Elupõline lendur Raivo Kask: selle ameti kõige suurem võlu on see, et sa näed iga päev päikest

Raivo Kask Foto: Kaupo Kikkas

Saate «Ikigai» külaliseks oli elupõline lendur Raivo Kask, kes nüüd rahulikult pensionipõlve naudib. Rääkisime piloodiks kujunemise teekonnast, eredatest kogemustest ning kasulikest õpetussõnadest. Oli palju muudki! Saatejuht oli Henri Laumets.

Raivo Kask on mees, kelle töö kabinet on olnud üle neljakümne kahe aasta lennuki kokpit. Kui tema ametlikud lennutunnid kokku võtta statistiliselt, siis on ta õhus veetnud järjest kaks aastat ja kakssada päeva. 

Kask on sündinud 1942. aasta maikuus. «Lapsepõlv oli mul väga ilus! Ka kooliaeg läks kenasti. Esimese klassi lõpetasin kiituskirjaga, kuid rohkem kiituskirju ei saanud. Päris Tootsi moodi ma ei käitunud...kuigi mängisin Tootsi osatäitjat kuuenda klassi kevadpeol, mil etendasime raamatu järgi «Kevadet». Olin võrdlemisi elav poiss. Püüdsin sporti teha, mulle meeldis kõrgushüpe! Algkooli kõrgushüpperekordiks sain 1.20 meetrit, seda mainiti isegi koolilõpu peol,» muigas ta.

Kask kirjeldas, kuidas tema teekond õhusõidukite maailmani jõudis. «Minu kodu asus 17 kilomeetri kaugusel Rapla lennujaamast ja seal baseerusid tol ajal Vene hävitajad - need lendasid kaunis sageli üle meie maja. Lenduri elukutse valik tuli lauale aga alles kümnendas klassis. Mu kooli aknast oli toona Rapla Sõjaväe lennuväli väga hästi näha ning meie klassijuhataja otsustas ühel päeval, et viib meid sinna väikesele vene keele praktikale. Selle ettevõtmise käigus sain lennukeid juba lähemalt vaadata, ilmselt just neil hetkedel tekkis mõte, et tahan saada ka ise lenduriks,» sõnas ta.

«Huvitav on muidugi ka see, et oma ema sõnul olid kõik mu vihikud täis joonistatud erinevaid lennukeid ja langevarjureid. See oli juba varajases lapsepõlves, enne kooli. Ise ma selle kohta väga palju ei mäleta,» lisas Kask.

Elupõline piloot meenutas oma päris esimesi lende. «Esimesena sain maast lahti siis, kui hüppasin esimest korda langevarjuga! Lendamise mõnust sain aru aga lennul suunaga Riiast Moskva poole - pidin minema luba hankima, et mind pika kasvu tõttu lennukooli võetaks. See mõnu oli siis muidugi veel reisija seisukohalt. Mäletan, et tahtsin nii väga kokpiti piiluda ja uurida lendurite tööd,» avaldas ta.

«Selleks, et lenduriks saada, pead olema õigel ajal õiges kohas. Usun, et väga suurt osa mängib siin ka saatuse küsimus. Lenduriks saamise teel on tekitatud väga palju erinevaid takistusi - küll arstlikud komisjonid, psühholoogilised komisjonid. Lendur ju vastutab suure hulga inimeste eest. Kuid lenduri elu on väga liikuv, tõeliselt huvitav - nagu elu Hollywoodis! Aga eks iga üks meist võib oma elu elada just nii huvitavaks, kui me seda ise oskame ja tahame,» lisas mees.

Kask kirjeldas, et on oma karjääri jooksul lennanud lausa kuut tüüpi lennumasinatega. «Need peaks siis olema JAK-12, AN-2, IL-14, TU-124, TU-134 ja Boeing 737. Kõige südamelähedasemaks on jäänud IL-14 ja Boeing 737 - need on kõige loogilisemate juhtimisvõtetega lennumasinad. Nii taevasse viimise kui ka maa peale toomise mõttes. Need lihtsalt olid eriti head lennukid, kokpit oli mõlemal suurepärane! IL-14 oli ka mu esimene reisilennuk, seal olid 36 inimese jaoks väga mugavad istekohad - lennukil oli kaks mootorit, erakordselt töökindel masin. Ja siis muidugi Boeing 737. Olgugi, et see oli autopiloodi peal lennatav, aga ikkagi väga hea. Autopiloot on selline riistapuu, mis vähendab meeskonnatöö koormust. Kuid igat situatsiooni peab analüüsima ja jälgima ikkagi, seda ju järjepidevalt,» lisas mees.

