ARVAMUS ⟩ Meelis Kubits: Kuule sina, VIP! Ära istu kodus ja ära oota kutset punakale vaibale

Kultuuridiplomaat ja Kultuuripartnerluse SA juhataja Meelis Kubits usub, et aeg oleks unustada mentaliteet, mis seab kultuurisektori raju surve alla. Kuule sina, VIP! Ära istu kodus ja ära oota kutset punakale vaibale, vaid mine ja osta pilet!

Varsti aastaseks saav eriline olukord on puudutanud meid kõiki, sõltumata tegevusalast, positsioonist või suhtumisest toimuvasse. Ometi on valdkonnad, sektorid, aastatega omandatud ametid, mis on sellegipoolest enam löögi all, kui mõned teised.

Vabakutselistele mõeldes läheb meel päris nukraks.

1.

Kultuurisektor on üks karmima surve all olevad valdkondi, sest lisaks tavapärastele piirangutele on siin tegutsevate inimeste tegevus keskmisest enam seotud riikliku tellimuse, hüvede, toetustega – inimeste valmisolek aga aastast kontserdiplaani «saneerida» väiksem, kui tavaettevõttes.

Vabakutselistele mõeldes läheb meel päris nukraks. Allolev märkus on siiski vanem, kui koroona-aeg, kuigi selge see, et viimane aasta seda tähelepanekut vaid võimendas.

2.

Jutt on kutsetest kontserdile, teatrietendusele ja muule sündmusele, kuhu iganes samal ajal ka pileteid müüakse.

Kahtlemata on need sõbralikud meeldetuletused sponsoritele, kriitikutele, ametnikele, poliitikutele ja muidu olulistele inimestele osa loojaettevõtte turunduslikuks taristust. Kõik soovivad näha saalides olulisi inimesi, eriti kui kutsututel on mõju sama institutsiooni rahastamisele, konkreetse etenduse müügile ja nii edasi. See on elementaarne samm kriitiku kaudu publiku harimisel, kuid see võib olla ka katse mõjutada konkreetset otsustajat tegema liigutust, millest sõltub institutsiooni majanduslik tervis.

Kuid NB! ma ei soovi astuda korruptsioonivastases võitluses või mõjuvõimuga kauplemise paragrahvi tõlgenduses järgmist sammu.

3.

Küll aga peaksime liikuma olukorra suunas – aga see konkreetne initsiatiiv saab paraku tulla eeskätt saalist –, kus kutsed jäävad eilsesse päeva. Jätame kriitikud siit välja, kuid nii ametnikud, poliitikud, kuid eeskätt eratoetajad, peavad hakkama aktsepteerima staatust, kus tema eelisseisundiks saali pääsemisel on eelinfo olemasolu ja isegi mitte sõlmitud sponsorleping.

Kuid oled sponsor ja toetad konkreetset institutsiooni kümne tuhande euroga, siis selle paketi sisse ei käi sada piletit hinnaga kolmkümmend eur per kutse, sest nimetame asju oma nimedega, sel juhul on sponsorluse tugi seitse tuhat.

Olgu siin asjad selgelt lahutatud. Kuid oled sponsor ja toetad konkreetset institutsiooni kümne tuhande euroga, siis selle paketi sisse ei käi sada piletit hinnaga kolmkümmend eur per kutse, sest nimetame asju oma nimedega, sel juhul on sponsorluse tugi seitse tuhat. Seitse ei ole teatavasti kümme, kui pidada läbirääkimisi töötajate, allhankijate või tehnilisi lahendusi tootvate ettevõtetega.

Toetaja eeliseks on eelteadmine, kus tal avaneb võimalus need sada piletit päevaks X osta, juhul kui ta seda muidugi soovib. Keegi ei taha näha heal tasemel ja publiku poolt nõutud saalis tühje istekohti, mis paraku just tihti kuuluvad kutsututele.

Pileti ostmine on nii tegijate kui enda väärikuse säilitamise küsimus, kutse realiseerimine mingist muust ajast kaasalonkav eelis.

4.

«Õnneks» tuli kriis, mida teatavasti ei tohi raisku lasta ning raha hakatakse lugema tavapärasest tähelepanelikumalt. Kontserdikorraldaja, kelle käsutuses on kakssada kohta mahutav saal, millest kasutada saab ta tänaste reeglite piires poole võimsusest, kuid kes on silmitsi kuludega, mis on vastavuses saali maksimumõõtmetega, ei saa endale lubada lisaks kahekümne kutse jagamist. Kümmegi on palju.

Pileti ostmine on nii tegijate kui enda väärikuse säilitamise küsimus, kutse realiseerimine mingist muust ajast kaasalonkav eelis. Seda viimast olen isegi palju kasutanud, sest kuidas sa ikka ära ütled, kui lahkelt pakutakse.

Aga tuleks hakata ütlema ja tuleks vähem pakkuda. Ära oota kutset, osta pilet.