ARVAMUS ⟩ Juku-Kalle Raid: iga kord, kui kohtan mõnd arvamust, mis räägib «Muutunud Venemaast», mõtlen süüdimatusele

17.09.2020, Tallinn. Juku-Kalle Raid Kuku klubis. Juku Raadio saate promopildid. FOTO: MADIS VELTMAN/POSTIMEES Foto: Madis Veltman / Postimees

Juku-Kalle Raid kirjutab arvamusloos Venemaast ja sellest, kuidas inimesed kipuvad ajalugu unustama. «Võibolla järgmisel ööl,» ja «Kuidas Venemaalt välja saada,» ütleb Raid ise oma arvamust kokku võttes. 

Kui Navalnõi suundus mõni aeg tagasi Moskvasse, kus ta kohe kinni pandi, mõtlesin, et saan temast aru. Kangastus diktatuurriigi ajalugu: kui Venemaa julgeolek tahab, pole asigi teda lõpuks ükskõik mis vahenditega ükskõik mis maalt ära koristada. Meenutagem Trotski pead tabanud kirkalööki. Kui Navalnõi nii avalikult Venemaale trügis, on aga Putinil märksa keerulisem talle sama avalikult otsa peale teha, näiteks teatada, et too hammustas vanglas liiga suure tüki putru ja lämbus ära.

Navalnõi juhtum tuletas meelde Nõukogude Liidu algusaastaid, mil naivism Nõukogude riigi vastu maailmas oli veel nii suur, et üle planeedi siirdusid tõesti tuhanded inimesed vabatahtlikult sinna, et aidata kommunismi ehitada ja luua töörahva paradiis.

Aga peale maailmas palju tähelepanu äratanud Navalnõid, kes tegelikult kaitses Venemaale naastes omaenda isiklikku elu, tunneb ajalugu tuhandeid inimesi, kes on vabatahtlikult Venemaale roninud – omamata selle maaga mingit seost – ning igavesti kaotsi jäänud. Navalnõi juhtum tuletas meelde Nõukogude Liidu algusaastaid, mil naivism Nõukogude riigi vastu maailmas oli veel nii suur, et üle planeedi siirdusid tõesti tuhanded inimesed vabatahtlikult sinna, et aidata kommunismi ehitada ja luua töörahva paradiis. Nende seas leidus ka eestlasi ja ühe pöörane lugu on kunagi ka raamatusse raiutud. Et tegemist on haruldase teosega, usun, et poleks paha see seiklus siin ära rääkida. Edvard Õun kirjutas oma mälestusteraamatu 1956. aastal.

Väikeseks eelmänguks peame korraks kanduma Esimese maailmasõja järgsesse aega, täpsemini 1920ndate algusesse. Need olid USA-s pöörased pidude, modernsete tantsude, jazzi, kasiinode, klubide ja ohjeldamatuse aastad, ent Euroopas läksid asjalood üsna oluliselt teisiti. Näiteks vaevlesid märkimisväärses vaesuses vähemalt poole Euroopa, aga ka Soome, Rootsi ja Norra inimesed. Kas mäletate Astrid Lindgreni südamlikku lastekat «Hulkur Rasmus», kus Rasmus koos Paradiisi-Oskariga leiab rannikult lahesopist mahajäetud küla, sest kõik inimesed on USA-sse paremat elu otsima sõitnud. Sellised tühjad külad olid 1920ndate Põhjamaades vägagi tavaline nähtus, Tõotatud Maale kippusid kõik, nende hulgas leidus ka sadu hakkajaid eestlasi. Üks säherdustest oli niisiis Edvard Õun, kes suundus New Yorki, hakkas seal tööle ehitajana (toonane Kalevipoeg!) ning juba aastakese pärast asutas oma ehitusfirma. Kõik muutus Mustal Neljapäeval 1929, kui börss nagu tikumajake kokku langes ning väga suure osa inimestest endaga kaasa, otse põhja vedas.

