Kristjan Kasearu tätoveerimisest kui kunstivormist: sa pead enda sees ära tundma, miks see sulle oluline on

Kristjan Kasearu. Foto: Instagram

Muusik ja näitleja Kristjan Kasearu rääkis tätoveerimisest. Millal valmis mehe kõige esimene tätoveering? Kuhu see sai tehtud ja oli sel ka tähendus? Kasearu rääkis lähemalt raadio Elmar päevaprogrammis.

Kasearu meenutas, millal ta tegi oma kehale esimese tätoveeringu. «Ilmselt olin siis ligikaudu 21-aastane. Tulin tol ajal Tallinnasse elama ja kogu rock'n'roll hakkas pihta. Kõigepealt tuli tätoveerimise teemaline mõtteterake...ja sealt enam tagasiteed ei olnud,» naeris ta.

Esimese tätoveeringu motiiv sai välja valitud koos tätoveerijaga. «Alguses mul polnud konkreetset pilti veel paigas. Küll aga olid mul erinevad kujundid ja mustrid, mis väga meeldisid. Istusime koos tätoveerijaga laua taha, tema joonistas mulle erinevaid valikuid, ühel hetkel valisin välja kõige meeldivama. See oli teadlik valik, mitte mingi trendikas hoog. Mulle on alati tätoveerimise kunst meeldinud,» avaldas muusik.

«Esimene tätoveering sai tehtud vasaku õla ja veidike ka kaela peale. Parema käe peal olev tätoveering on tehtud juba hiljem ja see kujund mul kaela peale ei jookse,» kirjeldas Kasearu.

Mees avaldas, et tätoveerimine ei ole talle valulik protsess. «Ausalt, ma eeldasin, et see kõik on oluliselt valusam. Aga see on vist minu kiiks, et ma ei piinle selle protsessi ajal...võib-olla on see minu fetiš äkki,» muigas ta.

Muusik kirjeldas, kuidas tema pereliikmed tätoveeritud kehasse suhtuvad. «Mu vanemate eluolu ja stiil on olnud läbe aegade teine, kui minul täna. Ma ei saa öelda, et meil oleks mingi draama olnud sel teemal, kuid kohe kindlasti ei olnud ka suurt hurraad. Alguses oli neil mu tätoveeringute suhtes mitmeid küsimärke. Hiljem on nad leppinud sellega, mida olen enda jaoks valinud,» lisas ta.

«Tätoveeringud on tänapäeval väga levinud, eriti Lääne maailmas. Sa ei pea nende tegemiseks olema artist või mootorrattur...seega piiranguid ei ole. Küll aga on teatud asju, mida pole mõistlik enda nahale tätoveerida, näiteks pruudi nime tätoveerimine on üks nendest. Kunagi ju ei tea, mida elu võib tuua! Kuigi jah...sa saad selle nime üle kirjutada, midagi juurde kirjutada või siis sama nimega uus pruut leida,» naeris Kasearu.

Mees jagas nõu noortele, kes sooviksid endale samuti tätoveeringuid teha. «Kui sa pole endas väga kindel, loomulikult tasub nõu pidada lähedastega. Kuid kõigepealt pead enda sees ise ära tundma, kas sa pead seda tegema...või miks sa pead tegema. Kui tulevad esimesed kiired mõttetunded peale, siis tihtipeale on need väga emotsionaalsed. Tegelikult, sellega asjaga ei ole mitte kuhugi kiiret. Kui mõte tekib, lase sel natuke seedida. Paari kuu pärast vaata, kas tunne on endiselt sama jõuline. Aitab ka see, kui leiad selles kunstivormis midagi tõeliselt meeldivat ja kaunist, usalda seda tunnet....ja alles siis jõua endani. Mitte nii, et sa lihtsalt tahad teha tätoveeringut, et olla teiste jaoks väljapaistev,» soovitas Kristjan Kasearu.