PERSOON Telenägu Robert Rool nooruspõlve murdepunktist: tuli valida, kas tüdrukutega hängida või käia pidudel!

2018. august: Kanal 2 "Hommik" esimene otsesaade, Robert Rool saab viimast lihvi. Foto: MADIS SINIVEE/EESTI MEEDIA/SCANPIX
Copy

«Tulen linna ja kümne aasta pärast juhin «Õhtu!» saadet – poleks seda elu sees arvanud!» Eesti üks popim telemeelelahutaja Robert Rool (29) räägib pikas usutluses, kuidas ühest Järvamaa raadiohäälest sai mees, keda teavad ilmselt kõik Eesti televaatajad.

On teisipäev kell 22 ja järjekordne «Õhtu!» saade on just lõppenud. Veel mõned pildiseeriad külalistega, grimmiruumis meik maha, eetririided enda omade vastu ning tavaline õhtu on läbi.

Robert sätib end vestluseks samasse grimmitooli – väike väsimus pikast päevast silmades, kuid ikka sama positiivne ja energiline, nagu ta on. 

Esimesed sammud meediatöös

7-aastaselt Lehtsest Paidesse kolinud Robert õppis toonases Paide ühisgümnaasiumis. 10-aastaselt oli tema päevagraafik täis hobisid, hommikul kell 8 algas kool, tundide järel koju, sealt muusikakooli, siis korvpallitrenni ja õhtu lõpuks tantsutrenn ka veel.

«Kui eakaaslased hakkasid 13–14-aastaselt avastama alkoholi, korraldasid pidusid/kogunemisi, siis mul oli iga päev nii palju tegevusi, et minu jaoks oli see valik, kas pigem tüdrukutega suhelda ja hängida või käia pidudel. Mina valisin tüdrukud,» meenutab ta naerusuiselt.

Enne 8. klassi oli Robert pigem tagasihoidlik, kuid puberteediiga tõi suurema julguse. «Ma olin tihti õpetajatele pinnuks silmas, sest mul oli alati väga palju küsimusi.» 9. klassis tegeles ta aktiivselt korvpalli ja tantsimisega, lisaks näiteringid ning õpilasesindus, kus tekkis julgus enda arvamusele.

Julgus viis edasi Järvamaa kohaliku Kuma Raadio uudistetoimetajaks ning 17-aastaselt tuli sama raadiojaama konkursil nelja võitja sekka. «Kuna ma olin alles nii noor, see töö lasi oodata umbes pool aastat.» 

Suur huvi meediatöö vastu saigi sealt alguse. ​«Kui saaks kuskilt kuulda seda esimest saatelõiku. Mäletan sekundi täpsusega, kui närvis ma olin, kui kõvasti värisesin, kui vähe teadsin, mida eetris öelda. See oli üks hirmus päev mu elus, kuid kui seda poleks olnud, siis ma poleks siin.» ​

Robert Rool juubeldab. Kanal 2 saate «Õhtu» esimene saade läheb peagi eetrisse.
Robert Rool juubeldab. Kanal 2 saate «Õhtu» esimene saade läheb peagi eetrisse. Foto: MADIS SINIVEE/EESTI MEEDIA/SCANPIX

Üsna kiiresti tulid olukorrad, mis kasvatasid enesekindlust. «Minu esimese tööpäeva õhtul ütleb kolleeg mulle, et läheb kaheks nädalaks puhkusele ehk mina pidin tegema kaks nädalat kahe inimese tööd. Seejärel tuli üheks päevaks tagasi ja järgmine päev ütles, et ta on haige ning jälle kaks nädalat ei tule, ehk siis mul oli kohustus teha kuu aega järjest üksinda tööd, mida tegelikult tehti kahekesi.»

Enesekindlust ja esinemisjulgust kasvatas ka õhtujuhi roll, näiteks Paide linna populaarsel aastavahetuse galal. «Praegugi tuleb enne saadet või esinemist sisse väike ärevus, kuid see on tervislik ja see ei väljendu käe värisemises või higistamises. Mul on pigem selline sisemine närvipinge, mida nende aastatega olen õppinud suunama kehast välja.»  

Ülikool ja töö käsikäes 

Väikelinnas kasvavatel lastel on palju motivatsiooni kohe perest välja lennata ning iseseisvat elu nautima hakata. 2009. aastal pühkis ka Robert pärast keskkooli lõpetamist kodulinna tolmu jalgelt ning läks ülikooli. «Minu puhul polnud isegi valikus, et võtaks vaheaasta.»

