Eelmisel laupäeval aset leidnud liigutavat kohtumist sotsiaalmeedias jaganud Lauri Laasik kirjutas, et ei tee seda kiidusõnade või tunnustuse saamiseks, vaid lootuses, et äkki muudab see peale tema ka meie kõigi mõttelaadi.

Elu24 avaldab Laasiku loal tema postituse muutmata kujul: 

«Läksin täna Kvartali keskuse Coopi, et osta paari päeva toit ning näksimist hea filmi kõrvale. Arve tuli umbes 40 euro kanti, see aga tõmbas mul vinguva näo pähe, et «krt, ei ostnud ju eriti midagi?» Paar suvalist asja, mis isutasid ja kõik. 

Kõndisin pasa tundega mööda kaldeskalaatorit parkla suunas ning möödusin murelikust memmest, kes kõigile, lootusega neid kõnetada, otsa vaatas. Möödudes käis korra mõte «suva, ei ole aega, jäätisetopsid sulavad ja see on prioriteet!!!» 

Istusin autosse ja avastasin, et memm oli mulle järele tulnud ning pisar silmis palus, et «noormees, ma väga vabandan, et segan! Ma olen väga vaene ja pension tuleb alles mitme päeva pärast, kas te palun saaksite mulle 5 eurot annetada, et saaksin süüa osta?»

Esimene mõte, nagu ENAMIKUL TEGELIKULT tekib, oli et raudselt tahab viina osta, aga siis tegin «silmad lahti». Memm oli meie kõigi vanaemade kombel viisakalt riides, tikitud sall kaelas, kootud villased sokid jalas ning juba aastakümneid vahetust vajavad ärakantud sussid jalas, millega ei ole talvel midagi teha.

Pakkusin memmele välja, et kahjuks mul ei ole sula kaasas, aga võime koos poodi minna ja vajaliku ära osta. Tal tuli rõõmupisar silma, et näe, keegi lõpuks aitab. Läksime koos poodi, võtsin korvi ning ostsime seda, mida memm soovis.

Mis mind seest nõrgaks tegi oli see, et ta valis riiulitelt ainult hädavajaliku ning iga toote puhul hakkas otsima kõige odavamat ja millel oli allahindlusprotsent küljes. Viimase kauba peale mõeldes hakkas memm nutma ja ütles, et «ma teen teid juba rahast täitsa tühjaks, aga mul on kodus pisike kiisupoeg, kes pole ka juba eilsest saati söönud, kas võib võtta 6 pisikest pakikest kiisule toitu?»

Inimene, kes valib endale vaid hädavajaliku ning kõige odavama hinnaga, aga ostab oma kassile kõige kvaliteetsema ja kallima toidu, ei ole minu silmis võõrastelt raha väljapetja vaid inimene, kes ka täielikus vireluses hoolib ennekõike enda lähedastest kui enesest!

Ostukorvi läksid sai, hakkliha, piim, kartul ja kassitoit. Võtsin talle hakkliha ja saia topelt, et toidupäevi pikendada ning lisasin salaja ka suure paki mune, sest maailma parimad pannkoogitegijad on siiski vaieldamatult vanaemad! Kassasse jõudes ei julenud memm eeldada ning küsis, kas ma lubaksin talle ühe toidukoti ka osta, et oleks kergem toidukaupa tassida?

Ostukorvi summaks tuli 14 eurot kopikatega. Memm tänas pisarates ning soovis mulle tutvustada oma 30-aastast töövõimetut ning vist ka liikumisvaegusega poega, kes kuskil lähedal pingil ema ootas. Kuna ma ei soovinud muuta olukorda isiklikuks, siis tõin vabanduseks, et mul jäätised sulavad ja vaja nüüd neid päästma minna. Soovisin talle head tervist ning panin ajama.

Autosse istudes hakkasin mõtlema, et mul tuli suvalise rämpsu ostmise pärast sitt tuju, sest arve oli 40 eurot. Samas mõned minutid hiljem muutis 14 eurot ühe inimese päeva nii õnnelikuks, sest tal on mitmeks päevaks söögiga mureta ja kiisupoeg saab edasi nurruda!

Minu jaoks loo moraal: ärme hädalda ja vigise iga väikse asja peale, sest väljaspool meie egomulli läheb paljudel kordades sitemini!

Ma ei otsi siin tunnustust ja pöidlaid postituse alla ega tee ka üleskutset, et läheme nüüd kõik teiste jaoks oma niigi hõredaid rahakotte tühjendama.

Ma lihtsalt pakun välja, et omi asju ajades hoidke silmad lahti, äkki keegi vajab Sinu abi. Abi, mis tegelikult sinult tükki küljest ära ei võta, aga muudab tema tema elu suuresti valutumaks!

Aitäh, et lõpuni lugesid.»

Vähem kui nädalaga on südamikust teost jutustavat postitust jagatud 5900 korda ja see on 12 000 inimese hinge puudutanud. 

Laasik ütles Elu24-ga rääkides, et tal ei ole varem sarnaseid juhtumeid ette tulnud. «On olnud olukordi, mil alkoholilembesed on raha küsinud, kuid nende aitamisest olen ma põhimõtete pärast alati keeldunud. Ma ei ole selline, kes käib ringi ja otsib, kas saab kedagi aidata. Toimetan nagu iga teinegi eestlane. Kui aga näen reaalset abivajajat või minult tullakse abi paluma, siis proovin ikka aidata, kui saan või oskan.»

Laasik loodab, nii nagu ka oma kirjutise lõpus mainis, et see paneb lihtsalt inimesi rohkem märkama. «Ma ei otsi selle eest «pöidlaid» ega tunnustust. Eesmärk oli paarikümnele oma Facebooki sõpruskonna sõpradele jagada seda, mis juhtus ning et hoiame silmad lahti. Aga et see lugu niimoodi «plahvatas» ma poleks eales arvanud,» lisas ta.

Veel rõhutas Laasik, et tema esiletõstmise asemel tuleks tunnustada sotsiaaltöötajaid, kes aitavad inimesi iga päev, kuid jäävad tihti positiivse tähelepanuta.