Rõõmsameelne spordientusiast Sandra Raju: kui mul on võimalus, siis alati lähen ja teen!

Sandra Raju Foto: Kalev Lilleorg

Sel nädalal oli saate «Ikigai» külaliseks Sandra Raju. Palju reisinud spordiharrastaja ning suunamudija esitab endale selliseid väljakutseid, mida keskmine inimene ei teeks ka raha eest. Sellest ja paljust muust põnevast teegi juttu Henri Laumets.

Mõne inimesega kohtudes on kohe selline tunne, et ta kiirgab enda ümber vaid positiivsust, rõõmu ja entusiasmi. Üks sellistest inimestest on Lõuna-Eesti kuplite vahelt pärit treener ja liikumisentusiast Sandra Raju. 

«Olen maalaps! Tulen Võrumaalt, täpsemalt Rõugest. Üheksa esimest klassi käisin Rõuge põhikoolis, peale seda astusin Võru Kreutzwaldi gümnaasiumisse. Peale kümnendat klassi õnnestus õppida aasta Inglismaal, sain sinna stipendiumi...olen alati olnud sellise suhtumisega, et «kui mul on võimalus, siis lähen ja teen». See mentaliteet on kandnud mind läbi elu. Vaatan alati jooksvalt, kuidas asi areneb, ma pole ette muretseja tüüp. Ka Inglismaale õppima asumine toimus sarnase suhtumisega,» rääkis Raju.

Raju kannab oma kehal mitmeid tätoveeringuid, mis iseloomustavad tema julget ning aktiivset elustiili. «Olen pea ees vette hüppaja - üks minu tätoveering kannab edasi just seda sama ideed. Teise käe tätoveeringul on kujutatud minu jaoks kodumaad meenutav motiivi, viljapead...selle lasin teha siis, kui olin mitu aastat elanud erinevates riikides. Soovisin tol hetkel, et minuga oleks kaasas väike tükk Eestit. Kolmas tätoveering on loodud päikeseloojangu võtmes, see on pühendatud minu lahkunud vanaema Eha auks, ta kutsus mind päikesekiireks,» kirjeldas ta.

Rõõmsameelse treeneri koolialgseid lemmikud oli kehalise kasvatuse tunnid, kuid reaalainetega ta sina peale ei saanud. «Mul ei olnud piisavalt püsivust, et reaalainetesse keskenduda, ma ei osanud kuidagi nendega suhestuda. Küll aga meeldisid mulle väga humanitaarained, olin väga hea ka keeltes. Kui Inglismaal õppisin, siis kogesin täiesti erinevat koolisüsteemi. Käisin seal 11. klassis ja meil oli terve aasta peale vaid viis õppeainet, millest neli saime ise valida. Mina valisin endale spordi, kunsti, ajaloo ja aine, mis käsitles kriitilist mõtlemist. Seda viimast õppeainet oleks ka Eesti koolides hädasti tarvis...see õpetab arutlema ja probleemis suuremat pilti nägema. Eeldatakse, et inimesed peaksid seda justkui iseenesest oskama, kuid seda tuleb õppida, see on oskus nagu iga teine,» lisas ta.

Raju rääkis, kuidas pingelistel hetkedel end kokku võtta. «Siin on üks hästi oluline märksõna, mis asjaga kaasas käib ja see sõna on tahtejõud. Sa lihtsalt võtad end kokku. Treeneri ameti juures on hästi palju sarnaseid jooni teiste ametitega - ikka tuleb ette olukordi, kus ei taha teatud asju teha, kuid siis saad aru, et sa pead need ära tegema. Teine asi on muidugi see, kui sa füüsiliselt ei jaksa. Kogenud treener aga teab, kuidas sellisel juhul veidi laveerida - sa paned endale kergemad hantlid ja käid näiteks rohkem saalis ringi. Olen end treenerina suutnud piisavalt hoida, et ise mitte üle treenida,» muigas ta.

«Teiste treenimise juures on muidugi oluline üks väga huvitav asjaolu. Kui sa lähed treenima ja juhendama, siis andes edasi oskuseid, saad vastu väga head energiat. Mul tekkis juba ainuüksi selle mõtte peale tunne, et tahaks kohe taas trenni minna andma,» märkis Raju.

Raju võtab ette huvitavaid väljakutseid. Näiteks hiljuti otsustas ta, et teeb iga päev tund aega midagi füüsilist, kusjuures iga järgnev päev toimus sooritus täpselt tunni võrra hilisemal kellaajal. Väljakutse kestis senikaua kuni 24 tunnine ring täis sai. «Miks ma seda tegin?! Siin on ainult üks vastus - ikka see, et ma saan ja mul võimalus seda teha! Nii lihtne see ongi. Nii ma teengi täiesti jaburaid asju ja nendel pole teinekord mitte mingit praktilist väärtust. Kui sa saavutad oma kehaga midagi, siis sel on ikka täiesti teine väärtus. Üks asi on see, et sa teed mingi suure projekti või tööasja, on ka muidugi tore. Kuid kui sa midagi füüsilises plaanis ära teed ja end totaalselt kokku võtad...siis on see lihtsalt nii hea tunne. Ma ei tee neid kellegi teise jaoks, need on olnud minu enda väljakutsed,» lisas ta.

