ARVAMUS Jürgen Rooste: Lammas vasakul äärel ehk Lenin kohtub Leniniga

Jürgen Rooste ja teised lilled Foto: Kristjan Teedema
Jürgen Rooste
, luuletaja
Copy

Lugu puhtast populismilainest. Kirjamees Jürgen Rooste kirjutab segadustest mõistetega nagu "parempoolsus" ja "vasakpoolsus". Nii ühte kui teist kujutatakse sageli äärmuslikult, kusjuures kohtades, kus see üldse mõistete sisule ei vasta.

Nemad sääl USA-s ei teagi, mis asi sotsialism on, neile tundub sotsialismina juba see, kui kõrvalised isikud täiesti iseseisvalt kuulihaava saanud tegelast tänaval aitavad

Kas siis Eesti on sotsialistlik riik? Ei ole ju!

Sellises mõisteraamis on väga raske tegutseda, sest see pole sugugi alati säärane olnud. Veel hiljaaegu rääkisime asjadest veidi teisiti. Nt Bernie Sanders olla kohutav sotsialist? 

Olgu, ta on jõle sotsialist sääl USAs, aga Soomes või isegi Eestis oleks ta keskmine sotsiaaldemokraat, s.t vasaktsentrist. Huvitav, kas praegune Eesti on sotsialistlik riik? – sest kõik need asjad (peamiselt üldine haigekassa, tasuta haridus jne), mida Bernie-vana ja ta noor terane toetaja AOC (Alexandra Octavio Cortez, tulevane USA president – palju on neid poliitikuid maailmas, keda teatakse initsiaalide järgi, ah?), need on meil Eestis ju olemas! Need on olemas Skandinaavias, need on olemas Kanadas... Euroopas laiemalt vast (teatud eranditega), aga üldiselt Põhjala-vööndi värk (Venemaal võib igasugu asju olla, aga Venemaa ei loe, sest see pole normaalne riik).

Etsiis: nemad sääl USA-s ei teagi, mis asi sotsialism on, neile tundub sotsialismina juba see, kui kõrvalised isikud täiesti iseseisvalt kuulihaava saanud tegelast tänaval aitavad, heast südamest. Vanakooli kristlus muidugi ongi sotsialistliku jumega, mis teha, Uus Testament on karm raamat! Che päevikud on Jeesuse kõrval naljamäng.

Äärmusvasakpoolsuses puudub usk eraomandisse

No, selge. Kui mina vaatan CNNi, siis näen ma pigem tsentristlikku, vahel paremale, mõnikord harva pahemale kõikuvat kanalit. Aga särasilmad-sõbrakesed netiavaruses seletavad mulle, et selline ongi tänane äärmusvasakpoolsus!

Peatugem, sõbrad, siin hetkeks. Ma tahan korra minna võimalikku äärmusvasakpoolsesse diskursusesse. 

Eraomandiga, elamispinna või äri mõttes vähemasti, on kommunistlikus maailmas kööga! Kõik on ühine! 

Esiteks puudub sääl usk eraomandisse (vahel äärmuslikul kujul, pisimate isiklike objektideni välja; see on siiski harv näide), ühe inimese oma (saati siis äritegevusse puutuv) pole äärmusvasakpoolses maailmapildis miski – kui sääl üldse rahapõhist läbikäimist tunnistatakse: nt nüüdne Hiina lubab tarbimisühiskondlikku eluolu, aga kontrollib inimesi punktisüsteemiga; ma pole kindel, kas Hiina on enam näide vasakpoolsest autoritaarsest süsteemist, või lihtsalt poliitiline-utopistlik sõjaväehunta. Eraomandiga, elamispinna või äri mõttes vähemasti, on kommunistlikus maailmas kööga! Kõik on ühine! 

Äärmusvasakud kui radikaalsed ususektid

Äärmusvasakpoolsed meenutavad olemuselt ka radikaalseid ususekte, nende usutõdede eitamise või rikkumise eest järgnevad samasugused karistused nagu sektantidest kristlaste või islamistide puhul. Nii et siis “meie äärmusvasakpoolne president” meenub siinkohal – see viisakas liberaalparempoolsete vaadetega daam sääl lossikeses, kel tegelikult pole seaduste järgi isegi suurt reaalset võimu. Ainult pragada lubatakse tal vahel, nagu kadunud Katuse-Karlssoni vanaemalgi, kes oli teatavasti maailma kõigepragavam! 

Muide, vasakpoolsetes türanlikes režiimides on levinud ka praktika, et vanematel pole õigust oma lastele, neid kasvatatakse ühiselt või vähemasti väga normeeritult, minimeeritud vanemliku-individualistliku sekkumisega.

Meie "äärmusvasakpoolne president” meenub siinkohal – see viisakas liberaalparempoolsete vaadetega daam sääl lossikeses, kel tegelikult pole seaduste järgi isegi suurt reaalset võimu. Ainult pragada lubatakse tal vahel, nagu kadunud Katuse-Karlssoni vanaemalgi.

