igav!» annab ta endale hinnangu ja arutleb, et meedias kajastatakse tihti persoone, kes saavad rohkem tähelepanu kui nad väärivad ja vastupidi. Teda ennast pole kunagi häirinud, kui poes uuritakse ostukorvi sisu või keegi tänaval juurde tuleb. «Iga asja jaoks on oma koht ja aeg - kui minu nägemine kedagi rõõmustab ja me kohtume ühe korra elus, siis miski ei suuda mulle rohkem rõõmu teha kui sulle rõõmu teha,» selgitab ta oma vaateid.
Oma eraelus kasutab Robert Rool igasuguseid stressi maandamise meetodeid - sõbrad, saun, sport, meelelahutus. Kõige lemmikum neist sai alguse 7 aastat tagasi, kui tekkis vajadus puhkusepäevad kiiresti ära kasutada. Nii tekkis mehele mõte püüda üksi võimalikult odavalt võimalikult kaugele lennata. Esimese katsega õnnestus Varssavis ära käia 15 euroga ja sealt alates on hasart muudkui kasvanud.
Unistusi on Robertil ka: kindlasti soovib ta ära teha väikelennuki piloodiload, sest lendamine on tema suur kirg. Maja mere ääres või hoopis metsa sees, armastav kaasa ja lapsed kõlab tema meelest samuti hästi. Saade lõppes veel ühe unistuse väljaütlemisega - kuna raadio on Robert Rooli suur armastus, siis ühel hetkel tahaks ta CVsse veelkord lisada punkti raadiosaatejuht.
Kuula tervet saadet järele siit:
/nginx/o/2018/10/19/11509823t1hd378.png)