Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734
Saada vihje

VIDEO Lavastaja Andres Noormets poja Hansu kõige hullemast krutskist: astusin õue ja autot ei ole!

Copy

Reedel olid «Õhtu!» saate külalisteks Andres ja Hans Noormets, kuulsad isa ja poeg, kes rääkisid nii muusikast kui ka omavahelisest läbisaamisest. Isa avaldas ka ühe krutski, millega Hans alles mõned aastad tagasi hakkama sai. 

Selle nädala viimases Kanal 2 meeleolukas «Õhtu!» saates tähistati pühapäevast isadepäeva ühe kuulsa isa-poja duo seltsis. Saatekülalisteks oli Ugala teatri lavastaja ja näitleja Andres Noormets ning tema poeg Hans, kes kogub üha enam kuulsust muusikamaailmas.

Oma esimeses ühises intervjuus tuli juttu Andrese ja Hansu omavahelisest läbisaamisest, teatri- ja muusikamaailma erinevusest ning sellest, millise jamaga Hans noorena hakkama sai. Intervjuu lõpus avaldas Andres, miks tema isadepäeva tähistamist oluliseks ei pea. 

Kohe esimese asjana saatejuhid teada, mis on kõige hullem krutski, millega Hans on hakkama saadud. Isa Andres täpsustas enne vastamist aga üle, et neid on olnud aastate jooksul ühe asemel ikka kümneid. «Kui mõnda drastilisemat ette manada, siis see oli aastaid tagasi, kuigi mitte nii väga palju. Ma pidin tulema (Viljandist – toim) linna, Lavastajate Liidu aasta koosolekule või midagi niisugust, olin lubanud, et olen see, kes seda läbi viib,» kirjeldas Andres. Ta pani end valmis, kuid uksest väljudes ootas teda ees üllatus. «Astusin õue ja autot ei ole! Autot ei ole maja ees.» 

«Siis ma mõtlesin, et küllap siis Hans sõitis sellega ja läksin tema tuppa, aga Hans oli kuidagi niimoodi ennast peoõhtult sättinud, et ta ei olnud valmis toru võtma,» jätkas Andres ja tõdes, et ta ei saanud pojalt vastuseks ühtegi sõna. «Mõtlesin, et eks see kuskil seal (linnas - toim) on, midagi ta nagu ütles ka ja siis ma läksin. Ma käisin vist lõpuks kaks tundi linna peal, loomulikult ma ühtegi autot ei leidnud ja pärast siis selgus, et ta parkis kuskil linna ääres, kuskil suvalises parklas. Aga muidugi lahkelt olid ka uksed lukust lahti.»

Lõpuks Andres Lavastajate Liidu koosolekule ei jõudnudki. «Ja no niisuguseid trikke tegi ta ikka hulgi.» Samal ajal oma isa lugu kuulates ei suutnud Hans naeru kinni hoida, ning muigas kogu loo vältel. Saatejuhi Jüri Butšakovi küsimuse peale, mis tal enda vabanduseks on öelda, kostab Hans humoorikalt: «On millest rääkida.»

Lavastaja Andres Noormets koos poja Hans Noormetsaga
Lavastaja Andres Noormets koos poja Hans Noormetsaga Foto: Pilt videost

Olgugi, et isa ning üks vanematest õdedest on liikunud teatrimaailma (teine on kunstnik), kogub 23-aastane Hans (produtsendi nimega Rozell) tuntust muusikamaailmas. Hans aga tunnistab, et muusika vallas on talle isa alati suureks toeks.

«Kõige esimesena kuulab minu demosid paps,» avaldas Hans ja jätkas: «kirjutame koos laule vahel.» Hans avaldab, et lisaks koostööle kasutab Andres, kes iseennast juba aastakümneid melomaaniks on nimetanud, poja muusikat ka oma lavastustes. «Arvan, et mina ei ole nii tark ütlema talle lavastuste kohta, kui tema on mulle, kas siis näiteks sõnade puhul, või muusika kohta,» tõdes Hans.  

Omavahelise hea läbisaamise juures toob Andres välja tõsiasja, et nad teevad paljusid asju koos. Näiteks kevadel pandeemia ajal sai palju ümber Viljandi järve jalutatud. «Kui Hans oli väike, [...] siis ma otsustasin seda, et kui Hans kutsub mind välja jalkat mängima või midagi tegema, siis ma alati lähen. Ma ei ütle kordagi, et ma ei viitsi või ma ei taha.» Koos mängiti näiteks populaarset arvutimängu RuneScape ja praegugi mängivad mõlemad tennist.

Saatejuhid tahtsid ka teada, milliseid soovitusi on Andres oma pojale naistega seoses andnud. «Ma ei ole talle mitte mingeid soovitusi andnud. [...] See pole ikkagi minu asi talle hakata siin, [...] neid nõuandeid ma ei kavatsegi anda,» vastas Andres. 

Isadepäeva tähistamise osas Noormetsadel otseselt plaane pole. «Kui poleks praegu sellist meeldivat jutuajamist, poleks ma võib-olla seda meenutanud, et selline päev on. Mul lähevad sellised päevad väga lihtsalt meelest ära.»

«Isade, emade, lastega tuleb igapäevaselt läbi käia, mitte see, et üks päev patsutame kõvasti ja toome midagi magusat ampsu ja siis oleme õnnelikud. See peaks olema pidev protsess, lähestikku olema ja üksteisest teadma rohkem, kui selle ühe päeva sisse mahub,» põhjendas Andres, kuid lisas lõpetuseks, et küllap nad siis tänavu võlgu ikkagi ei jää.

Tagasi üles