Ugala pakub hooaja teisel poolel viit uuslavastust

Ugala. Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Ugala käesoleva hooaja teise poole esimene esietendus on jaanuari viimasel päeval, mil vaatajate ette jõuab Andrus Kivirähki näidend «Vanamehed seitsmendalt».

«Sakala» palus lavastajatel teatri sellesse hooaega jäävat viit uuslavastust tutvustada.

Andrus Kivirähk, «Vanamehed seitsmendalt».
Lavastaja Peeter Tammearu.
Esietendub 31. jaanuaril väikeses saalis.

Peeter Tammearu:

«Meie lavastusel on inimlik ja lihtne sisu ja see pole üldse ainult vanainimeste teema. Põhimõtteliselt on lugu kokku võetav mõttega «Mida usud, see on». Kui sa seda ikka väga usud, mida tahad, siis sa seda ka saad. Nii või teisiti. Kui see ei ole sulle käega katsutav, siis on ta su kujutluspiltides.

Meis kõigis on olemas teine poolus. Ka kõige arglikumas arvutinohikus võib sõjard ja ärihais luuletaja peituda. Vaata ainult maailma avatud silmadega, viska oma kipskujud nurka ja tõmba kardinad eest ära, siis näed sa hoopis teist maailma.

Kui selles Vargamäe vabariigis on väga kehv elada, tuleb sukelduda mingisugusesse teise maailma, mitte üritada sellest mitte välja teha ja enesega kaklema hakata seepärast, et su ümber on vaesus või räpasus.

Eks see lugu ole ikka selline mõnus ja naljakas, nagu Kivirähkil ikka. Ka oma tõsisemad noodid kastab ta ju naljaga üle ning moraalipedaali väga ei pane. Samas pole Kivirähki nalja sugugi lihtne mängida. Silmaga lugemiseks on see väga mõnus, aga katsu sa seda ka niimoodi mängida, et see poleks üle mängitud, vaid naljakas.

Vanamehi kehastavad Peeter Jürgens ja Arvo Raimo, kaasa teevad veel Kata Riina Luide, Meelis Rämmeld ja Arvi Mägi.»

Mati Põldre, Margus Vaher, «Arturi laulud ja aastad».
Lavastaja Margus Vaher.
Esietendub 4. aprillil suures saalis.

Margus Vaher:

«Etendame lugu laulja Artur Rinne elust ning see on sügav kummardus talle ja tema lauludele.

1984. aastal meie hulgast lahkunud Rinne oli juba oma eluajal legend, oodatud igas Eestimaa nurgas. Ja nõnda tervelt 50 aasta jooksul. Tema elukäik oli aga kaugel legendist või nagu ta ise on oma memuaarides kirjutanud: «Ma olen ärbelnud kahtlustes ja otsingutes, õnnestumistes ja läbikukkumistes.»

Artur Rinne elas oma rahva keskel ja laulis oma rahvale. Ta tegi koos oma rahvaga kaasa kõik need kuldsed ja vähem kuldsed ajad. Nii on «Arturi laulud ja aastad» ühtlasi meie rahva lugu. Lugu valikutest ajaloo pöördelistel aegadel, nii pealesunnitud kui vabatahtlikest.

Artur Rinne oli populaarne, sest ta laulis lihtsatest asjadest: kodukotusest, rukkiväljast, metsast, mis mühiseb, kodurannast, vanast vokist... Nagu ta ise ütles: «Mina olen maarahva laulik.» Me oleme lihtne rahvas ja sellepärast läksid tema laulud rahvale südamesse.

Noort Artur Rinnet mängib Juss Haasma ja vanemat Jüri Aarma.»

Sandor Marai, «Küünlad põlevad lõpuni...»
Lavastaja Indrek Sammul.
Esietendub 9. aprillil väikses saalis.

Indrek Sammul:

«See on lühidalt öeldes lugu meestevahelisest sõprusest — sõnatust ja tingimusteta sõprusest —, armastusest, reetmisest, aga ka uhkusest, kõrksusest ja argusest ning lõpuks kõige selle üle andestusest. Sellest, kuidas ja kas me selleni jõuame.

Näidend on kirjutatud võrdlemisi hiljuti ja tegevus toimub eelmise sajandi keskel. See aga ei määra eriti midagi, sest lugu on väga inimlik ja aeg selle ümber on teisejärguline. Tähtis on see, mis on toimunud meeste, sõprade vahel. Elu lõpul nad analüüsivad seda.

Peaosades on Hannes Kaljujärv ja Peeter Tammearu.»

Bertolt Brecht, «Härra Punttila ja tema sulane Matti».
Lavastaja Kalju Komissarov.
Esietendub 19. juunil Ugala tiigi kaldal.

Kalju Komissarov:

«Väga lühidalt kokku võttes on asi järgmine: kui härra Punttila viina võtab, muutub ta kummalisel kombel äärmiselt heaks ja normaalseks inimeseks. Nagu ta aga kaineks saab, on ta kõige ehtsam tõhk ja kapitalist.

Ma ei ütleks, et see valik on eriliselt inspireeritud praegustest majandusraskustest ja muust sellisest. Üldse mitte. See on vaimukas materjal ja oma kandi pealt räägib ta ikka põhilisest: sõltumata sellest, kui hullud ajad ka parasjagu poleks, peaks inimene ikka inimesena käituma.

Punttilat mängib Peeter Tammearu ja tema sulast Mattit Indrek Sammul. Laval on väga palju tegelasi ning kindlasti ka palju laule ja elavat pillimängu.»

Brandon Thomas, Mati Unt, «Charley tädi».
Lavastaja Taago Tubin.
Esietendub 5. juunil Viljandis Kaevumäel ja edaspidi mängitakse seda teistel
Eesti vabaõhulavadel.

Taago Tubin:

«Charley ei ole kunagi kohtunud oma Brasiilia tädi Donna Luciaga. Ootamatult teatab tädi aga oma küllatulekust, andes Charleyle ja tema sõbrale Jackile suurepärase ettekäände kutsuda ühtlasi külla Kitty ja Anny, kellesse nad armunud on. Õnnetuseks saabub Donna Lucialt teade, et ta jõuab kohale hiljem. Jack ja Charley jäävad oma armusuhetes sedavõrd piinlikku olukorda, et nad on sunnitud veenma oma sõpra Babberleyt astuma tädi rolli.

Vaene Babberley peab Charley tädina toime tulema kahe noore neiu, kahe temasse armunud vanema džentelmeni, oma elu armastuse ja lõpuks ka tõelise Donna Luciaga.

Inglise näitekirjaniku Walter Brandon-Thomase 1892. aastal kirjutatud farss teeseldud ja valesti mõistetud identiteedist on rohkesti inspireerinud nii teatrit kui kino ega ole seniajani oma värskust kaotanud.

Mati Undi tekstiversioon näidendist pärineb aastast 1969.

Peaosades Tanel Ingi, Martin Mill ja Andres Oja.

Cambridge’i ülikooli 800 aastapäeva puhul on lavastus pühendatud kõigile endistele, praegustele ja tulevastele tudengitele.»