«Eks mul on olnud ka teisi huvitavaid väljakutseid, mille alla kuuluvad ka mitmed tööalased projektid. Näiteks, olemine õhtujuhi, saatejuhi või tantsutüdrukute treeneri rollis. Mulle meeldib hüpata pea ees teadmatusse ja alustada asju täiesti nullist. Kui mul on võimalus midagi suurt üles ehitada, siis teen selle hea meelega ära ja siis liigun rõõmsalt järgmise asja juurde. Ma hästi teadlikult otsin nii eraelulisi, sportlikke kui ka tööalaseid challenge'id,» sõnas Raju.

Milline on liikumisentusiasti kõige suurem eneseületus olnud? «See oli kaks aastat tagasi toimunud Otepää Ironman poolpikk triatlon. Ma küll katkestasin selle. Arvan, et see on olnud kõige raskem väljakutse, mida olen ette võtnud, seda nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Kes siis veel ei tea, selline triatlon koosneb 1,9 km ujumisest, 90 km rattasõidust ja 21 km jooksust. Ma lõpetasin selle jooksmise juures, sest sain aru, et head nahka enam ei tule. Oli raske, ma tõepoolest püüdsin, samas sain ka aru, et see pingutus pole seda väärt. Nii astusingi kõrvale ja selles sammus seisis kogu asja kõige suurem raskus. Loobusin, kuigi olin antud ettevõtmise nimel nii palju trenni teinud,» meenutas Raju.

Raju on tegelenud sporditööde kõrvalt ka sotsiaalmeedia alaste konsultatsioonidega. «Kui sa oled ettevõtte või persoonibränd ja soovid sotsiaalmeedia kaudu infot levitada, siis võid pöörduda inimeste poole, kes sind selles osas aitavad. See on täiesti tavaline nõustamise töö, mille raames näiteks küsitakse klientide käest nende eesmärke. Alates sellest, keda nad soovivad oma konto jälgijateks, millist sisu nad soovivad toota ja kui palju on neil raha ja võimalusi. Üldjuhul on mul ka kindel soovitus - postitage sisu, mida ka ise tahate tarbida. See on isiklik kanal, mõnes mõttes nagu pildialbum. Kui teed seda ise mõnuga, siis ka jälgijad tarbivad seda sisu hea meelega,» andis ta väärt mõtte.

Rääkisime ka uusaasta lubadustest. Tuleb välja, et spordisõber on nendest teadlikult hoidunud ja seda väga pragmaatilisel põhjusel. «Mul on oma nimekiri, mida pean juba aastaid. Mul ei ole bucket list, küll on aga to do list. Ma kirjutasin sinna pidevalt asju juurde, samas kustutan osasid asju maha - see on minu otsustada, mida ma sellega teen. Prioriteedid ja huvid on ju pidevas muutumises - see, mis sind võis kõnetada kaks aastat tagasi, ei pruugi enam täna sugugi huvitav olla. Meil on limiteeritud aeg ja saame ette võtta vaid limiteeritud arvu tegevusi. Pole mõtet kinni jääda mõtetesse või uskumustesse, mis meil olid aastaid tagasi. See on minu elu ja tore on ise oma asjade üle otsustada,» märkis Raju.

«Mina treenerina ei motiveeri kedagi, ma inspireerin. Inspiratsioon tuleb väljastpoolt, motivatsioon peab tulema inimese enda seest. Kõik sõltub ajast ja tegevusest, kuid alati vaatan pikka pilti ning eesmärki. Näiteks, kui sa tahad minna jooksma maratoni, siis sa võib-olla ei tahaks hommikuti kell seitse jooksmas käia...kuid tuleb aru saata, et see toetab sinu pikka eesmärki. Ikka on asju, mida teinekord teha ei taha või ei viitsi, kuid tasub meeles pidada suurt pilti....ja mõelda, et su asi saaks ellu viidud. Seega, kogu aeg ei peagi olema fun ja passion, on asju, mis vajavad tegemist lihtsalt selleks, et midagi suuremat elus saavutada. Praegusel hetkel olen võtnud oma suurimaks eesmärgiks uue tööalase väljakutse leidmise,» tõdes Sandra Raju saates «Ikigai».

Juttu oli ka reisimisest, kõige ägedamatest sihtkohtades. Seati ka põnevaid uusi väljakutseid. Kuula põnevat täispikka intervjuud SIIT: