Detsembris Euroopa filmiauhindadel aasta parima filmi, parima režissööri ja parima stsenaariumi preemiad noppinud tragikomöödia «Järgmine ring» (Druk, 2020) kuulub tänavu nii Kuldgloobuste kui ka Oscarite raudsete favoriitide hulka, tuues tõenäoliselt vähemalt nominatsioonide näol tunnustust ka filmi peaosatäitja Mads Mikkelsenile. Taani film alkoholiga eksperimenteerivatest kooliõpetajatest kõnetas positiivselt ka Eesti publikut ja kriitikuid, kuid vähe on teada selle mõtlema ja naerma paneva filmi taga peituv tragöödia.

Ühe Taani kuulsaima filmitegija Thomas Vinterbergi auhinnatud draama mängib teooriaga selle kohta, et inimestel on õnnest puudu vaid tilgake alkoholi veres – et inimesed sünnivad siia ilma n-ö alkodefitsiidiga, mis ei luba neil täisväärtuslikult elada. Martin (Mikkelsen) ja tema kolm sõpra, kes kõik on väsinud kooliõpetajad, alustavad sellest ideest lummatuna eksperimenti, et saavutada pidevalt väike ja kontrollitud joobeseisund terveks päevaks. Kui Churchill võitis II maailmasõja raskes akoholiuimas, kes teab, mida võiksid paar tilka teha neile ja nende õpilastele? Algsed tulemused on positiivsed ja õpetajate väike projekt muutub tõeliseks akadeemiliseks uurimuseks. Siis tuleb aga tagasilöök: mõned osalejad näevad võimalust edasiseks arenguks, teised aga sõidavad rööbastelt maha.

Kuigi filmi võib pidada elurõõmsaks oodiks alkoholile, mis meie kultuuris seostub nooruse, rõõmu ja muretusega, siis on teisalt tegu väga terase kommentaariga sellesama kultuuri pihta, sest teadupärast on alkohol sõltuvust ja masendust tekitav aine ega sobi tarvitamiseks kaugeltki kõikidele – eriti veel neile, kel soodumus alkoholismile. Ka mängib fil, ehkki teadaolevalt mitte taotluslikult, läbi klassikalise kainusvagunilt maha kukkumise stsenaariumi, kus sõltlane usub ekslikult, et suudab oma alkoholi tarvitamist kontrolli all hoida.

Kommentaarid
Copy