«Minu ümberkvalifitseerumine lääne mudelile toimus siis, kui oli 53-aastane. Muidugi, peab ütlema, et Boeing 737-ga võib lennata iga «loll»...seda tõendab ka fakt, et nendega lennati Ameerikas olevatesse tornidesse sisse. Vene lennukitega iga loll ei lenda. Näiteks, kui sa oled õppinud Boeingu kapteniks, siis teise lääneliku tüübi peale minekuks on vajalik väga väike ettevalmistus - piisab juba kahekümnest tunnist simulaatori peal. Vene lennuk nõudis aga seda, et sa vähemalt aasta otsa lendad kõrval teise piloodina ja koguksid seal vähemalt 500 tundi. Ütlen ka seda, et näiteks piloteerimise võtted TU-124 ja TU-134 puhul olid küllaltki erinevad,» märkis kogenud lendur.

Mees jagas südamelt mõtteid, mis puudutab lendude hilinemisi ja teine kord sellega kaasnevad meediakära. «Tihti räägitakse, et lennufirmadel on ju varulennukeid - miks siis nendega ei lennata. Aga ei ole...üksi lennukompanii ei pea võimalikuks, et hoiab varuna kusagil angaari nurgas kuni 100 miljonit dollarit maksvat lennukit. Sellega peab arvestama, et kui lennuk läheb katki ja lennukipark on väike, siis toimub lennuplaanis suur segadus. Kui lennukeid on palju, siis segadus on tõenäoliselt veidi väiksem,» sõnas ta.

Kask tõi välja ka ühe teravalt kriitilise hetke, mis on talle karjäärist hästi meelde jäänud. «Ilmselt on olnud neid rohkemgi, kuid üks konkreetne on väga hästi meeles. Maandusime TU-134'ga Surgutis, mina olin toona instruktori rollis. Meid informeeriti, et lennurada on väga heas seisukorras, kuid tegelikult pidime maanduma täiesti jäätunud lennuväljale. Kõigele lisaks, vastu võttis küljetuul 10 m/s, mis puhus meie lennuki kohe rajalt välja. Kui parempoolsed rattad hakkasid takerduma rajaäärsesse lumevalli, siis lennuk pöördus ette küljega ja õnneks piloot ei lülitanud tagurpidi käiku välja....ja me ei kaevunud edasi sügavamasse lumme. Libisesime külg ees, jäätunud raja peal ligikaudu 1000 meetrit ja siis jäime lihtsalt seisma,» sõnas ta.

Rääkisime, millistesse põnevatesse kohtadesse on mees lennanud. «Kõik sihtkohad on omamoodi põnevad olnud! Kuid üks väga eriline oli Leninakani lennuväli Armeenias. Läksin sinna just peale selles piirkonnas toimunud maavärinat. Üle Nõukogude Liidu viidi sinna ehitajaid, seega oli vaja sinna tihti erinevaid inimesi viia. Konkreetselt minu lend toimus sinna öösel. Armeenia on teatavasti mägine maa ja mägedes lendamine on võrdlemisi rangelt reglementeeritud. Öösiti tuleb aga eriti täpselt täita kõiki sisselennu protseduure, samuti ka väljalennu puhul. Mulle jäi meelde see koht seetõttu, et õhtutõusuks pakuti suunda tagant tuulega, loeti ette, et tuul on 5 m/s. Samas, silmaga vaadates...puud lennuvälja ääres kandusid tuulega vastu latvadega vastu maad! See tuul oli tunduvalt tugevam. Seega, ma loobusin tagant tuulega õhku tõusmisest ja palusin vastu tuulega startimist. Samuti, seal oli ka dišpetserite suhtlemine segane - mulle anti käsk võtta suuremat kõrgust...samas ajal tuli vastu teine lennuk. Küsisin, et mis käsk see selline on, siis paluti oodata natuke. Pidi ise äärmiselt tähelepanelik olema ning analüüsima kogu aeg. Aga eks lendurid peavadki ju seda kõike tegema,» naeris Kask.

«Elukutse, mille valisin, on mulle siiamaani südamelähedane. Arvatavasti, muud moodi ma ei oskaks. See on tunne, et tegin õige valiku. Ma ei oska selle ameti juures välja tuua mitte ühtegi valukohta. Võlud olid aga need, mis ületasid kõik need asjaolud, mida oleks võinud hiljem valudeks nimetada. Lenduri elukutse kõige suurem võlu on see, et sa näed iga päev päikest. Seda ka sombusel ning talvisel ajal,» rääkis Kask.

Kask jagas ka õpetussõnu, millest on ikka ja jälle eeskuju võtnud. «Õppida ja armastada pole mitte kunagi liiga hilja. Seda ütlen ka nüüd, 78-aastasena. Lisaks veel, mitte kunagi ei tasu kellegi peale vihaseks saada. See on sama hea, kui et võtad ise mürki. Need on asjad, mida olen püüdnud elus järgida,» mainis Raivo Kask.

Mees rääkis, et on lennu aja näinud huvitavaid nähtusi taevalaotuses. Lisaks tegi ta juttu ka veel ühest väga ilusast unistusest! Kuula täispikka saadet SIIT:

Raivo Kask Foto: Erakogu