Aga sellegipoolest kõneldakse meil tänases ilusas aiaäärses tänavamaailmas mingist “äärmusvasakpoolsusest”. Põhjus on üsna lihtne: see on ideoloogiatöö, propaganda, demagoogia süvahoovus. Et “teistsugust” välistavad lausungid või lausa verbaalsed rünnakud mõjuksid usutavalt, poliitiliselt ja eetiliselt lubatavalt, selleks on vaja vastane esmalt demoniseerida. Demoniseerida saab aga võimalikult ohutut, leplikku või väikest vastast. Leninil teise Leniniga on alati raskem sarvipidi kokku minna kui totakalt idealiseeriva menševiku või veel parem – turakast väikekodanliku demokraadiga, kes tahab kõik reeglid sõbralikult kokku leppida.

Vasaktsentristid, iseenda suurimad vastased

Ma loen Delfist ja ERRist sääraseid paduradikaalseid, konservatiivseid arvamususlugusid ning nii ettevaatlikult väljendet poliitiliste tülide kokkuvõtteid, et mul tõusevad ihukarvad püsti: kui välja arvata mõni häälekam üksik kõneleja-ajakirjanik sääl, siis kus kuradi kohas näeb keegi seda vasakäärt? Selline tahtejõuetu, nõrguke ja leplik paistab siis meie vasakäär sääl silmapiiril!

Ma ei usu lõpuni mingit sotsialistlikku süsteemi, ei usu saati, et pahempoolsed oleks ideelised või inimlikud pühakud; aga tarbimisühiskonna taustal kerkivasse totalitaarsesse konservatiivsesse šovinismi ei usu ma ammugi. Ma mõistan muidugi, et selles nihkes pole vasakstsentristid süüst puhtad: nende retoorika ning eetilised programmid on kuskile kosmosesse huupi tulistatud, nad on iseenda suurimad vastased olnud, ise ka oma margi täis teinud, iseendale jalga tulistanud.

Ma ei usu lõpuni mingit sotsialistlikku süsteemi, ei usu saati, et pahempoolsed oleks ideelised või inimlikud pühakud.

Aga sellele vaatamata julgen ma väita: see, mida praegu püütakse meile näidata vasakäärmuslusena, on n.ö vana Lääne demokraatia klassikaline tsentrum. Säält vasakule on väga pikk tee minna. Mina parempopulistide asemel pelgaks deemonite väljakutsumist, sest ühel hetkel, kui see n.ö töötav rahvas, kes praegu neid valib, avastab, et nad on ikka samas sotsiaalses augus, samamoodi alt veetud, nagu varemgi, leiavad nad uue radikaalse jõu, ja mis juhtub siis, kui see on toosama, vana hää “pärisvasakäärmuslus”? 

Armastus, koer ja jumal

Ei, keskteemeedia ei ole vasakule kaldu, ei, meie tänases Eesti poliitikas pole ühtki märkimisväärset vasakpoolset jõudu. Ei, isegi deemonist Bernie pole kommunist, ei, Soomes ei ole vasakäärmuslikku valitsust. Aga ma olen märganud, et kui mingeid mantraid korrata ja korrata, mingit valet taguda ja taguda, siis nood asjad saavad juhtuma. Nii et: kaunist tulevat vasakpööret meile kõigile! Ega see oluliselt hullem ikka ei saa olla, kui kõik see, mis juba toimub.

Või siis ma eksin, ja maailm ongi selgepiiriliseks saanud: kui sa usud inimtekkelisse kliimamuutusse ning paratamatusse elukorraldusmuutusse selle tagajärjel, toetad homoabielusid, aga tahad kaitsta lapsi pedofiilide ja vägivallatsejate eest, leiad, et vähemasti hariduse mõttes peaks olema lastel ja noortel sama stardipakk, sõltumata vanemate rahakotist jne jne jne, siis oledki juba äärmusvasakpoolne? Sõnade definitsioonid ju muutuvad: 'abielu', 'armastus', isegi sõna 'koer', rääkimata nt sõnast 'jumal' on pidevas muutumises ja uuekssaamises, ei ole sama moodi mõistetavad inimkonna mõttes väga väikeste ajavahemine tagant. Pagan, sõna 'armastus' on pea iga inimese sees erineva tähendusväljaga: mõni ütleb “ma armastan sind”, ja tahab natuke seksi, või turvalisust, teine tahab lapsi või pesapunumist, kolmas metafüüsilist elu ja aega ületavat lähedust, neljas usub, et ainult jumal on armastus... 

Ja 'koer', no vaadake neid tänapäeva koeri! Järsku siis ongi vasakäärmuslus ka juba hoopis midagi muud, kui mina, loll luuletaja, arvan. Kui isegi 'armastus' ja 'koer' pole me jaoks päris samad loomad, rääkimata 'jumalast'.

Tagasi üles