18-aastaselt sai ta sisse Tallinna Ülikooli reklaami-imagoloogia erialale, milles sai ka bakalaureusekraadi. «See oli minu silmis kõige lähedasem valik meediaõppele. Tartu ajakirjanduse erialale sain ma küll sisse, aga ma ei tahtnud Tartusse minna.»

Toona oli ülikooli korraldus teistsugune ning erialal, mille Robert valis, polnud tasuta kohti ehk tal tuli selle eest maksta 30 000 krooni aastas.

Tudengielu nauditi täiel rinnal ning mälestustesse on jäänud mõnedki rajud peod. «Siiani meenutan neid legendaarseid kokkusaamisi hirmuga,» meenutab Robert. Tema tudengielust puudus vaid koht ühiselamus. «Kolm ülikooliaastat elasin koos õega, mis oli fantastiline, tõeline sümbioos, kus minul oli rohkem kasu sellest kooselamisest kui talle.»

Kooli kõrvalt otsis Robert Tallinnas meediavaldkonnas tööd. «2009. aastal printisin nahaalselt CV välja ja läksin paber näpus tulevase ülemuse juurde, aega kokku leppimata pöördusin otse sekretäri poole. Ütlesin, et soovin suhelda Andres Panksepaga, kes oli toona Uuno raadio peatoimetaja. Ta võttis mind vastu, kuulas mind ära, lasi mu hääle sisse salvestada, tänas viisakalt ning ma ei kuulnud temast... kaks-pool aastat.» Ühel päeval tuli aga kõne Panksepalt ning edasi läks kõik juba mööda loogilist rada.

«CV ei ole meediavaldkonnas kõige määravam. Sa ei pea olema teinud tohutut meediaalast karjääri, kui lähed raadiosse või meediasse tööd otsima. See on pigem läbi juhuse, tahtmise, mingil määral ka oskuse kombinatsioon,» julgustab Robert noori.

Esimese teletöö tegi ta 2010. aastal, 19-aastane Robert sai tööd Ivar Vigla produtseeritud uudistemagasinis «Reporter». «Seal oli sel ajal tööl endine kolleeg Kaspar Järvamaa raadiost, tõenäoliselt kostis ta paar head sõna, et noor poiss, viitsib tööd teha. Vigla kutsuski mind proovipäevale. See oli paarikuune proovipäev, mil palka palka ei saanud, aga tööd sai teha iga päev hommikust õhtuni ning mõnikord ka öösiti.»

Aga seeme oli külvatud ja erinevaid tööpakkumisi hakkas tulema. 

Visadus jõuda kõikjale 

Kui Roberti karjäärile otsa vaadata, siis hakkab silma, et ta on ühel ja samal ajal mitmel kohal tööd rüganud.

2011–2013 Kuku raadios toimetaja ja saatejuht. 2012–2018 juhtis saadet «Rooli võim».  2013–2016 juhtis Uuno Raadio hommikuprogrammi. 2013–2019 saatejuht politseisaates «Krimi».

2019 suvi: Robert Rool Kanal 2 uue reisisaate "Žiguliga Idablokis" esitlusel.
2019 suvi: Robert Rool Kanal 2 uue reisisaate "Žiguliga Idablokis" esitlusel. Foto: Madis Sinivee/Postimees Grupp/Scanpix Baltics

Kuidas ta seda kõike jõuab? Robert üllatub küsimust kuuldes ning meenutab päevagraafikut Kuku raadio ajast. Ta tunnistab, et praegu oleks see liig.

«Kuku uudistetoimetajana oli kaks varianti, kas alustan tööd kell 5 hommikul või kell 12 päeval. Kui see oli kell 5, siis kella kuuest hakkasin ette kandma uudiseid, toimetasin need enne valmis ja iga poole tunni tagant, kuni kell sai 12. Kui see töö lõppes, istusin autosse, sõitsin telemajja, esmaspäeviti ja teisipäeviti tegin «Krimi» intervjuusid. Kolmapäeviti salvestasime «Rooli võimu» saadet, enne seda lõppes Kuku raadios töö. See oli paras žongleerimine ning ajaliselt oli see tohutult kurnav.»

Roberti sõnul ammutas ta jõudu suurest kirest selle töö vastu. «Mäletan päeva, kui tegin oma esimese loo «Reporterisse». Mäletan, kuidas see tekitas sellise erutuse, rahulolu, mingi vaimse seisundi, et sa ei oska kuidagi käituda, su käed surisevad.»

See oli juba samm lapsepõlveunistuse suunas, milleks oli suure jutusaate või stuudiomängu juhtimine. Nagu näiteks «Kes tahab saada miljonäriks», «Võta või jäta». Roberti jaoks oli toona kõige kõvem telenägu Kristjan Jõekalda.

