/nginx/o/2009/01/19/119820t1h99e9.jpg)
““In Graafika” pole küll mahult võrdne Tallinna graafikatriennaaliga, aga arvestades seda, et festival toimub igal aastal, on see kahtlemata Eesti kunstielus oluline sündmus,” märkis laupäeval Pärnut külastanud Tallinna kunstihoone kuraator Reet Varblane.
Rahvusvahelise 13. “In Graafika” festivali kujutava kunsti väljapanekutel on esindatud Ameerika, Soome, Inglismaa, Belgia, Jaapani, Läti ja Eesti kunstnike looming. Näha saab kodumaiste tuntud graafikute, noorkunstnike ning kunstitudengite taieseid - esindatud on kõik kujutava kunsti liigid.
Kunstnikke ja muusikuid vedas ühest näitusepaigast teise kaks bussi, laupäeval jõuti nii kiirtempos avada arvukalt suuri ja väiksemaid näitusi.
Esimene peatus oli kunstihallis, kus avati Ameerika kunstnike näitus “Kiss my Prints” ning esitleti “In Graafika 2009” kataloogi. Suuri seinapindu täitvad värvilised graafilised lehed sarnanesid reklaamidega, temaatikana võis palju näha söömist ja toiduga seotud tegevusi, autosid ning oma igapäevaseid toimetusi tegevaid inimesi.
“Reklaam on juba 50 aastat USA popkultuuri oluline osa,” rääkis Sean Starwars Mississipist.
Starwars kuulub kunstirühmitusesse Outlaw Printmakers ja trükib oma tööd taaskasutatavale reklaamlehtede ja kuulutuste paberile.
“Iga ameeriklast ümbritsevad reklaamid juba lapsepõlvest peale, kõigil tekivad neid vaadates oma äratundmishetked, sellepärast kasutan neid sümboleid oma töödes,” seletas kunstnik. “Kasutan palju värve, näiteks armastan käia toidupoodides ja lasta oma meeli rünnata pakendite eredatel värvidel. Töötan palju, joon kokakoolat, kuni kofeiinist värisen, pillan tõmmistele jooki ja värvi, neil tallavad lapsed, aga sellest pole midagi, sest teen töid aina juurde.”
Kunagine Pärnu kunstnik Jaak Visnap, kes teiste hulgas ameerika-eesti projektis osales, ütles, et Ameerika lööb oma mastaapidega alati, nii filmitööstuses kui kunstis.
“Suurriigis kunstnik olla on hoopis midagi muud kui mõnes väikeses postsovetlikus riigis,” arvas Visnap. “Kui Eestis teeb kunstnik aastas näiteks ühe näituse kümne maaliga, siis maailmas läbilöömiseks sellest ei piisa.”
Visnapi sõnutsi ületab kunst küll riigipiire, aga regionaalsest kuuluvusest olulisemad on võimalused, ressursid ja meeskond, millele toetuda. “Eestis on kunstnik olla keeruline ja Pärnus peaaegu võimatu: sa oled nagu sotsiaaltöötaja, kes teostab oma missiooni, aga samal ajal peab elatusmiinimumiga hakkama saama,” kurtis kunstnik.
“Tore, et Al Paldroki head kontaktid on “In Graafikale” võimaldanud nii palju häid kunstnikke kokku tuua, aga tahaks loota, et Pärnu kunstiüritused ei jää üksnes kunstnikele ja paariks päevaks sissesõitnud külalistele nähtavaks, vaid neist saavad osa Pärnu inimesedki. Minu meelest on Pärnu probleemiks, et tehakse vahet, mis on kohalik, meie oma ja “õige”, aga seda, mis tuleb väljastpoolt, ei aktsepteerita.”
Pärnu kontserdimajas avanes korraga lausa kolm näitust: linnagaleriis astusid üles projektiga “Viie aastaga viie rikkama riigi sekka” Kaarel Kütas, Villem Jahu, Lauri Koppel, Jaanika Okk, Eva Ikart ja Marian Kivila, teisel korrusel oli väljapanek “Fair Trade” ja kolmandal Eesti kunstiakadeemia (EKA) tudengite looming.
Endla teatrigaleriis avati Vive Tolli juubelinäitus ning Eesti vabagraafikute ühenduse väljapanek, viimasena mainitu koostas Eesti vabagraafikute ühenduse juhatuse esimees Loit Jõekalda.
“Meie graafikute ühenduses on aktiivseid kunstnikke ligi 50, kes pidevalt Eesti ja rahvusvahelistel näitustel osalevad,” rääkis Jõekalda. “Kutse “In Graafikale” saime alles enne jõule, aga tõime siia kokku päris suure grupinäituse ja laia valiku. Tore, et seda festivali on nii suure entusiasmiga ja pikka aega korraldatud, meelsasti teeme edaspidigi koostööd.”
Kui kontserdimaja Kaarel Kütase kureeritud “Viie aastaga …” näitusel võis näha grafitit, okastraati ja pappkastitükkidele kujundatud teoseid, siis Endla teatrigalerii näituste vormistus ja temaatika olid tunduvalt rahulikumad ja konservatiivsemad.
“Eks teatrikülastaja ole vastavalt meelestatud ja taha midagi traditsioonilisemat ning esteetilisemat näha,” märkis Tallinna kunstihoone kuraator Reet Varblane. “Samal ajal oli väga selgelt läbi tunnetatud EKA tudengite näitus kontserdimaja kolmandal korrusel. “In Graafika” pole küll mahult võrdne Tallinna graafikatriennaaliga, aga arvestades seda, et festival toimub igal aastal, on see kahtlemata Eesti kunstielus oluline sündmus. Väga hea, et seekord näituse kataloog välja anti, see on vajalik nii ajaloo seisukohalt kui kunstnikele eneseteadvusele.”
Graafik Raul Meel eksponeerib Pärnu kunstnike majas mustvalgeid tekstipilte ning kaustu, kus sees visuaalse luule ja heliluule poeemid.
Meel küsis vaatajatelt, kuidas saavutada, et näitusekülastaja tema üleelusuurusesse süsteemi süveneks. Ja tõi näite: 15 aastat tagasi peatusid näitusekülastajad kunstiteose ees keskmiselt 20 sekundit, viis aastat tagasi kaks-kolm sekundit, praegu veel vähem. “Inimesed elavad aina kiiremini, pealiskaudsemalt, rabedamalt, lünklikumalt,” tõdes ta.
Pärnu nüüdismuusikapäevadel toimus traditsiooniliselt palju kontserte, seminare ja töötube.
“Kunstnike osalus on festivalil suurem, kuid muusikutest käib siin igal aastal suhteliselt väike, aga kindel seltskond,” ütles üks korraldajatest, helilooja Märt-Matis Lill. “Kohalikku rahvast on vähe, sest meie teemad on mingis mõttes elitaarsed. Pärnu on festivalile väga hea kontekst: siin on talvel hea rahulik ja vaikne, inimesed on oma tavakeskkonnast eemal, saab sügavuti asja sisse minna. Tallinnas ei saavutaks selline asi kunagi niisugust keskendumisastet. Programm on väga tihe, intensiivne ja nõudlik, kuid viljakas. Siit lahkudes on mul alati nii palju uusi mõtteid ja ideid.”
Väljapanekud Pärnu linnagalerii saalides, Agapes, kontserdimaja korrustel, Endlas, kolledþis ja muuseumis on avatud jaanuari lõpuni.
/nginx/o/2012/02/27/985672t1h5975.jpg)
/nginx/o/2014/03/17/2899954t1h185e.jpg)