1983. aastal ilmunud raamatu ja nüüd filmi peategelaseks on inglise poiss Luke, kelle vanemad hukkuvad ning kes peab minema elama oma vanaema juurde Norrasse. Filmis on peategelane mustanahaline ameerika poiss ning tegevus leiab aset eelmise sajandi keskpaiga USA lõunaosariikides, andes filmile teatava rassipoliitilise alatooni, mis aga siiski filmis siiski suuremat rolli ei mängi. Põhiprobleem on nii raamatus kui ka filmis sama: peatada tuleb lapsi vihkavate nõidade salaselts, kes plaanivad hakata lapsi massiliselt võlujoogi abil hiirteks moondama, et neid siis lihtsamini hävitada kui seni.
Asjaolu, mille pärast Warner Brosil tuli vabandust paluda, seisnes nõidade välimuses. Kui harilikult on nõidadeks lihtsalt maagiliste võimetega kurjamid, siis antud juhul oli tegemist selgepiirilisi füüsilisi iseärasusi omavate deemonitega: nad on kiilad, kõrvuni suuga, äärmiselt venivate ninasõõrmetega, varvaste ja sõrmedeta olendid, kes peidavad oma kinnastes küüniseid.
Kui juba kiilaspäisuse groteskse kujutamise (peanahal on parukate kandmisest jälgid lööbed) probleem oleks võinud filmistuudios mõned häirekellad helisema panna – nõidade koosolek näeb välja nagu vähihaigete konventsioon ja kiilaspäisus on siiani ühiskonnas tabu –, siis juhtis Twitter filmitegijate tähelepanu faktile, et Anne Hathaway kehastatud peanõia käed meenutavad üht spetsiifilist jäsemepuuet (Ectrodactyly), kus sõrmed ei arene täielikult välja.
Puudega inimeste eest seisvad inimesed juhivad tähelepanu, et pahalaste kujutamine reaalselt eksisteerivate puuetega võib negatiivselt mõjutada seda, kuidas suhtutakse inimestesse, kel need puuded ka päriselt on. Paraku seisnebki kõnealune film suuresti selles, kui koledad ja jubedad need nõiad on ning nende füüsilisi iseärasusi rõhutatakse igas stseenis.