Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/01/21/922418t1h794b.jpg)
«Me ei kuulunud mitte ühtegi seltskonda. Olime üksikud hundid, kes kõndisid oma rada ja oleme tõenäoliselt mõnes mõttes siiamaani,» ei lase viis aastat pausi pidanud Soul Militiale elu sisse puhunud Lauri Pihlap end sellest heidutada, uskudes bändi helgesse tulevikku.
Keskmise publiku jaoks oli bänd Pihlapi sõnul liiga «Ameerika», liiga «must» muusika, urban-muusikat kuulava kohaliku seltskonna jaoks liiga «bäkkstriit boiz», «kodukootud värk» ja rokipubliku jaoks lihtsalt õudusunenägu.
«Mainstream’i mehed kirjeldasid kunagi meie sound’i isegi sõnadega «liiga jazz», mille tulemusena jazzirahvas oleks tõenäoliselt naerust kohvi kurku tõmmanud,» kirjeldas Lauri kunagisi vaevasid nende liigitamisega.
Praegu loodavad uuesti hakkamist täis mehed aga uue muusikaarmastajatest generatsiooni peale, kes ehk ka nende loomingu paremini vastu võtab.