/nginx/o/2020/12/14/13528475t1h9712.jpg)
Saate «Ikigai» külaliseks oli naerusuine Marge Pärnits, kes on kirjanik, kunstnik, muuseumitöötaja ja kultuurikorraldaja. Äsja ilmus tema värske raamat «Must kass ja Mustikas». Mustikas on muide tema karvane ja lõbus koerake. Saatejuht oli Mari-Liis Männik.
Kirjanik ja kunstnik Marge Pärnits on sündinud ja üles kasvanud ülikoolilinnas Tartus. «Siin on hea, pehme ja turvaline elada. Isegi, kui vahepeal ära käin, tajun tagasi tulles alati, et see on minu linn. Kui hommikuti käin jõe ääres ja Toomemäel jalutamas, siis võin iga päev vaadata päikesetõusu ühest ja samast kohast...seejuures alati sellest tohutult vaimustuda,» lisas Pärnits.
Kirjanik peab Tartu kõige kaunimaks kohaks Toomemäe piirkonda, soovitades seda paika külastada ka nendel, kes varem pole Tartusse sattunud. «See on ilus kõrge punkt, kus saab linnale kena vaate. Jõulueelsel ajal on pargis nii palju ilusaks ehitud puid, kindlasti minge vaatama! Kui seisate aga Toomemäe kõige kõrgema punkti peal just päikesetõusu ajal, ise samal ajal alla Raekoja suunas vaadates...siis näete pööraselt ilusat vaadet! Käin Toomemäel jalutamas pea iga päev. Töötan nimelt Tartu Mänguasjamuuseumis ja see asub Toomemäe nõlval. Meil on kontoris kaks koera, käime nendega pargis hommikul või päeval jalutamas,» tunnistas ta.
Kuigi Pärnits puutub igapäevaelus kokku nii muuseumitöö, joonistamise, kui ka kultuuritööde organiseerimisega, on tema südame kutsumuseks siiski kirjutamine. «Sellega on hästi huvitav asi. Mäletan nii selgelt ühte täiskuuööd, mil taaskord mööda Tartu tänavaid lonkisin. Mõtlesin toona, mis võiksid olla need asjad, mida päriselt teha tahan. Sel hetkel tajusin, et nii tore oleks rohkem kirjutada. Käisin Tartu 8. Keskkoolis, meil olid kirjanduse ning emakeele tunnid väga olulise tähtsusega, kusjuures käisin ise ka kirjanduse eriklassis. Üleüldse, pöörati väga palju tähelepanu kirjutamisele ja õigekirjale. Mulle hakkas vanemas eas tunduma, et kirjutamist on mu elus liiga vähe. Ühel hetkel hakkas selle alaga seonduvad töid järjest rohkem minuni jõudma, oli nii teiste tekstide üle vaatamist, kui ka oma tekstide loomist. 2014. aastal ilmus juba mu esimene raamat «Nässu»,» sõnas ta.
«Minu esimese raamatu ilmumine oli juhuslik, nagu tegelikult kõik asjad siin elus. Me ei ärka ju hommikul üles, mõeldes ise, et täna lõunaks kirjutaks ühe lasteraamatu. Nii oli ka minu raamatuga. Kuidagi läks nii, et Mänguasjamuuseumisse kingiti üks väike karu, kel nimeks Nässu. Nässul oli kaasas päevik, kus kirjas kõikide inimeste märkmed, kellega ta oli koos ringi rännanud. Mina hakkasin muuseumis seda päevikut edasi pidama, täites seda erinevate lugudega. Sisuliselt nendest samadest Nässu seiklustest arenes ka raamat,» lisas naine.
Sel aastal ilmus Pärnitsal juba kolmas lasteraamat, mil pealkirjaks «Must kass ja mustikas». Nässu fännidel pole muretsemiseks siiski põhjust, sest ka karukese teemaline uus teos on musta käsikirjana juba valmis. «Mustikas on mu aastase koera nimi. Temani jõudmine oli samuti täiesti juhuslik. Ühel õhtul nägin Facebookis, et mu soomlasest tuttav jagas oma seinal pilti väikesest mustast kutsikast. Koerake nägi välja kui solvunud jõehobu - tema kõrval oli silt, et kutsikas oli küll esialgu broneeritud, kuid broneering vabanes ja kui keegi on temast huvitatud, siis võib julgelt kirjutada. Mõtlesin, et ühtegi suppi kuumalt ei helbita...magan öö ära. Hommikul tundsin, et pean koerakese kohta esimesel võimalusel küsima, samal ajal sain aru, et see protsess on pöördumatu. Umbes kuu aega hiljem sõitsin talle järele ja sellest paari nädala pärast pandi kogu riik koroona tõttu lukku. Sain ta kätte nii õigel hetkel,» kirjeldas autor.
Pärnits on nõus oma elus proovima ka täiesti tundmatuid asju - hetkel illustreerib ta oma poolatarist sõbranna Anna Michalczuk-Podlecki raamatut. Anna tõlgib eesti keelest poola keelde eestlaste kirjandust, teiste seas näiteks Kaplinski ja Kivirähu töid. Minu suureks üllatuseks teatas ta ühel päeval mulle, et on kirjutanud raamatu ja soovib mind selle illustreerijaks. See oli nii jabur pakkumine, et mulle tundus, et ma lihtsalt tahan seda teha,» naeris ta. Pärnits on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas tekstiilikunsti ning arvutigraafikat. Hiljem asus ta õppima Tartu Ülikoolis kultuurikorraldust, et saada kätte magistrikraad. «Kui võtta kõikidelt oma õpetajatelt maksimum, siis usun, et oled eluks väga hästi ette valmistunud,» lisas ta.
Tartu Mänguasjamuuseumis on Pärnits töötanud juba aastast 2003. «Olen seal olnud pea seitseteist aastat, praktiliselt pool oma elust! Läksin sinna, sest mul oli vaja Kunstikoolis diplomitöö teha. Alguses töötasin seal üldse vabatahtlikuna, ilmselt on seal miski soon, miks seal on nii hea olla. Pean märkima, et ka muuseumi majad on nii armsad - kes siis ei tahaks töötada kohas, kus on tal hea, turvaline ja ilus olla? Me kõik oleme olnud lapsed, Tartu Mänguasjamuuseum on nostalgiline ja imeline koht, kus oma lapsepõlve meenutada,» lisas muuseumi arendusjuht Pärnits.
Naine avaldas, mis on positiivse ja rõõmsameelse ellusuhtumise saladus. «Tõenäoliselt mu sõbrad ja mu lähedased on mu suurimad inspireerijad. Nende mõtted on mulle olulised ja nad pakuvad mulle nii palju. Just tänu nendele inimestele juhtuvad mu elus kõik veidrad, toredad ja naljakad lood. Võib-olla on mul sellepärast elus lihtne, et mind on loodud optimistiks. Ma keskendun alati heale, nii on palju lihtsam, nii endal kui ka teistel. On ju teada, et suur rõõm kultiveerib juurde suurt rõõmu...ja suur kurbus võimendab seda tohutult. Loomulikult, ma oskan ka kurb olla. Olen kuldnutja! Kui vaja, siis nutan ära ja pärast on jälle nii hea olla. Mis seal ikka, pärast lähed jälle edasi,» mõtiskles Marge Pärnits.