ARVAMUS ⟩ Indrek Kuus: Mugavusühiskonna skandaalid nagu lumi, poliitika, vanamutid ja teised

Indrek Kuus Foto: Erik Prozes / Postimees

Ajakirjanik Indrek Kuus pajatab paanikast, ajakirjandusest, opositsioonist ja lumevanurist. Ärge minge külmaga õue, sööge kodus moosisaia, kütke ahju ja oodake kevadet!

Üks sümpaatsena tunduv vanamutt tegi hiljuti katsega käimisraamiga polikliinikusse minna läbi lumesodiste kõnniteede. Elukogenud vanurid peaksid siiski enne aknast välja vaatama ja oma võimalusi sihtpunkti jõudmisega hindama. 

Hätta jäänud vanainimese tabas televisoon ja puhkes mugavusühiskonna skandaal. Kes vastutab! Vanainimene jäi lumme kinni. Abilinnapea Kalle Klandorf teatas vahejuhtumist kommenteerides, et tädikene oleks pidanud takso tellima. Väga õige soovitus. Minu umbes 100-aastane Paide vanaema käis hiljuti taksoga Anna surnuaial ja ta ei hakanud sinna suuskadel, koerterakendiga või muul moel minema. Inimene peaks ikka oma võimeid tundma. 

Muidugi võiks kodanik Klandorf enne kui lõugu laiutama hakkab, pisut oma suuvärki kasida.

Muidugi võiks kodanik Klandorf enne kui lõugu laiutama hakkab, pisut oma suuvärki kasida. Meenutagem, et üks tegelane kunagi sõjakalt kaebles ja vingus, et vabariigi pealinna tänavad on nii auklikud, et ta pidevalt sõidab oma auto rehve puruks. Toona veel vuntsidega Klandorf ütles: „Õppigu sõitma.” Õige soovitus, aga Klandorf pole ilmselt poliitkorrektsuse vitamiine söönud. Õigem oleks olnud ilmselt kosta: „Lugupeetud härra peaks olema liikluses ettevaatlikum ja Tallinn teeb kõik, et augud asfaltiga katta ja liiklust rahustada.”

Milles asi? Keegi pole ju surma saanud

Aga lume ja ajakirjanduse ja opositsiooni pöördesse ajanud lumevanuri juhtumi juurde tagasi. Kas keegi surma sai? Ei. Kas Eestis sadas esimest korda lund? Ei. Ilmselt on maale kolida otsustanud kaasmaalastel lumeuputuse ja liikumisega tunduvalt kehvem olukord, kui pealinlastel, kus poes käimiseks pole vaja lumelabidat viibutada, et autoga asulasse jõuda. Ja kas opositsioonipoliitikud võiksid öelda, millises põhjamaises linnas on pärast iga lumesadu tänavad puhtad kui prillikivid? 

Kas keegi surma sai? Ei. Kas Eestis sadas esimest korda lund? Ei. Ilmselt on maale kolida otsustanud kaasmaalastel lumeuputuse ja liikumisega tunduvalt kehvem olukord, kui pealinlastel

Talv ja ilm teevad ikka üle ilma pahandust ning inimvõimetel on piirid. Eks meist suurem osa on näinud uudiseid ka viimasel ajal, kuis Euroopa lõunamaadesse on maandunud suures koguses lund, mis on tekitanud probleeme, kus Eestimaa Padaoru juhtum on kökimöki. Muidugi oli viimase puhul palju ebameeldivat, kuid vabariik toimis ja inimohvid puudusid. 

Ega lume ja pakasega ei maksa ikka jamada. Mäletatavasti läks Inglismaa ohvitser Robert Scott koos hoolikalt valitud meeskonnaga aastal 1910-1912 lõunapoolust vallutama. Kogu poolusele läinud rühm hukkus tagasiteel. 

Aga kevad on varsti käes ja siis algab uus vinguhoog. Lumi on läinud ja Eestimaal pealinna tänavatel keerutab tuul tolmu üles. Ja mõelda vaid, kui kellelgi hakkavad silmad kipitama.

„Õnnetuse põhjuseks ei olnud halb organisatsioon, vaid ebaõnn igal pool, kus me riskisime /.../Oleksime me elama jäänud oleksin jutustanud loo oma kaaslaste vaprustest, vastupidavusest ja julgusest, loo, mis oleks iga inglase südant liigutanud. Need napid read ja meie surnukehad jutustavad nüüd ise,” kirjutas enne surma Scott on märkmetes. 

Varsti saabub tolmune kevad

Mis ma lõpetuseks enam mõistan ütelda. Tark on pakasega kodus püsida, keeta teed, süüa moosisaia ja kütta ahju. Ning kui kellelgi külas viibid ja svipsis oled ülearu, siis pole mõtet hakata läbi hangede ähmas olekuga koju kooserdama. Tellige takso. 

Aga kevad on varsti käes ja siis algab uus vinguhoog. Lumi on läinud ja Eestimaal pealinna tänavatel keerutab tuul tolmu üles. Ja mõelda vaid, kui kellelgi hakkavad silmad kipitama. Kohutav! Siis tuleb liiga palav suvi ning sügis koos langevate lehtedega.