31 000 aasta tagune matmispaik paljastas vanimad teadaolevad identsed kaksikud

Inna-Katrin Hein
Copy
Inimluustik. Pilt on illustreeriv
Inimluustik. Pilt on illustreeriv Foto: shutterstock.com

Austria arheoloogid leidsid Doonau jõe äärsest Krems-Wachtbergi arheoloogiliste väljakaevamiste kohast 31 000 aasta taguse haua, kuhu olid maetud identsed kaksikud. Kolmas laps oli maetud nende lähedusse.

Ülempaleoliitikumis ehk nooremal kiviajal, mis kestis 40 000 – 10 000 aastat tagasi, surnud ja maetud lapsed on vanimad teadaolevad identsed kaksikud, kirjutab livescience.com.

Luudeanalüüs näitas, et üks kaksikutest suri kohe pärast sündi, teine vend elas umbes seitse nädalat. Kolmas maetud laps oli surres umbes kolmekuune. Tema haud asus kaksikute hauast 1,5 meetri kaugusel.

Arheoloogide sõnul olid kaksikud kaetud ookriga, mida kiviajal kasutati matmistel laialdaselt. Veel leiti nende hauast 53 mammutiluust helmest, mis arvatavalt moodustasid kunagi kaelakee. Veel oli laste juures rebaste lõikehambaid ja kolm jõekarpi, mis võisid samuti ehted olla.

Hauale oli pandud mammuti abaluu, mis kaitses väikeseid kehasid tuhandeid aastaid.

Kaksikute hauast natuke kaugemale maetud kolmas laps oli samuti kaetud ookriga, kuid tema juures oli ka mammutiluust pulk, mis võis matmisel ta seljas olnud nahast riideid kinni hoida.

Laste matmispaigad ja luustikud leiti juba 2005, kuid neid uuriti lähemalt alles nüüd. Tehti kindlaks, et need kolm last olid sugulased, samuti selle, mis soost nad on ja nende vanuse surres.

DNA-uuring näitas, et samasse hauda maetud lapsed ei olnud ainult kaksikutest vennad, vaid identsed kaksikud.

Viini ülikooli evolutsioonibioloog Ron Pinhasi sõnas, et kaksikute skeletid on kõige varajasem tõend kaksikute sünni kohta. Ta lisas, et varasemast ei olnud ühtegi sellist leidu. Tänapäeval sünnib üks paar kaksikuid iga 85 elussünni kohta, identseid kaksikuid aga üks paar iga 250 elussünni kohta.

«Noorema kiviaja kaksikmatuse leidmine on leid omaette. Meie ootused ületas ka see, et laste luustikust oli võimalik saada piisavas koguses ja kvaliteetset DNAd, olles nagu loteriivõit,» teatas Viini loodusmuuseumi bioloog Maria Teschler-Nicola.

Kolmanda imiku geneetiline analüüs näitas, et ta oli kolmanda astme meessugulane, tõenäoliselt nõbu.

Et teha kindlaks, mis vanuses beebid surid, uurisid teadlased iga lapse ülemist teist lõikehammast. Meeskond pööras erilist tähelepanu niinimetatud vastsündinute joonele, mis on tume joon hambaemailis, mis eraldab sünnieelselt moodustunud emaili sünnijärgsest.

Hambajooned ja ka imikute luustiku arengud viitasid sellele, et kaksikud olid lõpuni kantud lapsed ja sündisid arvatavalt õigel ajal.

Teschler-Nicola lisas, et küttide-korilaste rühm mattis arvatavalt esimesena surnud kaksiku ja avas seejärel haua, et matta mõni aeg hiljem ta kaksikvend.

Teadlaste sõnul ei olnud nad varem leidnud tõendeid, et kütid-korilased haua avaksid ja veel teise lapse samasse paika mataksid. Seda dokumenteeriti esimest korda.

Meeskond analüüsis ka hambaemaili keemilisi elemente, sealhulgas süsiniku, lämmastiku ja baariumi isotoope, mis näitasid, et mõlemat kaksikut toideti rinnapiimaga.

Kaksikute nõbu elas kolm kuud, ta hammastel olevad jooned viitasid, et tal oli toitumisraskusi. Võimalik, et ta emal oli rinnapõletik, mida nimetatakse mastiidiks või suri ema pärast lapse sündi.

Miks need imikud surid, pole täpselt teada, kuid nii kaksikute kui nende nõbu surm oli tõenäoliselt paleoliitikumis Doonau ääres elanud jahimeeste ja korilaste rühma jaoks valus sündmus.

«Beebid olid neile ilmselgelt olulised ning neid austati ja hinnati väga. Ebatavalised matused viitavad, et imikute surm oli kogukonnale ja nende ellujäämisele suur kaotus,» selgitas Teschler-Nicola.

Tagasi üles