Kirglik etnograafiahuviline Piret Puppart: tore, et moes on hakatud väärtustama kultuuripärandit

Raadio Elmar
Copy
Piret Puppart
Piret Puppart Foto: Marin Sild

Saate «Ikigai» külaliseks oli kirglik etnograafiahuviline, moelooja, Eesti kunstiakadeemia moedisaini osakonna juhataja ning professor Piret Pupart. Rääkisime tema elukutsest ja unistustest. Saadet juhtis Priit Rand.

Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonna juhataja Piret Puppart tunneb rõõmu, et eesti keeles on olemas ametinimetus moelooja. «See on nii suursugune ja põnev sõna. Mulle tundub, et võrreldes moekunstniku ja moedisaineri nimedega, on moelooja rohkem loodusega seotud. Ka päike läheb looja....päikeseloojang, loojumine ja looja juurde minek on väga pühaliku tähendusega. See kõik on nii suurejooneline ning mingis mõttes ka piiritlematu,» mõtiskles Puppart raadio Elmar saates «Ikigai».

Puppart kandis stuudios pluusi, mis loodud ligikaudu sada aastat tagasi. «See on Kirbla meeste pluus, ilmselt on see tehtud noorukile, sest isegi minu luigekaela ümbert ei taha hästi kinni minna. Ma armastan urbanistliku rõivastuse juurde kombineerida traditsioonilist rõivast. Kui õnnestub veel nii, et need rõivad on Eesti pärandkultuuri osa, siis on see eriti kihvt. Tahan näidata, kui palju potentsiaali on traditsioonilises rõivaesemes. Me võiksime selliseid rõivaid palju rohkem ka igapäevaselt kanda. Konkreetse pluusi sees on mõningaid auke ja keegi on siia isegi midagi peale ajanud, kuid see ei häiri mind. Pööran tähelepanu hoopis põnevatele mustritele ja motiividele. Pluusi peal on palju kaheksakanna motiivi, see on eestlastele päris tuntud sümboolika, kannab see siis õnne, hea soovi ja külluse tähendust. See on ka eriti põneva lõikega, ühelt poolt avatud, veidike meenutab seto meeste pluuse,» lisas ta.

Puppart on moerõivaste ja disainiga tegelenud juba kooliajast. «Armastus eriala vastu on tulnud taipamise ja ajaga. Kõige põhjapanevam hetk on täiesti dokumenteeritav, selle võib isegi poole aastase täpsusega paika panna. Ilmselt nagu paljud minuealised, täitsin kunagi salmikut «Minu klass». Seal oli teiste hulgas küsimus, et kelleks tahan saada. Kui esimese klassi salmikus oli mul kirjas, et tahan saada kunstnikuks, siis teise klassi salmikus märkisin juba ära moekunstniku elukutse. See on nii naljakas, kust selline soov üldse tuli, ma ei mäleta sellest ajast mitte ühtegi suuremat moealast elamust. Kuid teadmine oli õhus ja see oli kindel. Ma ei õmmelnud veel toona, kuid nukkude jaoks kogusin küll juba mingeid kangatükke. Oma esimese kavandi tegin ligikaudu 10-aastaselt, mäletan nii hästi, see oli musta värvi Diori-siluetiga kleit, modellil oli kübar peas, kusagil oli ka punane lips,» sõnas ta.

Puppart tegi juttu oma käekirjast, lähenemise stiilist oma tööle. «Olen enda tööde suhtes kriitiline. Otsin õiget vormi ja tasakaalu seni, kuni tervik on koos. Oma kunstikarjääri alustasin Kuressaare kunstikoolist, olin siis vaid 4-aastane. Arvan, et mu proportsiooni-, harmoonia- ja värvitaju on kaasas olnud koguaeg ning nende rakendamine ei ole olnud mulle kunagi liiga suur probleem. On aga detaile, millele pööran alati tähelepanu. Näiteks pikkused, mis on minu esteetikaga kooskõlas. Kui räägime varrukast, siis jälgin seda, et randme kõige peenem osa oleks selle alt välja paista - see nipp aitab mõjuda hapramana, visuaalne väike petukas,» muigas ta.

Moelooja lisas, et on väga erinev, kas õmmelda ainueksemplar ühele inimesele või luua terve kollektsioon. «Kui loon ainueksemplari kellegi jaoks, siis saan alati kliendiga kokku - arutame, räägime ja mõtleme koos. Kas on siis see rõivaese vaja luua mingis olulises teemas või vaja kasutada näiteks konkreetseid sümboleid. Räägime kindlasti ka värvidest, mustritest ning materjalidest. Tahan teada, millist emotsiooni klient otsib antud tööst. Hoopis teine töö on aga see, kui saan suure tellimuse osas hinnaskaala ja tean, et pean seda rõivaeset tootma näiteks seitsesada eksemplari - siis mõtlen hoopis teistmoodi! Olin Montonis pikalt kudumidisainer. Oli hetki, kui pidin tootma mõnda toodet üle tuhande eksemplari. Siis tulebki usaldada oma kogemust, mida oled saanud üksikesemetega. Vaatad ka seda, et need kudumid harmoneeruks riietega, mida ümberringi pakutakse. Loodad ka sellele, et sinu klient on sinuga juba aastaid olnud, sa oskad oletada, mis ta garderoobis võiks juba olemas olla ja milline toode võiks vormilt või stiililt veel toetada. Palju loevad ka värvigammad, teatud brändidel on oma spetsiifilised eelistused,» kirjeldas ta.

«Ma ei tegelenud Montonis ainult kudumitega. Mingil hetkel läksid tootegrupid hästi suureks. Oma tippvormis suutsin iga kahe päeva kohta luua uue mudeli. Kõige raskemad kohad olid kalkulatsioonid ja hinnaküsimused. Sul võis olla suurepärane näidis, kuid siis said aru, et kliendi rahakott lihtsalt ei kannata seda lahendust välja. Selle ameti juures on rasked need hetked, kui pead ilusa asja kõrvale tõstma. See on natuke rongaema tunne, looming on ju oma laps,» mõtiskles ta.

Rääkisime ka moemaailma trendidest ning tabudest. «Eks need muutuvad ajaga. Peaks ütlema, et sellist asja nagu mainstream, ma hetkel moes ei tajugi. On nii palju erinevat loomingut. Küll aga toon välja selle, et hetkel esitatakse kõikjal sõnumeid, need võivad olla teinekord vägagi teravad, valusad, provokatiivsed...kurb see, et tihti ei arvestata teiste tunnetega. Seda on ehk liiga palju. Tore on aga see, et moemaailmas on hakatud väärtustama kultuuripärandit, eriti viimastel aastatel. Tuleb ette ka seda, et suured moemajad on hakanud omastama teiste riikide kultuuripärandeid. See sai alguse Bulgaaria pärandi afišeerimisega. Dior võttis sealt eeskuju ühelt karjasevestist, veidi muutis seda ja pani põhimõtteliselt üks-ühele oma kollektsiooni. Vesti hinnaks kusjuures pea neli ja pool tuhat eurot. See kandepind pole küll kahjuks liiga suureks läinud, kuid bulgaarlased tegid «varastamise» vastu toreda algatuse. Käsitöölised koondati ühte gruppi, kus inimesed said esitada sarnaste vestide tellimusi, samas müügihind oli kordades soodsam. Tulemuseks oli see, et nendel tädidel oli vähemalt neljaks aastaks tellimusi. Õnneks on hakatud käsitööd ka riiklikel tasanditel kaitsma ja need aktsioonid toimuvad järjest tihedamalt,» lisas Puppart.

«Suured ja rikkad moemajad võiksid kasutada ja kaasata käsitöö oskust konkreetsest riigist kohapealt, seda kasvõi osaliselt. Nii tuleb kasu kogukonda tagasi. Väga oluline on ka see, et pühade mustrite kasutamine mõeldakse korralikult läbi. Kallite brändide puhul näeme, et materjalid on õnneks suursugused ja suurejoonelised. Kuid kõige hullem on see, kui pühasid märke ja sümboleid kasutatakse mõtlematult, näiteks trussikute või plaskude peal,» sõnas Puppart.

Millised on hetkel moemaailma suurimad eripärad? Puppart lisas, et kui eelmist kümnendit defineeritakse moemaalimas kui näiteks digitrükki ülemineku perioodina, siis käesoleval kümnendil on ühist nimetajat väga keeruline leida. «Olulist tooni annavad alati mainekad moeloojad. Neid suuri nimesid, nagu näiteks Dior, Valentino või Balenciaga, on täna väga vähe ja moemajad on hakanud oma peamiseid loovjõude välja vahetama. See on mingis mõttes päris hirmutav, sest näeme, et brändide käekirjad muutuvad hästi tihedalt ja äratuntavust on järjest raskem tajuda. Praeguse kümnendi mood on paras segadus, kõik on sees ja koos. Ilmselt on aga nii, et kui ma kahekümne aasta pärast mõtlen praeguse ühise nimetaja peale, siis on seda palju lihtsam leida,» mainis moelooja.

Puppart lisas, et moemaailma trendide jälgimine ja nendest kinnipidamine pole omaloomingu seisukohalt kõige parem ja edasiviivam lahendus. «Oma peaga mõtlemine muutub järjest olulisemaks. Pinteresti avarustesse uppumist tuleb ka oma tudengite puhul taltsutada, mõningatel juhtudel isegi keelata. Tuleb öelda neile, et aktsepteerin ainult raamatutest paljundatud visuaale, käsitsi joonistatud kavandeid...või siis tänava žurnalistikat, kus sa pildistad asju ise üles,» sõnas ta.

Uurisime õppejõult, kuidas on lood Eesti moeloojate järelkasvuga. Kas on peale tulemas tugevaid tegijaid? «Häid tegijaid on tulemas piisavalt ja parasjagu. On väga huvitavaid tüpaaže, osades näen põlemist ja tohutut tahtejõudu - ütlen ausalt, see viib ka sihile. Tuleb lisada, et mood on hästi raske eriala. Ma alati ütlen esimese kursuse tudengitele, et kui te pole 150% kindlad, et te seda teha tahate....siis võtke teine eriala. Sa pead olema selle eriala juures tõeline multi task'er. Hea oleks ka, kui sul on kolm peikat - üks võiks olla fotograaf, teine graafiline disainer ja kolmas siis turundaja,» muigas Puppart.

Puppart unistab, et Eesti Kunstiakadeemia moeosakond jõuaks ka rahvusvahelisel tasandil järjest kõrgemale ja väärikamale platvormile. «Ma tahan, et meil oleks sisemine põlemine ja usk selles suunas, et Eesti mood on väga kihvt, eriline ja mitmekesine. Oluline on ka pärandkultuuri varasalv, sellega tegelemine on tohutult põnev. Näen õnneks ka tudengites seda õhinat. Tahame ühiselt kultuurilise jätkusuutlikuse teemat Eesti disainimaastiku fookusesse tuua. See on suur soov ja väga tähtis ülesanne,» lisas Piret Puppart.

Priit Rand ja Piret Puppart
Priit Rand ja Piret Puppart Foto: Raadio Elmar
Tagasi üles