8 aastat Peruu vanglas kinni istunud Andrus: su elu ei ole seal mitte midagi väärt

Endine vang Andrus Mikiver. Foto: Kuvatõmmis ETV saatest "Hommik Anuga"

Pärnumaalt pärit Andrus Mikiver istus narkootikumide pärast kaheksa aastat Peruu vanglas. Enam kui aasta tagasi koju jõudnud Andrus rääkis vanglaelust ja narkosõltuvusest vabanemisest lähemalt ETV saates «Hommik Anuga». Selle kõik on ta ka raamatukaante vahele kirja pannud.

Pühapäevase hommikusaate stuudios istus saatejuhi Anu Välba vastas Andrus Mikiver. Andrus veetis kaheksa aastat Peruu vanglas ja naasis enam kui aasta tagasi Eestisse. Oma kogemused pani ta kirja raamatusse «Põrgusse ja tagasi». 

Andruse lapsepõlv ei olnud muretu. «Kõik hakkas allamäge minema, kui mu isal juhtus väike õnnetus töö juures ja tal jalg ära amputeeriti,» rääkis Andrus. Tema sõnul tuli seejärel nende perre alkohol: «Seda tarbisid mõlemad (isa ja ema – toim), siis tulid esimesed kaklused.» 

Üheksa-aastaselt leidis Andrus enesetapu teinud isa surnukeha ning pärast seda traagilist hommikut läks elu keeruliseks. «Sealt muutus kõik, täpselt sealt hakkas kõik väga järsult alla minema,» selgitas mees. Kuigi Andrusel on vanem õde ja vend, pidi ta ise kõigega hakkama saama. Nõnda hakkas Andrus varastama eluks vajalikke asju, näiteks süüa ja riideid, ning kõike muud, mida kodust ei saanud.

Lõpuks võttis õde Andruse enda juurde, kuid asjad ei läinud paremaks. «Kogu see situatsioon oli minusse istutanud sellise jõuetu viha ja lihtsalt ei saanud sellest lahti. Need vanad kombed olid seal ja ma alati läksin selle kergema vastupanu teed,» tunnistas Andrus, «alkohol, kaklused, varastamine. Ma olin nii harjunud, ma arvan, nüüd tagasi vaadates, miks ma pahandusi tegema hakkasin, oli selleks, et ema tähelepanu tõmmata.»

Andrus lisas, et kuigi õde pani ta heasse kooli, ei suutnud ta toona veel iseendaga toime tulla. Enda sõnul oli ta lihtsalt liiga kaua halvas keskkonnas olnud: «Ei olnud veel minu aeg, läksin ikka selle kergema vastupanu teed.»

Murdepunkti jõudis Andrus Hollandis, kuhu ta kavatsest tööle minna. «Ma leidsin Hollandist endale nii-öelda sõbra, kes tegeles kokaiiniga. Ta tegeles selle kokaiiniga nii, et transportis seda Ladina-Ameerikast Euroopasse.»

Andrusele lubati kümme tuhat iga kilo pealt. Lisaks sellele kavatsesid mehed võtta kolm kilo juurde, et seda ise müüa. Sõbraga Ladina-Ameerikasse läinud Andrus pidi tagasi tulema kuue kilo kokaiiniga (sama kogusega pidi tulema tagasi ka tema sõber).

Ühest väga väiksest probleemist läheb seal väikseks ütlemiseks ja kaklus ja ma pean oma sõbra surnukeha näiteks teki peal välja vedama.

Kokaiin oli peidetud näiteks raamatute vahele ja pähklite sisse. Lennujaamas sooviti aga Andruse kotti vaadata. Siis ei olnud eestlane mures, kuna kotis olid tavapärased asjad. «Ja ta (naispolitseinik – toim) teadis täpselt, mida otsida. Ta võttis esimese pähkli, ta pani selle laua peale, võttis vöölt relva ja lõi selle lahti,» kirjeldas Andrus hetke, mil ta narkootikumide smugeldamisega vahele jäi. Ta oli 24-aastane.

«Hiljem vanglas olles sain teada, kuidas Peruu narkoärikad töötavad. Nad ikka aeg-ajalt kukutavad inimesi kinni, et saada endale siis vaba voli töötada nii, et politsei neid ei puutuks. Ja meie olime siis ühed nendest, nad teadsid täpselt keda otsida.»

Selle teo eest istus Andrus kaheksa aastat Peruu vanglas. Vanglas, kus ellujäämine on iga inimese enda teha. Kõik sealt elusana ei välju. «Su elu ei ole seal mitte midagi väga väärt. Ühest väga väiksest probleemist läheb seal väikseks ütlemiseks ja kaklus ja ma pean oma sõbra surnukeha näiteks teki peal välja vedama,» kirjeldas Andrus.

