Spordiarst Gunnar Männik komponeerib hobi korras muusikat: see tegevus on rahustav!

Gunnar Männik Foto: Erik Prozes

Saate «Ikigai» külaline oli spordiarst Gunnar Männik, kelle suur kirg on muusika – ta on ka helilooja. Millise murega patsiendid doktor Männikuni jõuavad või kuidas tabab teda inspiratsioon? Jutud spordist, meditsiinist ja muusikast seadis kokku saatejuht Tiiu Sommer.

Gunnar Männik on spordiarst ja hobihelilooja. Mees ise kirjeldas, et kaks põnevat annet said kokku eelkõige suurest huvist. «Mul on huvi nii muusika kui ka meditsiini vastu! Huvi muusika vastu sai alguse kindlasti varem, sest põhikooli teises klassis astusin lastemuusikakooli, et õppida klaveri erialal,» sõnas mees.

Männik lisas, et meditsiini teemadega puutus ta esimest korda kokku keskkooli perioodil. «Tegelesin toona väga aktiivselt spordiga. Ma alguses ei julgenud isegi mõelda Tartu Ülikooli meditsiiniteaduskonnale, sest sinna oli juba toona väga raske sisse saada. Kuid huvi oli üüratult suur, vahepealne haridustee rännak oli väga pikk ja seega astusin arstiteaduskonda alles 30-aastaselt,» mainis ta.

Mees selgitas, mil moel ta noore poisina sporditegevuste kõrvalt ka muusikaga jaksas tegeleda. «Lõpetasin Tartu 10. keskkooli, mis kannab tänapäeval Tartu Mart Reiniku Kooli nime. Sealses kollektiivis oli tugev muusikapedagoog, kes väga aktiivselt kaasas mind kõikvõimalikesse muusikaprojektidesse. Tegelesin seal nii koorilaulu kui klaverimänguga, lisaks olin tegelemas erinevate huvitegevustega. See hoidis ka minu muusikalist huvi üleval. Hiljem hakkasin klaverit lihtsalt enda jaoks mängima,» märkis ta.

«Aastate jooksul sai aga selgeks, et mu muusikaline huvi on hakanud järjest kasvama. Kahekümnendates eluaastates see progresseerus juba sellisel viisil, et hakkasin ise muusikat looma. Esialgu olin selles väga algeline, edaspidi sain juba tuttavaks Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia professori Tõnu Kõrvitsaga - tänu temale arenes ka kompositsioonihuvi. Tõnu hakkas mind hobitasandil õpetama ja nii saigi muusika mu elu loomulikuks osaks,» sõnas mees.

Männiku sõnul leiab nii meditsiinist kui muusikast mitmeid ühisjooni. «Mõlemad valdkonnad on seotud loominguga! Tean, et mitmed Eesti tipparstid on lõpetanud eelnevalt laste muusikakooli ja nad tegelevad ühel või teisel viisil muusikaga edasi - seda kõike paralleelselt arstitööga. Kas nüüd just heliloomingu tasandil, kuid nad mängivad näiteks erinevates ansamblites, valdavad instrumente, oskavad esineda ning on igati aktiivsed inimesed. Arstiteaduskonnas õppimine on põhjalik ja kestab väga pikka aega. Inimesed, kel on muusikaline anne, saavad muusikast loomingulise poole pealt kõvasti tuge,» lisas ta.

Mees rääkis, et heaks spordiarstiks olemise eeldus on see, et sa pead ka ise sporti armastama. «Ilma selleta oleks väga nõrk spordiarstina töötada. Mina ise olen mänginud aastaid korvpalli. Keskkooli tasemest jõudsin natuke kõrgemale, kuid päris Eesti koondiseni ei jõudnud. Soovisin pühenduda rohkem õppimisele ja teadustööle,» sõnas ta.

«Mul on tohutult vedanud, et just selle eriala valisin. Mind väga huvitab see valdkond! See on töö, mille raames tuleb end iga päev täiendada, kursis peab olema ka uue erialase kirjandusega. Ma tegelen traumaortopeediliste probleemidega - ülekoormusest tulenevad sündroomid, seljavalud, kaelavalud ja liigeste valud. Lisaks puutun kokku ka sportlaste vigastustega. Ligi 20 aastat töötasin Eesti Jalgpallikoondise arstina ja ka 12 aastat FC Flora arstina,» lisas Männik.

