Verivorst ongi Eesti Nokia?

Nõo lihatööstuse verivorstid. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Hommikuprogrammis «Ärka, kaunis maa!» uurisid saatejuhid Tiiu Sommer ja Lauri Hermann, miks eestlased verivorste söövad. On ju välismaalastest sõpradele üpris keerukas selgitada, millest ja miks neid valmistatakse. 

«Miks me verivorsti sööme?» on Nõo Lihatööstuse müügi- ja turundusdirektori Simmo Kruustüki sõnul küsimus suurele ringile. Selge on see, et tegu on traditsioonilise roaga, mis on eestlaste jõululaual olnud aegade algusest saati.

Viimaste arvutuste järgi sööb iga eestlane oktoobrist detsembrini keskmiselt 250 grammi verivorsti, mis taldrikul tähendaks kaheksat väikest või kaht suurt vorsti. Hooajal toodetakse lausa 50 tonni veretooteid nädalas, lisaks verivorstidele näiteks käkke ja palle.

Tootja kogemus ütleb, et niipea kui ilm oktoobris külmemaks muutub, hakkavad eestlased oma toidulauale verivorste igatsema ja tippaeg saabub detsembris vahetult enne pühi. Viimane amps süüakse ära vana-aastaõhtul, pärast mida nõudlus drastiliselt langeb . Üldiselt lõpetatakse siis ka tootmine, kuigi on juhtunud, et suvel on tehtud grillimiseks üksikuid verivorsti proovipartiisid.

Lisaks Eestile, kus verivorst on kõrgelt hinnatud, on neid on eksporditud ka Prantsusmaale ja Saksamaale. Ainus häda seisneb selles, et kuna vorste valmistatakse ehtsast seaverest, on säilivusaeg lühike ja see muudab riigist väljaviimise keerukaks. Muidugi on võimalik veretooteid ka külmutada, aga sel juhul vähenevad maitseomadused ja toiteväärtus.

Naabritele verivorsti pakkuda ei õnnestu – lätlased veretooteid üldse ei armasta, nende jõululaual on hoopis traditsiooniline pekipirukas. Põhjanaabritel soomlastel on olemas küll mustamakkara, mis on põhimõtteliselt verivorst, aga teise konsistentsiga. Odratangu või kruubiga meile tuttavat klassikalist verivorsti lähiregioonist ei leiagi, niisiis on tegu ehtsa Eesti Nokiaga.