«Ikigai» külaliseks oli seekord muusikaprodutsent, helilooja ja kitarrist Raul Ojamaa, kes alustas pillimänguga alles keskkooli lõpus ning nüüd tegutseb aktiivselt paljude tuntud Eesti muusikutega. Räägime tema põnevast elust, valikutest ja mõtetest. Saadet vedas Priit Rand.
Raul Ojamaa on Tartus sündinud kitarrist, kes annab muusikat välja nii oma nime alt, kui ka bändide koosseisus. Ta produtseerib omanäolist loomingut ka teistele artistidele. Laiem avalikkus teab teda näiteks ansamblite Miljardid, Levski, Gram-Of-Fun ja Eda-Ines Etti bändide kaudu.
Ojamaa produtseerib muusikat mainekatele eesti muusikutele, teiste hulgas on Anett, Liisi Koikson, Mick Pedaja ja Siiri Sisask. Mehe käekiri ja sügavus on ära tuntav kõikide nende artistide heliloomingus. «Loomingu minuni jõudmine on mingis mõttes väga loomulik protsess. Mulle meeldib muusikaga tegeleda, lisaks ka kuulan seda palju. Olen nii palju aastaid selle valdkonna juures toimetanud. Teatud hetkedel juba mõtlen, et äkki peaks vähem sellele tähelepanu pöörama. See on mingis mõttes fanatism,» rääkis ta.
«Minu tõsisem suhe muusikasse sai alguse põhikoolis. See oli periood, kui hakkasin erinevate bändide vastu huvi tundma, kuulasin meeletult palju erinevat loomingut. Läksin lugude sisse, et tunda end kui bändi liikmena. Otsisin muusikast emotsionaalset laengut,» kirjeldas ta.
Ojamaa avaldas, mida looming ja selle kallal töötamine tema jaoks laiemas plaanis tähendavad. «Vajadus luua, saada lähemale emotsioonile, suuta end muusikaliselt väljendada ja tuua seda kõike inimesteni...see haarabki loomingut. Ma tahan pakkuda midagi unikaalset. Samas, mulle tundub, et kõigi meie endi emotsionaalne palett ongi alati väga unikaalne. Minule on oluline, et saaksin oma loominguga võimalikult täpselt väljendada seda, mida parasjagu tunnen. See on nagu narkootikum. Muusika loomine on elukestev tegevus, sest me ise ju muutume pidevalt! Ja see, mida saame väljendada, on samuti muutumises,» sõnas ta.
«Tuleb ette ka hetki, mil hakkan kirjutama ja häid ideid ei tulegi. Siis saan aru, et võib-olla peaks toimetama veidike aega millegi muu kallal. Aga üldiselt on nii, et kui haaran kitarri ja hakkan beat'i tegema, siis õige vibe tuleb peale suhteliselt ruttu. Ma väga ei mõtle ega planeeri, see kõik on nii tunnetuslik protsess. Mõtlemine kaasneb siis, kui hakkan lugu juba lõpp produktiks valmistama. Siis kaasneb ka aju pool,» kirjeldas Ojamaa.
Ojamaa haaras kitarri esimest korda siis, kui oli külas oma klassivennal. «Vaatasime klassivennaga filmi «School of Rock», kus peaosa mängis Jack Black. Mu sõbra vend tegeles juba sel ajal muusikaga ja tema kitarritehnika oli toas ka meile kättesaadav, nii saime ka meie proovida ja katsetada. Proovisin akustilist kitarri mängida ja sõber lubas mul selle koju kaasa võtta. Esimeses järjekorras hakkasin Black Sabbath'i riffe õppima. See harjutamine käis üles-alla, vahepeal vajus täitsa ära, minus polnud püsivust. Muusikat kuulasin aga samal ajal väga palju edasi! Keskkooli 12. klassis sain lõpuks aru, et tahan kitarri tõsisemalt õppida. Võtsin eraõpetaja, kes aitas mul harjutada muusikakooli katseteks. Siis hakkas tõsisem värk pihta,» märkis ta.