Mees jagas ka paar olulist punkti, mis on olulised spordiarsti töö edu juures. «Peab olema kursis erinevate meditsiini distsipliinidega. Näiteks siis minu töö puhul, peab olema kursis traumaortopeediliste ja kardioloogiliste probleemidega. Tuleb aru saada ja mõista, kuidas erinevad sportlased koormustele reageerivad ja kuidas nad taastuvad. Peab olema ka hea psühholoog - eriti praktiseerisin seda siis, kui töötasin võistkonna juures. Tuleb osata hinnata olukorda - selles osas tuleb jääda väga rangeks ja printsipiaalseks,» sõnas ta.

Olgu see muusika kirjutamine või töö sportlastega, Männik leiab, et oma töös tuleb alati anda enda sada protsenti. «Tahan teha oma asju maksimaalselt hästi - nii palju kui mu tiivad kannavad,» lisas mees.

«Kirjutades muusikat, inspiratsioon võib tabada mind igal momendil, isegi autoroolis või looduses olles! Laulusõnadega töötan aga pigem siis, kui meloodia on juba olemas. Selleks, et loometööga tegeleda, lülitan end meditsiinist ja igapäeva argielust välja. Ma tänan siinkohal oma perekonda, kes on mulle sellisteks tegevusteks võimaluse andnud. Ma leian, et tänu pereliikmeete mõistmisele ja toetusele, on sündinud ka minu suuremad muusikaprojektid,» lisas tänulik hobihelilooja.

Männik avaldas, miks talle meeldib pingelise spordimeditsiini töö kõrvalt just muusikaga tegeleda. «Muusika rahustab mind. Muusika lülitab mind välja igapäevasest patsientidega suhtlemisest ning nende probleemidest. Arsti töö on küllaltki pingeline - hea on vahelduseks astuda mõnda teise maailma. Mõni arst putitab hobikorras autosid, teine käib mägedes matkamas või mida iganes. Minu hobiks on muusika,» rääkis ta.

Männik täpsustas, millist muusikat ta peamiselt komponeerib. «Olen teinud üksikuid teoseid keelpillile, kuid need on pigem tagasihoidlikud. Põhiliselt kirjutan palasid klassikalisele klaverile, seda eelkõige laste muusikakooli tasemele. Kõrgemale pole ma pürginud, sest minu klaverimängu oskus ei luba seda ja mu teadmised pole nii võimsad. Teen aktiivselt koostööd Heini Vaikmaaga, tema aranžeerib minu muusikat, seejuures laulusõnad kirjutan ma ise. Mul on väga hea meel, et tema tütar Anet Vaikmaa on need palad ka sisse laulnud,» avaldas ta.

«Olen isegi patsientidele soovitanud, et nad võiksid teraapia mõttes muusikat kuulata - eriti veel klassikalist! Näiteks siis Mozarti, Beethoveni, Prokofjevi või Shostakovichi teoseid. Noored armastavad küll rohkem levimuusikat. Kuid olen tähele pannud, et mida vanemaks inimene saab, seda rohkem hakkab ta huvi tundma klassikalise muusika vastu. Käin ka ise palju kontserte kuulamas, kuigi nüüd Covid'i ajal olen küll teinud väikese pausi,» mõtiskles mees.

Männik tõi tabava võrdluse dirigendi töö ja inimese lülisamba funktsiooni vahel. «Inimese organismi dirigent on lülisammas! See dirigeerib su kehas erinevate organite süsteeme. Lülisambaga tegelemine, alates lapseeast kuni kõrge eani, on väga vajalik tegevus! Inimene peab hoiduma suurtest traumadest, mis võivad lülisammast kahjustada. Teiseks, tuleb tegeleda spetsiaalsete harjutustega, mis hoiavad lülisamba struktuuri. Hea, kui oskame hoida oma lülisammast aktiivse ja elutervena, näiteks siis läbi ujumise, kepikõnni, jooga või pilatese. Põhiline on, et me liigume, see on äärmiselt oluline faktor meie tervise juures. Ka mina ise tegelen iga hommik spetsiaalsete harjutustega, et hoida oma lülisammas tugeva ja tervena - see on aastatepikkune harjumus,» sõnas Gunnar Männik raadio Elmar saates «Ikigai».