ARVAMUS Juku-Kalle Raid: tippsportlased töötagu kõndiva ravimilaborina, mitte kasutu dopingupanijana

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Copy
Juku-Kalle Raid
Juku-Kalle Raid Foto: Katja Koort

Kuulehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid meenutab üksteisele järgnevaid dopinguskandaale ja arvab, et tippspordi rahastamine tuleks ära lõpetada. Las ravimifirmad katsetavad nende tüüpide peal oma uusimaid lahendusi.

Veerpalu, Alaver ja teised... Igal nädalal lisandub sellesse kuldsesse liigasse mõni uus kodumaine tippsoprtlane, kes on keelatud ainetega mehkeldanud ja vahele jäänud. Algu aetakse hülgemöla, siis tehakse pressikonverents, kus paksu pisarat pillutakse, aga lõpuks pole vaielda midagi. Tippsoprtlane osutub maksumaksja raha eest keelatud ainet täis topitud tondiks. Mida teha? Allpool mõned variandid.

Armastus kõige hullema vastu

Siin on mitu huvitavat aspekti, muist neist psühhologilised, teised jälle matemaatilised ning eetilised. Kõigepealt muidugi igasugused grupid nagu «Me usume Andrust» või «Käed eemale suusast»; nendega liituvad kümned ja kümned tuhanded, kusjuures, grupid jäävad huvitaval kombel alles ka siis, kui venna isu tulemust parandada narkootikumide abil on juba ammu tõestatud.

Ajalugu kubiseb lollist rahvamassist, hipsterid üle maailma töllavad ringi massimõrvar Che müts peas, sest ajuke ei võimalda üldse aru saada tõigast, kuidas hästidisainitud tüübid – olgu ühiskonnas või spordis – on kõige suuremad petturid. 

Täiesti hämmastav, kuidas inimkond suudab mängida kellegi valereeglite järele, uskuda mingeid tüüpe, kellel pole olnud mõttes grammigi asju õiglaselt ajada. Ajalugu kubiseb lollist rahvamassist, siiani armastatakse Hitlerit ja Stalinit, hipsterid üle maailma töllavad ringi massimõrvar Che müts peas või Fideli maika seljas, sest ajuke ei võimalda üldse aru saada tõigast, kuidas just need hästidisainitud tüübid – olgu ühiskonnas või spordis – on kõige suuremad petturid. 

Mõned neist muidugi ka lihtsalt killerid. 

Isegi Kostja Pätsu vaatavad osad eestlased tänaseni hella pilguga: mis siis, et riigipöörde tegi, mis siis, et kaasmaalased vangi toppis, mis siis! Hea mees oli, kurat!

Brežnev on lausa suur lemmik.

Tippsport ei peaks olema riigi asi

Tagasi spordiuudiste juurde. Hämmastav olukord, mil Eestis pannakse trellide taha mingeid suvalisi harrastusbotaanikuid, kes kusagil põlluveerel kanepit kasvatavad, aga vabaduses jõlguvad ringi Veerpaludest isa ja poeg, Alaver ja kõik teised tippsportlastest narkarid, kes on oma doosideks lüpsnud maksumaksjat. 

Ja siis sigineb kusagilt uus kultuuriminister Anneli Ott ning ütleb lause: «Tippsport on riigi asi!» 

No mis? 

Hämmastav olukord, mil Eestis pannakse trellide taha mingeid suvalisi harrastusbotaanikuid, kes kusagil põlluveerel kanepit kasvatavad, aga vabaduses jõlguvad ringi tippsportlastest narkarid, kes on oma doosideks kasutanud maksumaksja raha. 

Las inimesed suusatavad omaette, mitte ei ürita kõikjal tõde väänata. Tippspordi toetamine riigieelarvest tuleks igal juhul kohe ära lõpetada, las potentsiaalsed ja tegevnarkarid reisivad oma säästude või narkosponsorite toetuste eest. Miks peaks sihuke valedel põhinev vaatemäng olema riiklikult toetatav? (Muuseas, kas riikliku doosi eest saab värviliste vorstidega mõnulaksu või 71. koha, pole üldse oluline).

Laseks Mendelejevi tabeli vabaks

Muidugi keerab see maksumaksjal tuju tuksi, aga võib läheneda ka teistmoodi. Tippspordis olgu lubatud kogu Mendelejevi tabel ja seda täitsa avalikult. Nii näiteks kirjutas visionärist projekteerija Tiit Kukk hoopis uudsest vaatenurgast, et tippspordis võiks igasugu dopingukontrollid täiesti lõpetada, tsiteerin, «saaksid farmatseudid katsetada ja härjad end süstida ning medali peale rügada nii et sooned sodiks – tsirkust oleks kogu raha eest rahvale. Kohustuslik tervisekindlustus oleks kah neil medali peale rügajatel – selleks, et maksumaksjat ei koormaks vaid oma medaliteenimistraumad ise kinni maksaks».

