Mis läheb üles, peab tulema ka alla: 20-aastaseks saanud ISS ei ole igavene (1)

Inna-Katrin Hein
Copy
Rahvusvaheline kosmosejaam (International Space Station - ISS)
Rahvusvaheline kosmosejaam (International Space Station - ISS) Foto: JAXA/NASA /SWNS.COM/Scanpix

Rahvusvahelises kosmosejaamas (ISS – International Space Station) on käibel fraas: mis läks üles, peab tulema ka alla.

20 aastat astro- ja kosmonautide koduks olnud suur kosmoselaboratoorium, mis jõudis orbiidile 42 osas, on nüüdseks juba üsna vana ning vajab aina sagedamini remonti ja täiustamist, teatab space.om.

Kui vananeval ISSil midagi väga viltu läheb, siis varem või hiljem on see jaama lõpp.

USA kosmoseagentuuri NASA teatel jätkuvad lennud ISSile kuni 2024. aastani. Jaam on rahvusvaheline, seda kasutavad partnerluslepingu alusel USA, Venemaa, Kanada, Jaapan ja Euroopa Kosmoseagentuur ESA. Jaama pensionile saatmist ei otsusta üks riik, vaid seda tehakse koostöös, lisaks kosmoseteadlastele ja inseneridele on otsustav sõna ka poliitikutel.

«Rahvusvaheliselt on heaks kiidetud, et jaam töötab kuni 2024. aasta detsembri lõpuni. Tehniliselt saaks jaama kasutada kuni 2028. aastani. Analüüsiga ei ole seni tuvastatud ühtegi suuremat probleemi, mis näitab, et jaama saaks põhimõtteliselt kasutada ka pärast 2028. aastat,» teatasid NASA esindajad.

Kuid ühel päeval on kosmosejaam nii vananenud, et võib olla ohtlik. Jaam on 20 aasta jooksul olnud kosmilise prahi ja mikrometeoriitide tõttu pidevalt ohus. Kui inimesed ISSi pensionile ei saada, siis teeb seda lõpuks kosmoses leiduv.

Kosmosejaama saatuse põhiotsustajateks on USA NASA ja Venemaa kosmoseagentuur Roskosmos, kuid on veel eksperte, kes saavad oma sõna sekka öelda.

Välja on pakutud, et ISS lammutatakse kosmoses ja tükid tuuakse tagasi Maale.

«Suhtumine on seni olnud, et küll me ta kätte saame. Minu andmetel hakati alles mõni aasta tagasi tõsisemalt arutama, mida vananenud jaamaga teha. Enne seda arvati, et las olla orbiidil, me ei pea sellest lahti saama. Minu meelest tuleks asju teha teisiti,» selgitas USA Harvardi ülikooli kosmoseinsener Jonathan McDowell.

Suhtumise muutuse käivitas NASA lennunduse ja kosmosetööstuse ohutuse nõuandekogu, mis uurib ja hindab NASA kosmoselendude ohutusmeetmeid. Nõuandekogu on viimasel kümnel aastal pidanud arutelusid selle üle, kuidas ja millal saabub kosmosejaama lõpp. Liikmete sõnul oleks kunagi saanud jaama demonteermiseks ja desorbiteerimiseks kasutada kosmosesüstikuid, kuid nüüdseks on need paraku ammu pensionil ja nende kasutamine ei tule kõne alla.

Nõuandekogu liikme David Westi sõnul jätkavad nad kosmosejaama lammutamisstrateegia ja ohutu desorbitatsiooni arutamist ja loodavad kõikide osapooltega kokkuleppele jõuda.

Rahvusvahelist kosmosejaama hakati kavandama 1980. aastatel, et oleks olemas suur kosmiline laboratoorium, mis on nii astronautide kodu kui teadusuuringute keskus.

Rahvusvaheline kosmosejaam (International Space Station - ISS)
Rahvusvaheline kosmosejaam (International Space Station - ISS) Foto: /AP/Scanpix

«Kui alustasime, ei teadnud keegi, kuidas ISSi ehitada. Saime lõpuks aru, et jaam peab koosnema moodulitest, mida saaks ükshaaval orbiidile viia ja nende abil jaama suuremaks ehitada,» sõnas NASA alltöövõtja, Houstonis asuva kosmosefirma Axiom juht Christian Maender.

Tema sõnul nõudis ISSi ehitamine 42 korral kanderaketiga mooduli kosmosesse viimist. Esimesed moodulid jõudsid kosmosesse 1998. aastal. ISS koosneb nüüdseks paljudest moodulitest ja kaalub 420 000 kilogrammi.

ISSi orbiidi kõrgus on 330–435 kilomeetrit. Jaam vajub Maa ümber tiireldes madalamale ja see tähendab, et aeg-ajalt tuleb jaama kõrgust Zvezda mooduli või mõne kosmoselaeva mootoritega tõsta. Selle keskmine kiirus on 27 743,8 kilomeetrit tunnis ja see teeb ööpäevas 15,54 tiiru ümber Maa.

NASA teatel on neil varasemast kogemus, kui 1979. aastal kukkus orbiidilt alla vananenud uurimisjaam Skylab. Jaam taheti suunata Maa atmosfääri, kus see oleks kontrollitult hävitatud. Seda oleks tehtud kosmosesüstiku abil, kuid süstik ei jõudnud õigeks ajaks sihtkohta ja jaam kukkus kontrollimatult läbi atmosfääri. Lagunenud jaama ei saanud suunata tühermaa kohale, vaid tükid kukkusid eri paikadesse, kaasa arvatud Austraaliasse.

Pärast seda intsidenti hakati NASAs arutama, kuidas vananenud kosmoseaparatuure turvaliselt hävitada.

Nii NASA kui ka Roskosmose asjatundjad on arutanud ja koostanud plaani, kuidas Rahvusvahelist kosmosejaama (ISS) turvaliselt hävitada.

Venemaa teatel õnnestus neil 2001 edukalt hävitada kosmosejaam Mir ja see tuleks võtta aluseks kolm korda raskema Rahvusvahelise kosmosejaama hävitamisel.

Hävitamisplaan peegeldab seda, kuidas ISS igapäevaselt kõrgust säilitab.

Jaam manööverdatakse madalamale orbiidile, jaama sisenemist atmosfääri kontrollitakse ja see suunatakse Vaikse ookeani kohale. NASA teatel on neil olemas ka katastroofistsenaarium, kui midagi peaks totaalselt viltu minema.

Rahvusvahelise kosmosejaama järglast võib oodata palju sujuvam «pensionile jäämine».

Texases asuv kosmosefirma Axiom Space kavatseb järgmisel aastal tuua turule uued jaamamoodulid ning kuna äriline huvi orbiidile ligipääsu vastu kasvab ja ISS vananeb, siis plaanitakse uut orbitaalrajatist.

Firma teatel on iga moodul iseseisev, sel on oma juhtimine ja kõik muu, mis orbiidil olemiseks vajalik.

Sellised moodulid saavad probleemi tekkides või vananedes jaamast eralduda ja iseseisvalt läbi Maa atmosfääri naasta.

Tagasi üles