Ojamaa tõi välja, et kuigi tal on elus olnud palju häid kitarriõpetajaid, on ta kõige enam õppinud oma viimaselt õpetajalt. «Mart Soo juures õppisin kolm aastat, õpe toimus Georg Otsa nimelises muusikakoolis. Siiamaani mõtlen, et väga suur osa sellest, kuhu olen täna täna jõudnud, on just tänu selle õpetaja isikule ja järjepidevale tööle,» ütles ta tunnustavalt.
«Oma igapäevaste tööde ja tegemiste kõrvalt olen viimasel ajal mõelnud, et pole kitarri saanud niisama lõbu pärast tükk aega mängida. Võtan kitarri tavaliselt ikka kindlal eesmärgil - kas proovis, esinemisel või siis, kui on vaja lugu kirjutada. Hiljuti juhtus aga see, et pidin mõnda aega isolatsioonis viibima - tegin väikese rutiini endale, iga päev võtsin akustilise pilli ja lihtsalt jämmisin. Õppisin ka ägedaid lugusid, mis mulle on alati meeldinud, kuid mida pole siiani selgeks õppinud. Peab ütlema, et see oli väga lõbus periood,» sõnas Ojamaa.
Mees rääkis, miks elukutselise muusikuna on end hea teatud hetkedel täielikule puhke režiimile lülitada. «Kui muusikuks olemine on su professionaalne elukutse, siis sa paratamatult hakkad mingil hetkel mõtlema, et muusika peab sulle pidevalt midagi andma - kes tahab hitti, kes tahab ülimat eneseväljendust, mida iganes veel. Kuid, sa ei saa endalt kogu aeg midagi nõuda! Sa pead oskama ka muusikas mängida....ja mängima muusikat. Just nendel hetkedel juhtuvadki üllatavad ning ilusad asjad. Ja mitte ainult muusikas, üldse kunstis,» tõdes ta.
Ojamaa on õppinud Berliinis elektroonilise muusika produtseerimist. «Igatsen Berliini tagasi! Käisin seal viimati eelmise aasta septembris, olin külas Gram-Of-Fun'i liikmel Muudul. Mõne päevaga sain taas laksu kätte ja tõdesin, et kui lahe linn see on! Tuli tagasi elevus ja lapselik rõõm, lihtsalt sellest, et keskkond on nii inspireeriv. Kõik kõditab õigest kohast. Ütleme nii, et kui koroona on läbi, siis tahan oma soolokavaga taas esineda ja käia kirjutamas just Berliinis. Minu hinnangul on Berliin väga mugav ja õige koht, kus kohas oma püsivamat baasi teha. Mind täiega tõmbab see linn,» rääkis ta õhinal.
Mees tegi juttu, kuidas ülemaailmselt valitsev koroonaperiood enda kasuks tööle panna. «Oleme harjunud, et kõik asjad on toimivad, mugavad ja iseenesest mõistetavad. Nagu näiteks ma enda puhul...ma esinen, saan raha, maksan sellest oma korteri üüri ja ostan erinevaid asju. Ainuke iseenesestmõistetav asi on see, et oleme elus. Ja senikaua, kuni oleme elus, tuleb sellest ajast võtta maksimum. Koroonaperioodil on küll palju piiranguid, kuid see ei tähenda, et olukorra tõttu peame masendusse langema. Meil kõigil on ju sama seis. Samas, meil kõigil on ka oma kindlad võimalused, kuidas sellest kogemusest võtta viimast. Mina enda seisukohast, ma ei saa küll reisida ega teha oma esinemisi, kuid ma saan kirjutada uut muusikat, tegeleda oma nõrkade kohtadega ja arendada end professionaalses mõttes edasi,» rääkis produtsent Raul Ojamaa saates «Ikigai».
Kuula täispikka saadet siin: