NÄDALA FILM ⟩ «Hüvasti, NSVL» üllatab südamliku huumori ja pahade eestlastega

«Hüvasti, NSVL» Foto: Filmikaader

Ingerisoomlasest lavastaja Lauri Randla nostalgiline komöödia «Hüvasti, NSVL» kujutab elu, mida retroseriaalis «ENSV» juba ei näe ja enamik eestlasi endale – vaatamata paljudest kirevatest mälestustest, mida üleminekuaeg jättis – tegelikult ei tunne. See on nende inimeste lugu, kes räägivad venesegust soome keelt, elavad põrandast laeni vaipade keskel ja kellele «Eesti vabaks!» tähendas järjekordset võõratemplit.

Filmi peategelaseks on varateismeline ingerisoome poiss Johannes, kelle «taldrikule» on sattunud suurem ports, kui ta suudab ära süüa: isa nime asemel seisab sünnitunnistusel kummalisel põhjusel Lenini nimi, mässumeelne ema tülitseb alatasa vanavanematega ning kolib lõpuks pojata Soome elama, onu saadetakse sõtta ning tema ainsad sõbrad pöörduvad õnnetu sündmusterea tulemusena tema vastu. Kõige krooniks röövib vahetult Tšornobõli tuumakatastroofi järel ette võetud mõtlematu suplus noormehelt kiirituse tulemusena korraliku pioneeripoisi soengu ning koolis tuleb käia poolkiila peaga.

Kõige selle taustal, nagu seisab ka filmi sünopsises, «laguneb kurjuse impeerium, mida peeti igaveseks. Leninid langevad, peale tungivad värvilised barbid ja reklaamid, taanduvad krokodill geenad ja tossavad moskvitšid ning uksed läände lüüakse valla». On Nõukogude Liidu lõpuaastad ning tunnete tuuled, mis Johannese ja tema tšetšeenidest naabrite elus puhuvad, pole needsamad üha julgemad ja värskemad eestlusiilid, mis endale laulukaare alla pesa tegema asusid. Mure laguneva režiimi lipu all Afganistanis sõdivate lähedaste pärast väljendub laste mängudes, mis kisuvad vähehaaval üha vaenulikumaks. 

Mõnevõrra üllatuslikult ilmutavad filmis eestlased end küllaltki vähe ning kui ka ilmutavadki, siis näitavad endast palet, mida eesti filmides ei kohta ning mida eestlased ise, mõistagi, ei näe: eestlastest saab siin filmis justkui mingi stiihiline loodusnähtus, mis manifesteerub kord riiukukkedest koolikiusajate peksuks ning siis mäslevaks punkarite massiks. See on ehk ka filmi üks meelelahutuslikumaid elemente siinse publiku jaoks, mõjudes kummalise kõverpeeglina. Rahvusmeelsete rahustuseks – päris pahalaste rolli eestlased siiski ei satu, sest selleks on filmis ikkagi segane ja hirmutav täiskasvanute maailm, täis kultuuride kokkupõrkeid ja igatsust vanemate armastuse järele, mis ei lase lastel südamerahus elada ja mängida. 

«Hüvasti, NSVL» on Randla (s. 1981) esimene täispikk mängufilm ning seejuures ka esimene täispikk ingerisoome keelne film. Kuigi tegemist ei ole autobiograafilise filmiga, siis on režissöör selle kohati nukra, aga südamliku ja mahlaka huumoriga filmi rajanud siiski isiklikule vundamendile, mille Dumle-punased, Barbie-roosad ja banaanikollased lääne elu vilkuvad valguskiired kindlasti kõikidele tolle aja lastele mällu on sööbinud. Siinkohal olgu öeldud, et kuigi filmi reklaamitakse nn nostalgialaksu lubadusega, siis ei mängi ajastuelemendid siin õnneks lugu enamasti üle ning üldiselt on stilistiliselt suudetud vältida tüütuks muutuvat või tarbetut esemefetišismi – asjad muutuvad siin sümpaatselt loo edasiviivaks jõuks, sest lõppude lõpuks kogu see aeg suuresti asjade ümber ju keerles. Neist saavad kohati aga vaat et loo karikeersed tegelasedki, eriti nukkudest, kelle kaudu annab lavastaja edasi igati ühemõttelise satiirilise sõnumi. 

Film jõuab kinodesse sel reedel, 27. novembril.