AASTALÕPUINTERVJUU ⟩ Märt Avandi: me, alkohoolikud, oskame väga hästi valetada

«Kaks! Ikkagi kaks! Aasta ei ole päris puudulik, ta saab ju läbi!» Sellise hinde annab Märt Avandi lõppevale aastale.

39-aastasel Avandil ei ole tegelikult kaugeltki halb aasta olnud, vastupidi! Aasta alguses nautis ta perega troopilisi liivarandu, sügisel läbis elus esimest korda Ironmani võistluse ja vahetult enne jõule esilinastus veebis jõulufilm «ULF ehk kas ma olen olemas?», milles mees nimiosa mängis. Kuid nendel teemadel me täna ei räägi.

«Depressioon hiilib ligi väga aeglaselt ja sa ei saa enne arugi, kui ta on sind ümber sõrme keeranud,» tunnistab näitleja, kelle rollid on Eesti rahvast tunde naerutanud. Aga depressioon on haigus, mis ei küsi, ta võtab valimatult. Avameelses intervjuus räägime Märdiga depressioonist, alkoholismist, nõiaringist välja murdmisest ja...

Sa olid väga noor, kui depressioon endast märku hakkas andma, vaid 19-aastane. Millised olid esimesed sümptomid, millest said aru, et asi pole päris õige?

Mul hakkas tekkima mingi ebamäärane hirm oma tuleviku ees, sest keskkooli lõpueksamid läksid üsna – või siis väga – aia taha. Mis tähendas ka seda, et ma ei saanud kuskile ülikooli sisse. Lõpuks ma sain Tartu Ülikooli usuteaduskonda, mis oli väga tore valik, ma olen siiamaani selle üle väga õnnelik, aga see kõik oli selline juhuslik, mitte minu enda südamesoov ja see Tartusse minek, sinna elama minek, kõik asjad kokku… Noor kutt, paras memmekas kah, nii et see võõras linnas üksinda elamine, millegi õppimine, millest ma alguses tuhkagi aru ei saanud - see kõik kokku tekitas tasahilju oleku, mis sai nimeks depressioon.

Kuidas sa sellele reageerisid?

Alguses ma loomulikult ei pööranud sellele tähelepanu ja sisendasin endale, et mõtle positiivseid mõtteid, küll sa saad hakkama ja sul ei ole elus ju tegelikult mitte midagi häda! Kõik käed-jalad on küljes ja pea on otsas ja tervis – kõik on ju hästi! Mis sul häda on?! Selle küsimusega maadlesin ma tükk aega, tegelikult läbi terve depressiooni. Oli ju 20 aasta tagune aeg. Kui me räägime depressiooni teadvustamisest, siis oli kõik selle koha pealt veel keerulisem. Õnneks olid mul ligimesed, kes võtsid seda asja tõsiselt, näiteks minu hea sõber Urve Uusberg, kes on psühholoog. Aga ka minu ema võttis asja tõsiselt, sest nägi, et midagi on ikka rohkem lahti kui tavaliselt, et see ei ole lihtsalt paha või kurb tuju.

Milline oli sinu jaoks kõige raskem hetk?

Depressiooni kõrghetk saabus kuskil novembrikuus. See oli mõned kuud kestnud, tasapisi allamäge läinud, ja 1999. aasta novembrikuud ma eriti ei mäleta. Ma ei mäleta, mis toimus. Loomulikult, 20 aastat hiljem sa ei peagi mäletama, aga vaid aasta hiljem meenutada üritades ei meenunud midagi. See oli tõesti raske, väga raske aeg.

Nii palju ma mäletan, et hommikuti oli võimatu ärgata, sest kõik tundus nii mõttetu, tühi ja kurvastav – täiesti perspektiivitu. Kõigel puudus mõte. Vallandusid ootamatud nutuhood. Hommik ja õhtu olid ühtmoodi rasked. Päevasel ajal oled tegusam, millegi sees, mõtted lähevad natukene mujale. Kuigi ka siis pidin ma vahel näiteks ülikoolis loengutest välja tormama, sest lihtsalt nutt tuli peale. Ma hakkasin leidma mingisuguseid nurgataguseid, et neid nutuhooge varjata, sest tegelikult inimesed ei teadnud sellest... Keegi ei teadnud.