Arvo Kruusemendi 1969. aasta «Kevade» on film, mida on näinud iga eestlane ning olenevalt põlvkonnast vähemalt korra või kümme. Kui kuulud nende sekka, kel filmi iga repliik pähe kulunud, siis nii nagu jõulud ilmutavad igal aastal oma olemust pisiasjades veidi uutmoodi, siis leidub ka selles filmis veel asju, mida sa pole märganud.
Üks filmi õndsamaid stseene ongi jõulupidu, mida Arno, Teele, Toots, Kiir ja teised koolilapsed kogunevad koolimajja püstitatud imekauni kuuse ümber tähistama. Igihaljas puu ulatub kõrgelt üle laste peade, kes režissööri juhendamisel kaamera ees selle ümber justkui hüpnotiseeritult tiirlevad ning kogu seda ilu imetlevad: helkivad ehted, kompvekid, piparkoogid ja värelevad küünlaleegid pakuvad vaatepilti, mida maalapsed igapäevaselt juba ei näe. Tänapäeva lapsed kindlasti imestavad stseeni vaadates ennekõike selle peale, et mismoodi tuleohutuseeskiri lubas kuusele põlevad küünlad külge riputada, kuid tõeliselt üllatav on kuuse puhul hoopis miski muu...
