/nginx/o/2017/02/03/6307983t1hd189.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/11/20/13487489t1hcc9e.png)
Teisest maailmasõjast jutustavaid lugusid ringleb igasuguseid. Kuid üks tragikoomilisemaid räägib kindlasti Soome sõdurist Aimo Koivunenist, kes purgitäie metamfetamiini varajast versiooni sisse sõi.
II maailmasõjas kogemata narkoüledoosi saanud Soome sõdur tuiskas suuskadel mitu nädalat
Aimo Allen Koivunen sündis 17. oktoobril 1917. aastal Soome suurvürstiriigis Alastaros. 15. märtsil 1944 Teise maailmasõja ajal määrati Koivunen suusapatrulli, mis viis sõdurid Venemaa Murmanski sadamalinnast lõunasse, kirjutas War History Online.
Pärast kolmepäevast matkamist läbi lume sattus Koivuneni üksus neid ümbritsenud Punaarmee rünnaku alla. Koivunen ja mitmed teised suutsid küll suusatades vaenlase eest põgeneda, kuid pärast mitu tundi kiiret suusatamist väsis Koivunen põgenemisest.
Tal oli väga raske oma üksusega sammu pidada. Koivuneni käes oli aga kogu üksuse Pervitiini (metamfetamiini varajane versioon - toim.) varu.
Preventiini anti sõduritele, et aidata neil ärkvel püsida, et neil jaguks energiat pikkadeks öövalaveteks või muudeks väsitavateks tegevusteks.
Koivunen üritas küll pudelist endale ühe tableti haarata, kuid ei suutnud seda teha. Nimelt oli soovitatav päevane annud 1-2 tabletti. Pettunud Koivunen valas seepeale kõik pudelis olnud umbes 30 tabletti endale suhu.
Ei läinud kaua aega, kui laksu all Koivunen minestas ja muutus kontaktivõimetuks, mistõttu hülgasid teised ta.
Järgmisel päeval ärkas ta kraavis ilma toidu ja varudeta ning temast kaugel ei olnud ka Nõukogude vägede üksus.
Enamik mehi aktsepteeriks siinkohal, et nende elu on läbi, kuid Koivunen oli soomlane ja mis seal salata meeletu amfetamiinilaksu all, niiet ta pani suusad alla ja otsustas edasi liikuda.
Järgnevatel päevadel läbis ta näiliselt võimatuna näiva vahemaa - 400 kilomeetrit. Oma teel kohtas ta taas Nõukogude sõdureid, kes olid tõenäoliselt samad, kelle eest ta algselt põgenes, kuid jätkuvalt «pilves» Koivunenil õnnestus nende eest suuskadel põgeneda.
Sellel vaevalisel teekonnal suutis Aimo Koivunen ellu jääda, hoolimata väljas valitsenud madalast temperatuuris ja olematu varjualusega.
Toitus mees oma teekonnal enamasti männipungadest, välja arvatud ühel päeval, mil ta pistis nahka Siberi pasknääri.
Oma hullumeelsel teekonnal astus Kolvunen ka maamiinile, mis rebis ta jala otsast ja paiskas mehe kraavi.
Ta lebas kraavis nädal aega, enne kui suutis oma vigastatud keha vedada liitlaste kontrollitud aladele, kus Soome väed ta päästsid ja haiglasse viisid.
Haiglasse jõudes kaalus Aimo Koivunen 72 kilo ja tema süda peksis kiirusel 200 lööki minutis.
Vaatamata sellele kõigele jäi Koivunen ellu ja taastus üledoosist täielikult.
Ta suri 71-aastasena 1989. aastal.
Võib arvata, et pärast seda «narkoreisi» ei tarvitanud Koivunen enam kunagi narkootikume.