Tumedanahalised eestlased jagavad kogemusi: kaks vanameest istusid trammis vastaspingil ja ütlesid... (15)

Elu24
Copy
Kristina Suuroja ja Mia Moore arutlesid videoblogis oma kogemuste üle.
Kristina Suuroja ja Mia Moore arutlesid videoblogis oma kogemuste üle. Foto: Kristina beebiblogi/TV3

Blogija Kristina Suuroja arutas tumedanahaliste eestlaste Mia Moore ja Antonio Sebastian Kassiga, kuidas on üles kasvada Eesti peres valgenahalise emaga. Jutuks tulid ka negatiivsed kogemused, mida on aastate jooksul küllaga kogunenud.

Suuroja (endine Pärtelpoeg) rääkis beebiblogis, et kasvas üles ema ja valgenahalise kasuisaga. Oma bioloogilise isa kohta teab ta siiani õige vähe. «Ma olen oma ema nii palju surunud, et ta räägiks mulle mu isast, ja ma mingit infot sain, aga ma ikka ei tea, kust ta pärit on, mis on tema juured,» rääkis ta.

See on viinud ka ühe kentsaka juhtumini, mida Suuroja videoblogis meenutas. Nimelt käis ta ükskord tänupühadel Daniel Levi Viinalassi pere juures õhtusöögil, kui talt uuriti, kust ta täpsemalt pärit on. Suuroja sattus paanikasse ja valetas, et ta isa on Los Angelesest. «Minult on aastaid küsitud, kust ma pärit olen, ja ma olen igale inimesele vastanud erinevalt,» selgitas ta.

Suuroja sõnul kasvatati teda kui valget last ja alles suuremaks saades mõistis ta, et on erinev. «Hakkasin ise õppima (mustanahaliste kultuuri kohta – toim) ja see oli suhteliselt hilises vanuses. Tundsin kogu aeg, et ma olen kuidagi väljajäetud, ja tunnen, et mu ema oleks võinud rohkem õpetada,» rääkis ta videos.

Antonio Sebastian Kass, Kristina Suuroja ja Mia Moore.
Antonio Sebastian Kass, Kristina Suuroja ja Mia Moore. Foto: Kristina beebiblogi/TV3

Suurojale tundus lapsena, et ta on ainus mustanahaline Eestis, kuna ei kohanud pikalt ühtegi teist. «Ma olin ainuke mustanahaline oma peres, koolis, laagrites, igal pool,» meenutas ta. Tagantjärele usub naine, et tal oleks olnud palju lihtsam, kui oleks juba toona teiste tumedanahalistega läbi käinud.

Carmen Kassi õe Victoria ja skandaalse muusiku Joel De Luna poeg Antonio Sebastian Kass rääkis samuti, et kasvas üles kui «valge laps». «Ma unustasin ära, et ma olen mustanahaline. Kui ma käisin koolis, siis ma ehmatasin peeglist mööda minnes, sest kõik olid valged ümberringi,» ütles ta.

Kass jagas humoorikat seika, mis illustreerib seda, kui ladnalt ema oma laste nahavärvi suhtub. «Mu ema ütleb lihtsalt: «Ou, neegrid, aidake mul diivanit tassida!» Ta teadvustab vähemalt,» naeris noormees. Antoniol on ka õde Sinencia Jasmine, esinejanimega Yasmyn. Antonio ise kasutab esinejanime Mick Moon.

Eestlased kohtlevad teisiti

Suuroja jagas videoblogis traumat, mis on tekkinud seoses ühistranspordi kasutamisega. «Mäletan, et istusin trammis, telefon heliseb, võtsin vastu ja räägin. Kaks vanameest istusid vastas ja ütlesid: «Ja see räägib eesti keelt.»» rääkis Suuroja, keda on väidetavalt ühistranspordis korduvalt ahistatud ja näpitud.

Sarnastest kogemustest rääkis ka Mia Moore, kellel on samuti valge ema ja mustanahaline isa Ameerikast. «Minu meelest Eestis ei ole vahet, kas oled täiesti mustanahaline või pooleldi, sind koheldakse täiesti teistmoodi automaatselt,» ütles ta. Nii tema kui Antonio Sebastian Kass nõustusid, et bussis tuleb sageli ette, et nende kõrvale ei taheta istuda.

Antonio Sebastian Kass ehk Mick Moon on esinenud ka Positivusel.
Antonio Sebastian Kass ehk Mick Moon on esinenud ka Positivusel. Foto: Joakim Klementi/Postimees Grupp

Kassi arvates on eestlastel mustanahalistega rohkem ühist, kui sageli tunnistada tahetakse. «Eestlased võiksid just suhestuda aafrika kultuuriga, kuna mõlemad on läbi käinud orjuse. Ei ole vahet, kes või milline ta välja näeb, kui ta tuleb sind orjastama, pane talle kaikaga. Ära lase sellel juhtuda, et kogu su kultuur kannatab,» rääkis ta.

Suuroja meenutas üht õpetajat, kelle otsekohesest elutarkusest oli aastate eest kasu. «Mul oli üks õpetaja, kellele rääkisin, et mind on jälle kiusatud ja ma olen nii läbi omadega. Ta ütles, et Kristina, sa oled must täpp valgel linal, sa paistad välja, saa üle,» naeris blogija.

Kommentaarid (15)
Copy
Tagasi üles