ARVAMUS ⟩ Juku-Kalle Raid: Kaja Kallas ja tema sõbrannade valitsus ehk naasmine juurte juurde

Ajalehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid kirjutab oma arvamusloos, kuidas Kaja Kallase uues valitsuses saavad kokku sõbrannad ehk mineviku «Kaja Kallasest».

Tundub, et märgatav osa meie kodanikest rõõmustab Kaja Kallase ja tema sõbrannade valitsuse üle. Sotsiaalmeedias esineb rohkelt uhkeid hüüatusi, kus avaldatakse headmeelt, et Eesti on ainuke naiste käpa all olev riik maailmas – naised on ju nii president kui peaminister. Pluss sõbrannadest ministrid sinnaotsa.

Muidugi, tegelikult on valitsuse headuse otsustaja üle aeg ja inimeste teod ise, mitte nende sugu. Aga enneolematu asi ikkagi, miks mitte ette käsi plaksutada. Seda enam, kui võtame arvesse, et meie palatis anti kaks aastat jutti iga päev kolmehelmeputru, mis siiani suus ringi käib.

Naiste osakaalu korvamatusest Eesti ühiskonnas on – kas kogemata või meelega, ei tea – tulnud juttu ka mujal. Nii avaldas Tallinna Ülikooli ajaloodoktorand Kristjan Oad populaarteaduslike sugemetega artikli, milles ta väidab, et naisvalitsuses pole eestlaste jaoks pikemas ajalooplaanis midagi uut ega enneolematut, kuna – selgitab Oad – valitsesid muinas-Eestis naised ning mehed võrdselt.

Selge see, et taolise väite tõestamiseks läheb vaja teatud meeleheitlikust ja julgust, ent kui juba Lennart Meri munes välja muinaseesti teooriaid, millest ükski tegelikkusele ei vasta, siis miks mitte proovida mütoloogiat luua ka kaasaegselt ja vähe tõenditerohkemalt.

«Naiste võim Eestis on pikemas vaates naasmine juurte juurde.»

«Naiste võim Eestis on pikemas vaates naasmine juurte juurde. Tuhat aastat tagasi olid Eestis valitsejateks nii naised kui ka mehed ning just naised võisid olla need, kes andsid sõjapealikele ja teistele meestele käske,» kirjutab Oad ning jätkab teisal: «Tollase Eesti poliitikas tegutsesid küllap mõneti erilaadi rollides, aga samavõrd tipus nii naised kui ka mehed. Sama kinnitavad ka kirjalikud allikad. 13. sajandi lõpus pandi kirja Liivimaa Vanem riimkroonika. Läänemere idakalda valitsejatest aasta 1200 paiku nimetati seal vaid nelja nime. Lätis figureerisid eranditult mehed: Põhja-Lätis liivlane Kaupo, Lõuna-Lätis semgal Viesturs. Eestist mäletati aga abielupaari, emandat Emme ning isandat Viliemes.»

Oad usub, et meie varaseim, tuntuim ning tsiteerituim Läti Henriku kroonika ei maini juhtivaid naisi seepärast, et temal kui katoliiklasel oli säärase tõigaga võimatu leppida. Nii ei teagi laiad massid midagi meie võimsast Emmest ja teistest temasugustest.

Aga vaataks siingi korraks kirjalikku ajalugu. Karl Ernst von Baer pajatas heal meelel eestlasi uurides meie endeemilistest haigustest ning oli üldse seisukohal, et keskmine eestlane on tahumatu mats, kel millegi muu vastu peale õgimise, joomise ja magamise huvi pole. See uurimus ilmus aastal 1814.

Mõnevõrra varem kirjeldas aga eestlasi Liiwimaa Loddigeri kirikumõisas sündinud (1769) preester Garlieb Merkel, kelle raamat Liivimaa esiajast ja sealhulgas ka eestlastest, ilmus juba 1798. aastal Berliinis, ligi sajand hiljem vene keelest Peterburis ning alles 1909 ka eesti keeles. Hiljem pole seda teost uuesti trükitud, aga aastal 2021 kordustrükk tuleb.

Et mul on eestikeelne haruldus riiulis olemas, võtame selle siis koos välja ja uurime, milline nägi muinaseestlaste elukorraldus ja naiste osa selles välja nii, nagu seda Merkel 1790ndatel ette kujutas.

Kõigepealt rõhutab Merkel, et naisi peeti siin suurema au sees kui ükskõik missuguse teise põhjarahva juures. Merkel märgib: «Nad oliwad selle wäärilised nii hästi oma märksa nägususe poolest (Baeri arust oli eesti naine midagi puupakule sarnanevat), kui ka selle tõttu, et nad alati truuilt kõigist oma meeste eluraskustest ja hädaohtudest osa wõtsiwad.»