«Ma ei ole kunagi tahtnud saada poliitikasaate või «Aktuaalse kaamera» tegijaks, mul on alati olnud silme ees Kristjan Jõekalda, tema kõige rumalamad ja lollimad rollid. Tema kõige naljakamad saatejuhtimised. Kuidagi on Kristjan olnud minu jaoks nii sümpaatne tegija.»

Meelelahutussaated on Roberti kirg, sest nagunii keerleb meie ümber palju tõsiseid teemasid ning seetõttu tulebki igasse päeva lisada killukest meelelahutust. «Meelelahutus on üks tore žanr. Kui inimestele pakub sinu nägemine rõõmu, siis see teeb topelt rõõmu.» 

«Õhtu» salvestus Paide Vallimäel.
«Õhtu» salvestus Paide Vallimäel. Foto: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja/

Kõige suuremaks murdehetkeks peab Robert enda jaoks 2016. aastat, kui Uuno raadio kinni pandi.

«Läksin sinna raadiosse kokkuleppega, et Uuno lõpetab tegevuse ning asemele tuleb uus jaam. See pidi tulema kuus kuud pärast minu tööle asumist, aga läks nii, et see juhtus kolm aastat hiljem. Siis tuli MyHits ja selleks ajaks olin ma juba nii Uuno nägu, et uus juhtkond tahtis täiesti nullist alustada ja mina sinna plaanidesse ei kuulunud. Läksin raadiost ära raske tundega, kuna raadio oli suur kirg, see oli mu igapäevatöö ja väga armas mulle. See oli keerulisem hetk.»

Samuti on elu ette visanud hetki, mil tekivad kõhklused iseenda valikute suhtes. «Mingi hetk oli küll... ma ei tea, kas see on ikka minu jaoks, kas saan ikka hakkama, mis see suund täpsemalt on. Kuid sellised hetked ongi nii-öelda kujundanud minust ikkagi minu.» 

Unistustele lähemale 

Jõuame nüüd eduka saateni «Õhtu!», mis esimesed kolm kuud oli ju tegelikult hoopis «Hommik!». Robert kiidab oma kolleege Piretit, Jüri ning toimetust: «Noo... see on ikka unistuste ​dream team

Ta mainib, et «Hommiku!» saatesse õigete inimeste leidmise protsess kestis pikalt. Tänased saatejuhid Piret, Jüri ja Robert olid omavahel juba tuttavad.

Jüri oli Roberti kursavend ülikooli ajast ning ka kolleeg «Radari» saatest. Piretiga olid nad omavahel tuttavaks saanud raadios, kus vedasid koos hommikuprogrammi.

Dream team: Robert Rool, Piret Laos ja Jüri Butšakov.
Dream team: Robert Rool, Piret Laos ja Jüri Butšakov. Foto: MADIS SINIVEE/EESTI MEEDIA/SCANPIX

Robert toob välja, et juba esimesest päevast klappis neil suurepäraselt. «Me ei kujutanud ette, et see saade läheb nii käima. Selle esimese kolme kuu jooksul tekkis mingi resonants, mis võngutas kõiki, olgugi et saate reiting ei olnud esimesel kuul kõrge, kuid sellel oli kohe vaatajaid.»

Pärast «Hommikut!» muutus Roberti elu kardinaalselt. Tänaval äratundmist on kordades rohkem ning privaatsust jääb aina vähemaks. «Inimesed tulevad juurde ja käituvad nagu kardaksid minu aega raisata... või ei julgetagi tulla autogrammi küsima või pilti tegema. See tundub minu jaoks tühine hirm. Kui inimene näeb meid tänaval, siis me täpselt sellised olemegi nagu saates.» 

Arenguprotsess saatejuhina

Roberti sõnul on ta teinud tohutu arenguhüppe saatejuhina ja reporterina.

«Võrreldes selle mehega, kes esimest korda oli näoga kaamera ees. 2010. aasta suvel Rakveres, meeste tantsupeol, olin rahvariietes, kohalik talent oli minu ees kaameraga, mul oli mikrofon käes. Ütlesin ühe lause, umbes sellise: «Siia Rakverre on kogunenud tuhanded mehed, et tantsida.» See kestis umbes 7 sekundit. Vaatan seda klippi piinlikkusega, uhkusega, rõõmuga... ja natuke veel... piinlikkusega.» 

Persoonilugu valmis Tallinna Ülikooli BFMi ajakirjanduse eriala õppetööna.

Tagasi üles