Nõukogude propa meelitas väga tagajärjekalt inimesi kokku kogu planeedilt, mitte keegi ei kujutanud ju ette, mis moodustis see «töörahva riik» tegelikult on.

Segastes asjaoludes kipub inimene uskuma segaseid, see on vana tõde. Edvard Õun kohtus Soome ehitajatega, kes olid veendunud kommunistid (tuletagem meelde, et Soome kodusõda elik «vennatapusõda» oli väga verine ning kommunistide osakaal Soomes suur), edasi juhtus nii, mis juhtub ikka kommunistliku propagandaga: see hanitas härra Õuna ära ning ühel kaunil päeval, mil kogu kamba segadusel polnud enam üldse mingeid piire, otsustati sõita Nõukogude Liitu tööliste paradiisi kokku klopsima. Nõukogude propa meelitas väga tagajärjekalt inimesi kokku kogu planeedilt, mitte keegi ei kujutanud ju ette, mis moodustis see «töörahva riik» tegelikult on.

Kurva tõsiasjana tuleb tunnistada, et soomlased ja eestlased, Õun nende seas, panid mängu kõik oma säästud, et osta kaasa isiklikud tööriistad, mida arvati nõukogudemaa kommunismiehitamisel vaja minevat.

Edasi läks värviliselt alanud töölismuinasjutt mustvalgeks ning morniks, takkajärgi otsib autor ka ise mälestustes sobrades, kuidas võisid inimesed ometi nii lollid olla.

Esimese signaali, et võibolla pole nõukogude riigi näol tegu siiski klassidevaba ideaalmaastikuga, sai Õun koos seltsimeestega juba vene laeval, mis neid üle ookeani transportis – see juhtus siis, kui nad nägid kapteni luksusesse uppuvat kajutit riigijuhtide piltidega seintel ning jälgisid, kuidas nõukogude madrused hammustavad samal ajal halvaksläinud kapsast ning magavad söetrümmis. Antud juhtum kanti üldkoosolekul kohe selle arvele, et «riik alles areneb» ja «küll jõutakse ka võrdsuseni laevadel».

Mis siin ikka. Järgmine šokk oli Venemaa ise, ent kui kaasavõetud perekonnad ja naised juba hüsteeriliselt nutsid, pajatasid vabatahtlikud kommunismiehitajad üksteisele veel nüri järjekindlusega «ajutistest raskustest» ja sellest, kuidas paari aasta pärast tõuseb nõukogudemaa tuhast nagu fööniks, vaba ja võrdste võimaluste kohana kogu töörahvale.

Mingi aja pärast taipasid kõik lepatriinud ja lumehelbekesed, et neile on rämedalt valetatud, et USA börsikrahh on nõukogude elu kõrval laste morsipidu, kui kasutada ühe meie totravõitu poliitiku väljendit.

Tegelikult juhtus aga hoopis see, mis ikka Venemaal: naivistidest kommunismiehitajatelt varastati kõigepealt ära tööriistad, seejärel korjati ära passid (muuseas, ehitusmehed loovutasid need vabatahtlikult, näitamaks solidaarsust töörahva paradiisiga) ning siis hakkasid kaduma heausklikud ise. Edvard Õun oli selleks hetkeks ometi juba nii tark, et oma Eesti Vabariigi passi ära ei andnud, ehkki talle käidi lakkamatult peale. Ning see ta üldjoontes päästis. Mingi aja pärast taipasid kõik lepatriinud ja lumehelbekesed, et neile on rämedalt valetatud, et USA börsikrahh on nõukogude elu kõrval laste morsipidu, kui kasutada ühe meie totravõitu poliitiku väljendit.

Õuna kamraadid haihtusid ükshaaval Siberi avarustesse, aga kuna Õun ise oli lausa hirmuäratavalt järjekindel, õnnestus tal Eesti passi toel ometi naasta Eesti Vabariiki.

Ent nagu hulludes filmidkeski, ei olnud see veel kõik, vaid napakam osa alles algas. Kui Eesti «ühines» nõukogude töörahva riigiga, pisteti esimeste seas trellide taha kunagine vabatahtlik kommunismiehitaja Edvard Õun. Sellistesse vabatahtlikesse suhtus julgeolek erakordse tähelepanuga, ju oli isegi neil raske uskuda inimeste nii mõõtmatut lollust, mis sundis neid ise vene töörahva orjastatud massidega liituma.

Väga hämmastav, ka küüditamisest tuli Õun eluga välja ning asus pärast Stalini surma tööle ühe Kõrkvere kolhoosi kalapüügilaevale. Andestamatu valvsuse puudumine nõukogude riigi poolt! Nimelt ehitas Õun salaja oma kalapüügilaeva avamerekindlaks (need on ühed hinge värisema panevad kirjeldused: kas ja kuidas nüüd kohe-kohe vahele jääb! Niikuinii jääb!) ning siis asus koos perekonna ja ämmaga ootama udust ööd, et töörahva paradiis kandadelt raputada. Võibolla täna öösel – see mõte saatis perekonda igal õhtul.

Õun jõudis 1955. aasta sügisel täiesti pimeda õnne kombel ning uskumatu reisi tagajärjel tervelt Rootsi, kus ta need mälestused kirja pani. Raamat ilmus – nagu öeldud – 1956, sarjas «Tänapäeva Eesti Raamat Eksiilis».

Palun otsige endale antikvariaadist see teos, laenake raamatukogust või minult, aga lugege see läbi ja mõelge veelkord, kui tervislik võiks olla Venemaaga tiiba ripsutada.

Ja Õun võtab läbielatu kokku musta eneseirooniaga: «Mis siis juhtus. Ma räägin punktide kaupa:

· Saaremaalt laia maailma

· New Yorgist Leningradi

· Esimene aasta sotsialistlikku ülesehitustööd

· Kaks ja pool aastat Kaasanis

· Ainult välja Venemaalt...

· Viimased aastad vaba inimesena

· Vägivald kuulutatakse seaduseks

· «Rahareform» röövib rahvalt raha

· Näljased venelased ujutavad Eesti üle...

· Vene sõdur

· Kool päästab pärisorjusest

· Rõõmuta ja kellahelinata

· Nagu sada aastat tagasi...

· Käisin vahel Tallinnas

· Küüditajad tulid päeval

· Algab orjus

· Kala, plaan ja kalur

· «Eesrindlik kaubandus»

· Ettevaatust, kirjade kirjutajad!

· Aeg hakkab täis saama...

· Kurss läände!

Siinkohal tahakski üles kutsuda kõiki naiviste, kes usuvad, et Venemaal midagi muutunud on või lähiajal muutub – palun otsige endale antikvariaadist see teos, laenake raamatukogust või minult, aga lugege see läbi ja mõelge veelkord, kui tervislik võiks olla Venemaaga tiiba ripsutada ja mis tähtsaim – kui palju tõekest võiks olla Venemaa propagandas, uudistes või igapäevastes avaldustes.

Soome president Kekkose kaubandusnõunik Esa Seppänen kirjutas oma raamatus "«Avara hinge anarhia»: «Kuidas Venemaal ellu jääda? See on võimalik, kui sul on sadamatöölise sõnavara ja lehma närvid».

Ent teda kaitses ka diplomaadistaatus.

Õuna ja teisi lillelapsi see ei kaitsnud.

Ja iga kord, kui ma kohtan kusagil mõnd arvamust, mis räägib «Muutunud Venemaast» või kaitseb ükskõik mil moel Putinit (ja neid inimesi on Eestiski oi kui palju – külastage näoraamatus näiteks täiesti jaburalt ehmatavat lehekülge «Nostalgiline ENSV», mis kaitseb nõukogude süsteemi ja tänast Venet ükskõik mis asendist puhutava lolli jutuga ning seal on 47.000 liiget!) mõtlen ma süüdimatusele ning meeles hakkab laulma lause: «Võibolla järgmisel ööl».