Füüsik: keravälgud on pärit mingist teisest aegruumist

1890. aasta illustratsioon, millel on kujutatud aknast sisenenud keravälku Foto: Rights Managed/Mary Evans Picture Library/Scanpix

Itaalia füüsiku, Saksamaa Max Plancki instituudis töötava Andrea Aiello huvi füüsika vastu sai alguse 1980. aastatel, kui ta oli teismelisena oma Rooma kodus ja vaatas aknast äikesetormi.

Järsku ilmus ta toa nurka umbes jalgpalli suurune särav kera, mis ei olnud soe ega lõhnanud, kirjutab unfoldtimes.com.

Tumekollane pall hõljus poisist umbes meetri kauguselt mööda, jäädes ta peast kõrgemale. Aiello sõnul võis kummaline pall olla ta toas umbes 10 sekundit ja siis see kadus. Kõik toimus nii kiiresti, et ta ei jõudnud kartma hakata.

Füüsikuks saanud Aiello esitas oma teooria ta toas olnud keravälgu kohta. Tema arvates tuli keravälk mingist teisest aegruumist. Ta jätkas, et keravälgud jõuavad meie kosmosesse läbi ussiaugu, milles neljamõõtmelistest välkudest saab kolmemõõtmeline kera.

Aiello sõnul kavatseb ta oma teooriat ka matemaatiliselt ja füüsikaliselt tõestada.

Aiello sõnul võis kummaline pall olla ta toas umbes 10 sekundit ja siis see kadus. Kõik toimus nii kiiresti, et ta ei jõudnud kartma hakata.

Keravälgu kohta on sajandite jooksul esitatud mitmeid teooriaid, kuid mitte ükski neist ei ole saanud teadlaste lõplikku heakskiitu. Kindlalt on teada see, et keravälk tekib vaid äikeselise ilmaga, nagu ka tavaline välk. See liigub võrdlemisi aeglaselt, kuid reageerib õhu liikumisele. 

Keravälk võib kaduda kas pauguga või pauguta, kuid enamjaolt kaovad need moodustised valju helita.

Nõukogude Liidu füüsik Pjotr Kapitsa käis 1955 välja teooria, mille kohaselt keravälgud moodustuvad äikese ajal elektromagnetlainetest. Teise teooria kohaselt muutuvad õhus olevad aatomid välgu elektri tõttu plasmaks ja moodustub ümara kera.

National Geographic on kirjutanud, et keravälke ei ole tegelikult olemas, vaid need on võimsa magnetvälja tekitatud illusioonid.

Hiina Lanzhou ülikooli füüsikud uurisid 2012 tavalisi välke ja nende optilist spektrit ehk valguse lainepikkust, kuid neil oli ka õnne, kuna järsku ilmus keravälk. Uurijate sõnul liikus keravälk enne kadumist umbes kümme meetrit. Spektrianalüüsi kohaselt sisaldas see räni, rauda ja kaltsiumit, mida leidus ka maapinnas, mille kohale keravälk ilmus. Samuti oli keravälgu spekter sarnane tavalise välgu spektriga.

Hiina teadlased on seisukohal, et kui pikne lööb maapinda, siis pinnases olevad ained aurustuvad ja reageerivad hapnikuga ning selle tulemusena tekib keravälk.

Keravälku on tavaliselt kirjeldatud kera- või pirnikujulisena, servad on ebaselged ja heledus umbes nagu 60-vatisel pirnil.

Keravälk. Pilt on illustreeriv Foto: shutterstock.com

Osad keravälgud on lõhnata, osadel on täheldatud põleva väävli, osooni või lämmastiku lõhna.

Laboris on tehtud keravälgukatseid, kuid need ei ole andnud vastust, kuidas keravälk tekib. Seega ei ole teadlased selles küsimuses kokkuleppele jõudnud.