Äsjased uue valituse moodustamise kosjad tuletavad meelde aga Merkeli sedastust, mis pidi näitama, et naine otsustamises mehega igati võrdne oli, veel enam, kosjade tulemus jäi puhtalt naise otsustada: «Kui mees kosja läks, riputas ta oma wöö neiu sängisamba külge. Leiti wöö järgmisel hommikul õue wisatud olewat, siis see oli täheks, et kosjasid wastu ei wõetud».

Nii et ei mingit kurja muinasaegset meesšovinismi. Lausa vastupidi. Kui naine kosjad vastu võttis, siis «sellest ajast peale oliwad mõlemad lahutamatud seltsilised ja kõik mehe toimetused oliwad ka naise toimetused. Mitte ainult ei laulnud naine ja ei kuulutanud tulewikku ette, waid ta wuhises koguni tema kõrwal lehwiwate juukste ja winna tõmmatud wibuga uiskudel ka üle mäe ja oru, et metsloomade jälgi ajada ehk pealetungiwat waenlast tagasitõrjuda».

Merkel mainib, et ehkki otsustajana mehega samas kaalus, ei võtnud naine vaid ühest asjast osa ja see olla olnud karu küttimine.

Selline on küllaltki idülliline pilt eestlastest, mis pandi kirja umbes 230 aastat tagasi.

Üldiselt kiidab aga preester eestlasi, et «eestlastel oli lausa wabariikline walitsuskord». Merkel kirjeldab, kuidas «kord aastas kogus ennast terwe rahwas ühes külas keset maad» kokku, kus siis üleüldised asjad hääletades ära aeti ja otsused sõja või rahu üle vastu võeti. Ei mingitki märki maakondade vahelisest kaklemisest, sellest meie lillelapselik preester targu vaikib; on tunda, et ta ei taha pilti oma lemmikust rahvaste seas sugugi rikkuda.

Selline on küllaltki idülliline pilt eestlastest, mis pandi kirja umbes 230 aastat tagasi. Meeste-naiste võrdsuse tõestuseks tuuakse siin ära ka (nagu tegelikult ka mitmetes teistes eestlaste kohta käivates kirjeldustes), et üheväärsuse tõestuseks olla juba keel, kus pole sugude vahetegemist.

Nii võime me öelda, et vähemalt noore doktorandi Oad ja surnud preestri Merkeli jaoks on Kersti Kaljulaid ja Kaja Kallas oma sõbrannadega tõestamas ainult niigi olemasolevat ja teada-tuntud tõsiasja.

Ometi ei ole ehk asi lõpuni idülliline ja järgnevat lõiku, kus Merkel iseloomsutab «praegusi eestlasi» (ikka 1790ndatel), võiks sõbrannad tähelepanelikult lugeda ja vaagida, kas kirjeldatud hullud loomuomadused meie rahva naistes ja meestes ikka veel edasi elavad.

Nii et jääb sõbrannadele vaid jõudu ning võrdust soovida ja ajaloodoktorant Oadile põnevat müütide ehitamist, mida tarbib hea meelega iga rahvas.

Merkel teatab: «Eestlaste silmapaistwam omadus oli mehine meel, sellepärast (vallutajate julmusest esilekutsutuna – J-K.R) on ta oma praeguses olekus häkiline, tige ja kättemaksuhimuline. Loodus andis talle kindluse, sellepärast on ta oma praeguses olekus salalik ja kangekaelne. Asjata tarwitate tema juures palweid wõi ähwardusi, et teda kord ettewõetud nõu mahajätma sundida; asjata on kõik suu kulutamine ja põhjuste ettetoomine, et teda mõnest eksiarwamisest taganema panna. Ta jätab peagi järele wastamast ja kuulab tummalt ja rahulikult pealt, mis talle räägitakse. Aga rääkige temaga tund, rääkige kümme tundi: kui te lõpetanud olete, läheb ta ja teeb seda, mis ta waremalt nõuks wõttis, sest tal on mahe iseseiswuse tundmus selles, et ta ennast milleski liigutada ja eksitada ei lase.»

Ilus ja õilis muinasjutt, kas pole?

Ja jätab ka uhkusega segatud mõtlemisainet tänaseks päevaks.

Nii et jääb sõbrannadele vaid jõudu ning võrdust soovida ja ajaloodoktorant Oadile põnevat müütide ehitamist, mida tarbib hea meelega iga rahvas.