Vanglaseinte taga veedetud aega meenutades Andrus murdub. «Seda juhtus väga mitu korda, ma nägin väga palju selliseid ... See on jube koht,» ütleb ta raske südamega. Üsna oma karistuse alguses sattus mees ka ise eluohtlikku olukorda. «Mul jalgpallimängu ajal läks kakluseks ühe meesterahvaga seal ja ma ei teadnud, kes on kes,» rääkis Andrus. Nügimisest Andruse ja ühe vanema mehe vahel sai kaklus, kus mõlemad lõid teineteisel kulmu lõhki.

Andrus kirjutas kõigest sellest ka raamatu, mis kannab nime «Põrgusse ja tagasi». Foto: Kuvatõmmis ETV «Hommik Anuga» saatest

Vangivalvuritele eestlane valetas, et kukkus trepil. «Ma ei saa kedagi välja anda seal vanglas, [...] ma teadsin seda ja ma ei öelnud. Tegelikult nad (vangivalvurid – toim) peksid mind seal päris korralikult läbi.»

Mul oli, mille nimel elada. Mul oli õde, kes mind ootas. Tahtsin ikka kodumaad näha. Kõik sellised pisikesed asjad.

Vanglas oli Andruse sõnul kõik müüdav ja ostetav, isegi vangivalvurid. «Ma teenisin seal raha narkootikumide pakkimisega,» tunnistas Andrus. See oli ainus viis, kuidas ta sai enda toitmiseks piisavalt raha teenida.

Intervjuu lõpus kirjeldab Andrus hetke, mil ta otsustas oma elu muuta. Teekond paranemiseni võttis aga aastaid. Kõik algas päeval, mil talle öeldi, et ta võib 14 ja pooleks aastaks vangi minna. Just siis sai ta ka kõne õelt, kes rääkis, et nende ema on tapetud. Sellest päevast alates oli Andrus aastaid narkootikumide küüsis. «Kuni selle ekstreemsuseni, et magasin kivist põrandal lihtsalt ühe tekiga. Pool oli külje all, pool oli peal. [...] Kui ma oleks sealt natuke veel edasi läinud, oleksin lihtsalt hulluks läinud või ennast ära tapnud. Ja teadsin, et ma ei taha seda teha,» kirjeldas Andrus keerulist aega.

«Mul oli, mille nimel elada. Mul oli õde, kes mind ootas. Tahtsin ikka kodumaad näha. Kõik sellised pisikesed asjad.»

Ühel tähendusrikkal ööl kolm aastat enne vabadusse pääsemist Andrus palvetas ja palus Jumalalt jõudu, mille ta ka sai. «Ma alustasin enda parandamist. Eks mul ikka selle käigus tekkisid tagasilöögid, see on täiesti normaalne, aga ma sain hakkama,» rääkis mees, kes oli sel teekonnal üksinda. Tal oli narkootikumidest väga raske loobuda. «Ma kogu oma ülejäänud elu pean sellega igapäevaselt võitlema,» vastas Andrus küsimusele, kaua see kõik aega võttis, «see ei ole veel lõppenud.» 

Kohe intervjuu alguses tõdeb Andrus, et kahetseb otsust, mis ta vanglaseinte vahele viis. «Muidugi ma kahetsen, kahetsen kogu aeg seda, mis ma tegin. Mul see reaalsus jõudis siis pärale. [...] Kõik need otsused, mida ma tegin, et ma üldse läksin sinna Peruusse, ma ei olnud kaine, ma suitsetasin marihuaanat igapäevaselt, ma jõin alkoholi igapäevaselt, ma ei mõelnud selgelt. Ma ei teadnud, mida ma teen. Ma lihtsalt läksin, mingist lollist mõttest läksin sinna, lootuses, et ma saan ... ma ei tea, mida. Austust või ma ei oskagi öelda.»

Praeguseks on aga kõik muutunud ning Andruse kõige raskem eluperiood on möödas. Ta nõustub saatejuhiga, et nii raske ei saa tema elu enam kunagi olema. Andrus lõpetas ehitusalal kooli ja tal on elukaaslase Ashleyga peagi aastaseks saav poeg. «Täna saan ma olla see isa, kellest ma väiksena unistasin. Ma üritan anda hästi palju armastust oma pojale.» 

Vaata täispikka intervjuud Andrusega «Hommik Anuga» saates SIIN: