HARDO PAJULA ARVAMUS ⟩ Planeedi kastmine puhastusvedelikku võib ühe pisiku peletada, aga haigusi ja surma me ei alista

Hardo Pajula. Foto: Eero Vabamaegi /

Mida me teame?

Mida me peame tegema? 

Mida me tohime loota?

Kuidas vastata lõppenud aasta kolmele kõige olulisemale küsimusele?

„Üheski meie vastuses koroonaviirusele ei ole midagi uut, nad kõik kujutavad endast varasemate trendide võimendatud vorme. Vaatame kasvõi seda, kuidas üha suurem osa sotsiaalsest suhtlusest on kolinud internetti, see on toimunud juba vähemalt viimased paarkümmend aastat...

Vaatame ka seda, kui palju elust on tuppa pagenud. Kui mina laps olin, siis sebis hoovis pidevalt jõuk jõnglasi. Kui sind õue ei lastud, siis oli see karistus. Nüüd on asjad pigem vastupidi. See ei juhtunud ühtäkki koos koroonaviirusega,“ ütles Charles Eisenstein intervjuus David Fullerile.

Ma sattusin eelnimetatud vestlusele aprilli alguses, mil teleuudiseid täitsid arutlused sellest, kui mitme meetri kaugusele meil üksteisest hoiduda tuleb. Selle kollektiivse loitsu taustal, mis oma steriilses ühetaolisuses oli samasugune nagu aastaid varemgi, hakkas Eisensteini jutt kõrva ja äratas huvi.

Ma pean tema „Kroonimist“, mille eestikeelset tõlget võib lugeda Edmund Burke’i Seltsi kodulehel, üheks eelmise aasta kõige tähelepanuväärsemaks kirjutiseks. Tänaseks on see ilmunud ühtekokku kahekümnes keeles. Suve lõpul avanes mul tänuväärne võimalus autorit ka ise intervjueerida. Selle vestluse kirjalik versioon ilmus Tähenduse teejuhtide teises numbris, kahekõne videot võib vaadata Edmund Burke’i Seltsi YouTube’i kanalil.

Muus osas on käesolev kirjutis jätkuks mu 20. märtsil siinsamas ilmunud artiklile „Kõige ohtlikumaks viiruseks on apokalüptilise mõtlemise kiire levik“. Ma lähtun ka käesolevas loos kevadise kirjutise kolmeosalisest struktuurist: 1) mida me teame?; 2) mida me peame tegema? ja 3) mida me tohime loota?

Ameerika kultuurikriitik Erik Davis — mu teine lõppeva aasta oluline leid — on tõvepuhangut nimetanud meie tsivilisatsiooni psühhedeelseks tripiks. Minu arvates on see üks kõnekamaid kujundeid. 

Muutumatuks on jäänud ka alusoletus: viirus kui ühiskondlik-meditsiiniline nähtus on laiaulatusliku süsteemse kriisi sümptom ja kiirendi. Ameerika kultuurikriitik Erik Davis — mu teine lõppeva aasta oluline leid — on tõvepuhangut nimetanud meie tsivilisatsiooni psühhedeelseks tripiks. Minu arvates on see üks kõnekamaid kujundeid.

Tšehhi päritoluga USA psühhiaatri Stan Grofi sõnul toovad psühhedeelikumid välja need kihid, mis on patsiendi psüühe sügavamates kihistustes kaua varjus olnud. Viirus on seega nagu psühhotroopne aine, tal endal vahetu mõju puudub, aga ta kisub päevavalgele meie kultuuri sisemised vastuolud ja sunnib meid neile otsa vaatama.

MIDA ME TEAME?

Lühikesest leheloost ei ole mõtet oodata meie tsivilisatsiooni hetkeseisu ammendavat analüüsi. Seetõttu piirdun ma selles osas kolme momendiga, millest minu arvates pole eriti palju juttu olnud.

Püramiid väriseb

Kujutame ühiskonda püramiidina või — mis veelgi lihtsam — võrdhaarse kolmnurgana. Kui me sellest horisontaalse joone läbi tõmbame, saame kaks kujundit: ülespoole jääb väiksem kolmnurk ja allapoole trapets. Nimetame kolmnurga PMA-ks (partei- ja majandusaktiiv) ja trapetsi AIR-ks (armas ilmarahvas).

Kõikide maade ERR-id (CNN-ist ja BBC-ist kuni kodumaiste päevalehtede ja telekanaliteni) kinnitasid kooris: Brexit on halb ja Trump on halb. Ometi juhtusid nii Brexit kui Trump. Mida me sellest järeldame?

Kerime nüüd filmi neli aastat tagasi, Brexiti ja Trumpi eelsesse aega. Kõikide maade ERR-id (CNN-ist ja BBC-ist kuni kodumaiste päevalehtede ja telekanaliteni) kinnitasid kooris: Brexit on halb ja Trump on halb. Ometi juhtusid nii Brexit kui Trump. Mida me sellest järeldame?

Esiteks ilmselt seda, et PMA lugu ei ole ülemäära veenev. Selle usutavus sai tõsise hoobi juba 2008. aasta rahanduskriisis. Pärast võlakardina purunemist polnud rikaste ja vaeste vahelisest kasvavast lõhest enam võimalik mööda vaadata. Finantsvarade hindu kergitanud rahatrükid on esialgset probleemi veelgi süvendanud.

Meelepaha ja üleüldine ärrituvus olid kiirel tõusuteel ammu enne seda, kui need kevadel planetaarse hüsteeria vormi võtsid. Märtsikuine šokk tõi osa ilmarahvast siiski televiisorite ette tagasi ja mängis PMA-le kätte võimaluse end kriisis tõestada.

Süsteem on seniilne

Nii palju, kui mina asjast aru saan, on ERR meile viimasel ajal teatanud kaks head uudist. Esiteks, Bideni valimisvõit on märk sellest, et asjad on jälle ekspertide kontrolli all ja meie rännak tehnoloogilisse utoopiasse võib jätkuda.

Teiseks, kohe tuleb vaktsiin, lennuliiklus taastatakse ja ööklubid tehakse uuesti lahti. Mis Bidenisse puutub, siis tema kohta võib öelda ühte, teist ja kolmandat, aga ma ei ole veel kedagi kuulnud väitvat, et tegemist oleks värsketest ideedest pakatava visionääriga.

Olukord, kus 78-aastane aparatšik lööb endast neli aastat nooremat konkurenti, meenutab mulle pigem 1980-ndate alguse Nõukogude Liitu.

Olukord, kus 78-aastane aparatšik lööb endast neli aastat nooremat konkurenti, meenutab mulle pigem 1980-ndate alguse Nõukogude Liitu. Sisuliselt on PMA läbi Bideni tunnistanud: meil puudub ettekujutus, mida ette võtta, aga me tahame üle kõige stabiilsust.

Kuivõrd praegu on väga raske näha, mis püramiidi maha võiks rahustada, jääb stabiilsus saavutamatuks soovunelmaks. Telekaamerate ees tuleb aga niikuinii jätta mulje, et mingi plaan on siiski olemas.

Kui jutt juba Nõukogude Liidule läks, siis võime siinkohal parafraseerida ka Lenini kuulsat sedastust: „Süsteem – see on vaktsiin pluss kogu maa desinfitseerimine.“ Olgu esimesega nendest, kuidas on, aga teine on juba eos määratud läbikukkumisele. Planeedi kastmine puhastusvedelikku võib küll ühe pisiku minema peletada, aga haigusi ja surma me sellega ei alista. Need võtavad lihtsalt teise vormi.

Kantsel on kadunud

Paar sugupõlve tagasi tundus lugu surmavabast utoopiast mõnevõrra usutavam. Süsteemil olid ette näidata muljetavaldavad saavutused: töölisperekonna standardvarustusse ilmusid pesumasin, külmkapp ja muud sajanditevanust olmet põhjalikult muutnud kodumasinad, kosmosesse lennutati küll nelja-, küll kahejalgseid.

Valgetes kitlites eksperdid mõõtsid kuskil midagi ära, „Vremja“ hõiskas tulemused maha ja ilmarahvas võttis kuuldu teadmiseks. Võrgumeedial on olnud siin samasugune mõju nagu Gutenbergi trükipressil viis sajandit tagasi.

Mis aga vahest veelgi olulisem — riiklik ringhääling tõi rahva ühe kantsli äärde kokku. Valgetes kitlites eksperdid mõõtsid kuskil midagi ära, „Vremja“ hõiskas tulemused maha ja ilmarahvas võttis kuuldu teadmiseks. Võrgumeedial on olnud siin samasugune mõju nagu Gutenbergi trükipressil viis sajandit tagasi.

Ka tulemused on olnud laias laastus üsna samasugused. Seal, kus varem oli monoliitne katoliku kirik (ERR selle sõna kõige avaramas tähenduses), podiseb nüüd kõige erilaadsemate sektide nõiakatel. Avalikus ruumis annavad tihti tooni neist kõige radikaalsemad, sest murrangulistel aegadel on just neil alati hea lõikus olnud.

Veelgi enam, nagu ütleb Eisenstein oma viimases artiklis: „Mõtte, tähenduse ja identiteedi kriis tõukab meid ühelt poolt sektide ja vandenõuteooriate poole, teiselt poolt muutub aga ka peavool koos kõigi oma uskumustega üheks sektiks paljude seas.“

MIDA ME PEAME TEGEMA?

Kuigi märtsis ilmunud leheloo soovitused on minu arvates praegugi sama asjakohased kui üheksa kuud tagasi, lisaks ma nendele veel kolm:

Vaatama üle oma alusoletused

Möödunud aasta tõi meie kõnepruuki nii mõnegi uue kinnisväljendi. Kõigepealt tulevad meelde „sotsiaalne distantseerumine“ ja „meditsiinisüsteemi kokkuvarisemine“. Need on omavahel tihedalt seotud.

Pikemas perspektiivis valmistavad aga üleüldised lukustamismeetmed pinda eelarvekriisile, mis kõike eelöeldut — värisev püramiid, seniilne süsteem, kadunud kantsel — arvesse võttes saab tõenäoliselt olema meie ajastu defineeriv sündmus.

Esimest on vaja kuuldavasti selleks, et ära hoida teist. Lühiajalises plaanis tundub see tegevuskava olevat edukas, haiglad on köetud ja arstid saavad palka. Pikemas perspektiivis valmistavad aga üleüldised lukustamismeetmed pinda eelarvekriisile, mis kõike eelöeldut — värisev püramiid, seniilne süsteem, kadunud kantsel — arvesse võttes saab tõenäoliselt olema meie ajastu defineeriv sündmus.

Meditsiinikulutuste kontrollimatule kasvule on juhitud tähelepanu aastaid, nüüd seisame lõpuks vastamisi selle tagajärgedega. Kulutuste galopp rajaneb aga omakorda mõningatel vaikimisi omaks võetud oletustel, millest kõige tähtsamad puudutavad surma ennast.

Need on ühised tervele meie kultuurile, kuid tervishoius puudutavad nad meid kõige lähemalt. Igasuguse mõtteka muutuse lähtekohaks peab olema tõdemus, et surm ei ole mitte insener-tehniline, vaid eksistentsiaalne probleem. Hingamisaparaat võib aidata küll surma edasi lükata, ent viimases vaatuses on see mitte ainult kasutu, vaid ebainimlik.

Taastama ühise kaardi

Mõnevõrra kõrgemal abstraktsioonitasandil on põhiprobleemiks aga ühise kaardi puudumine, mis on omakorda tihedalt seotud ringhäälingu mudelil rajaneva meedia hääbumisega. Killustumine, hõimustumine, sektistumine — ükskõik, kuidas me seda protsessi ka ei nimetaks, oli see täies hoos ammu enne tõvepuhangut.

Järsult karmistunud välistingimused nõuavad meilt arukaid kollektiivseid valikuid, mille langetamiseks puudub praegu sidus struktuur. Kui käimasolevatel muutustel on mingi sügavam sisu, siis on selleks minu arvates just liikumine ühise kaardi poole.

Ühiskonna tasandil tähendab silmade ja kõrvade lahti hoidmine eelkõige valmisolekut üksteisega heatahtlikult ja uudishimulikult suhelda. 

Ega tõelises kriisis polegi tõtt-öelda muud teha, kui hoida silmad ja kõrvad lahti ning loota, et järsku meil veab. Ühiskonna tasandil tähendab silmade ja kõrvade lahti hoidmine eelkõige valmisolekut üksteisega heatahtlikult ja uudishimulikult suhelda.

„Ma ei ütle, et iga arvamus on sama hea kui iga teine, ... ma ütlen, et iga arvamus koosneb signaalist ja mürast ning et iga arvamus on vaid halb tõmmis reaalsusest, mida kõneleja üritab väljendada,“ selgitab oma positsiooni selles küsimuses USA mõtleja Daniel Schmachtenberger. See on hea retsept: häälestame end signaalile ja laseme müra mööda.

Õppima pimedas nägema

Saksa juurtega Briti kirjamees Erich Heller viib ühes oma essees jutu omaaegsele Baierimaa kabareeartistile Karl Valentinile.

Viimasel olevat olnud number, kus peale eesriiet avaneb pealtvaataja ees lava, mille keskmes on üksik laternapost ja selle tekitatud valgussõõr. Valentin otsib sõõrist midagi. Kui temaga liitub abivalmis politseinik, saab teatrisõber teada, et otsitakse võtmeid. Mõne aja pärast küsib korravalvur: „Oled sa kindel, et sa oma võtmed siia kaotasid?“ — „Ei,“ vastab Valentin, „ma kaotasin nad sinna“ ja osutab käega ümbritsevasse pimedusse. — „Miks sa siis sealt ei otsi?“ pärib politseinik. — „Seal ei ole valgust.“

See pildike võtab meie olukorra minu arvates lühidalt kokku. Meid on natist haaranud jõud, mille me oleme viimasel mõnesajal aastal maailmast minema oletanud. Lähiaastatel saab nende oletuste ekslikkus selgeks üha suuremale arvule inimestele.

Selgub see, mida paljud meist on ammu aimanud: maailm on mitmekesisem kui teleuudised ja laterna alla kaotatud kindad. Kui ma peaksin praeguste ümberkorralduste sisu kuidagi lühidalt kokku võtma, siis nimetaksingi ma neid revolutsiooniks meie arusaamises teadmiste olemusest ja nendeni jõudmise meetoditest.

MIDA ME TOHIME LOOTA?

Me tohime ja peame lootma, et lõpuks ikka kõik kuidagi laabub. Kui see aga peaks tõesti nii minema, siis juhtub see viisil, millest kellelgi pole praegu vähimatki aimu.