Ehmatav juhtum Eestis: rongi peale sattunud naine unustas beebi perroonile

Elroni rong Tapa jaamas. Foto: Vladislav Musakko

Tänases Vikerraadio hommikuprogrammis oli külaliseks vedurijuht Artur Lorents, kes rääkis kuulajatele vedurijuhi tööst ja meenutas ka oma töös eredamalt meelde jäänud juhtumisi, mis kõik õnneks lõppesid hästi.

Otse tööpostilt Vikerhommikusse jõudnud vedurijuht Artur Lorents rääkis, et tema tööpäev algab tavaliselt pärastlõunal või õhtul, kui ta sõidab kõigepealt rongiga Eesti ühte otsa, tuleb tagasi Tallinna ja sõidab siis taas Eesti teise otsa magama. «Näiteks lõunal Viljandisse, Viljandist Tallinnasse ja siis Rakverre magama,» kirjeldas Lorents.

Lorents meenutas ka üht pisut absurdset juhtumist. «Türi peatuses oli kõik justkui rutiinne. Rong peatub, inimesed lähevad maha, teised inimesed lähevad peale ning peeglist märkan, et ootepaviljonis on veel üks lapsevanker. Eeldasin, et võib-olla keegi tahab rongi peale tulla ja sätib last, pakib asju. Andsin vilet ja jälgisin perroonil toimuvat,» kirjeldas Lorents.

Mitte midagi aga ei toimunud, millest vedurijuht järeldas, et inimene kas saadab rongi või puhkab lihtsalt jalga perrooni peal. 

Lorents väljus rongiga Türi jaamast ja jõudis umbes kilomeetri sõita, kui ukse tagant hakkas kostuma paanilist prõmmimist. «Klienditeenindaja tuli kabiini ning ütles, et teate, meil on üks naine jäänud peale ning ta ilmselt unustas oma lapse maha. Hinnanud olukorda võtsin siis vastavad õigused ja loa vahetada oma kabiini ja sõidusuund ja sõita tagasi perroonile,» kirjeldas Lorents.

Perroonile tagasi jõudes selgus, et ema ei soovinudki kuskile reisida, vaid mõtles korra minna rongi sisse, et uurida, kas keegi teab, palju maksab pilet Tallinna, et siis teinekord rongiga sõita. 

«See oli mimu jaoks arusaamatu, kuidas võtta selline risk ning millest see risk üldse tuli. Millest tuleb inimeste teadmatud sellest, kuidas asjad raudteel käivad,» tõdes Lorents ja lisas, et väga palju on seda, kus inimesed võtavad endale õigust arvata või eeldada, et rongi näiteks ei tule.

Lorents ise ei ole õnneks pidanud ühtegi inimohvriga õnnetust läbi elama, kuigi tema rongi ette on jäänud kaks autot. «Sellised napikad olenevad riskiastmest. Näiteks oli mul ükskord juhus, kus ma tulin hommikul Paldiskist, tipptunnirong, mis toob hommikul hästi palju inimesi Keilast ja Sauelt linna tööle,» jutustas Lorents.

Enne perrooni on Sauel aga raudteeülekäik. Rong läheneb sellele peatusele kiirusega 100 km/h. Ülekäigu juures on aga rongi kiirus enamasti 60-70 km/h. 

«Kuid ma näen, kuidas enne rongi jõudmist perroonile jookseb rongi eest läbi ema lapsega ning lapsel on käeotsas väike koer, kes hakkas tõrkuma rööbastele jõudes,» kirjeldas Lorents vaatepilti, mis toimus liikuvast rongist umbes poole kilomeetri kaugusel.

Loomulikult oli lapse esimene reaktsioon koera järgi vaadata ja ema esimene reaktsioon omakorda lapse järgi vaadata. Rong aga lähenes. «Mina loomulikult seda situatsiooni nähes rakendasin avariipidurdust, kuid õnneks nad said teepealt eest ära,» rääkis Lorents.

Vedurijuht tõdes, et pärast seda olukorda oli šokk nii temal kui ka Saue elanikel, kes rongi pasuna peale pead pöörasid ja seda juhtumit pealt nägid.

Teine olukord, mis on Lorentsile eredamalt meelde jäänud leidis aset Jõhvis, kus on raudteel omaalgatuslik ülekäik.

«Raudteed ületas umbes 10-11-aastane tüdruk, kellel oli kaasas koer ja koer ei olnud rihma otsas,» rääkis Lorents. Koer ehmatas rongi mürina ja vile peale, rebis end tüdruku käest lahti ja hakkas mööda rööpaid rongi eest ära jooksma. Rongi kiirus oli selleks ajaks aga 110 km/h.

Õnneks pääsesid nii tüdruk kui koer vigastusteta. 

Lorentsi sõnul on kõige ohtlikumad kujuteldavad olukorrad ja suurim stressiallikas, mis raudteel võib ette tulla, just kokkupõrked audoga või inimesega. «90 protsendil juhtudest on reisija ja vedurijuht kaitstud. Aga see, kes jääb rongi teele väga kaitstud ei ole,» tõdes Lorents.