Tippspordis võiks igasugu dopingukontrollid täiesti lõpetada, saaksid farmatseudid katsetada ja härjad end süstida ning medali peale rügada nii et sooned sodiks.

Ja arvatavasti tuleks siis ka normaalne hobisport tagasi, kus tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt. Sel oleks ühtlasi meeletu potentsiaal kasvõi füsioloogia ja biokeemia arenguks, isegi loomad ei peaks kannatama. Tõenäoliselt on võimalik tippsportlaste peal ka mingeid uusi ravimeid välja töötada. Ikka võistluste käigus ja medaleid külvates.

Keelamine tippsoprdis on jama!

«Lisaks tekkiks ka täiesti uusi võimalusi kihveokontoritele,» jätkab Tiit Kukk, «näiteks saaks kihla vedada selle peale kas mõni USA polt veab 400 meetri jooksus finišini välja või kukub enne finišit oimetult maha või kas Eesti laskesuusataja keemia tema soontes on piisavalt vinge, et tagada talle 69. koht.»

Ka oleks see aus, kui lastele saaks maast madalast südamerahuga seletada, et kogu tippsport püsib süstla najal püsti ning kui laps tahab sellesse tsirkusesse klouniks minna, siis peab arvestama sellega, et neljakümneselt on elu põhimõtteliselt läbi.

Tõenäoliselt on võimalik tippsportlaste peal ka mingeid uusi ravimeid välja töötada. Ikka võistluste käigus ja medaleid külvates.

Kõigega nõus, profid võiks kasutada mida tahavad. Keelamine on jama! Tippspordis, vastupidi, tuleb kõike lubada, avalikult välja öelda, et kogu see pull seisab süstla najal püsti ja las kütavad nii, et veri ninast väljas. Farmaatsiahiiud saavad oma klubidega kusagil olümpiamänge korraldada ja venelaste, norrakate ning alaverirahvaga süstimisjaamast süstimisjaamani suusatamises ja süstimises konkureerida.

Onud süstlaga ja kultuuritegelased

Tippsordiga meenuvadki viimasel ajal hoopis Saksa DV kirvenäo ja habemega kettaheitjatest tütarlapsed, igasugused hormoonikatsetajad ja noored ning vanad keemiasõbrad. Paraku on enam kui kaheldav, kas sihukest asja peaks tolereerima ka maksumaksja? Näiteks spondeerima Eesti koondise väljasõitu vahelejäämisepunkti, või otsigu sportlased endale tabletimeistritest sponsorid, kellega seda kõike omavahel teha, mingis neile arusaadavas paralleelmaailmas.

Kui näitlejad, kirjanikud, kunstnikud oleks kogu aeg laksu all, ei näeks me mitte ühtegi teost, küll aga seletaks mõni rahvakirjanik AK-s: «Ei tea, nihu läks täna! Ei olnd seda õiget tunnet sees! Siit ka need 2401 kirjaviga ja puuduv süžee!»

Ülaltoodu muuseas ei kehti hobispordi kohta, keegi pole õiendanud laste trennide või tervisliku liikumise kallal. See on kõik OK. Aga milline normaalne vanem vaataks väga nunnu pilguga pealt, teades, et kui poiss on piisavalt tugev, hiilib trennimajja ükspäev onu süstlaga?

Muuseas, kui muud kultuuriministeeriumi poolt toetatavad tegelased – näitlejatest kirjanikeni, kunstnikest arhitektideni – oleks kogu aeg juua täis või laksu all, ei näeks me kusagil mitte ühtegi teost ega maja, küll aga kuuleks iga päev, kuidas mõni kirjanik seletab AK-s: «Ei tea, nihu läks täna! Ei olnd seda õiget tunnet sees! Siit ka need 2401 kirjaviga ja puuduv süžee!» Ja nuuskaks üht ninapoolt näpuga kinni hoides põrandale. 

Ei kujuta ju ette? 

Laval viiulit viinervedelate sõrmedega mängida pole lihtsalt mõtet, see ei tule välja, see on kole, aga keemiat täis pumbatud sportlane saab Euroopa meistrivõistlustel 71. koha ja mitte midagi ei juhtu.

Tagasi üles