/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
/nginx/o/2020/11/02/13450175t1hcd4c.jpg)
Oma elu esimeses ülikooli hokiliiga mängus halvatuks jäänud Travis Roy suri 45-aastaselt, teatas New York Times. Surma põhjuseks on operatsioonijärgsed komplikatsioonid. Enne surma istus endine hokimängija ratastoolis 25 aastat.
Suri 25 aastat ratastoolis veetnud hokilegend, kelle karjäär kestis 11 sekundit
20. oktoobril 1995. aastal alustas Roy üliõpilasjäähoki karjääri. Ta uisutas jääle oma esimeseks matšiks Põhja-Dakota ülikooli vastu Bostoni meeskonna avavahetuses. Kohtumisest tehti teleotseülekanne. Matši 11. sekundil üritas Roy taklata vastamängijat Mitch Vigit. Vig tuli eest ära ja Roy tormas hirmsa hooga vastu poorti. Fataalsete tagajärgedega. 20-aastane tollane tulevikulootus murdis kaks selgroolüli ning jäi kaelast altpoolt halvatuks.
Nii see juhtus (ei soovita nõrganärvilistele):
«Mul oli selline tunne, nagu oleks pea otsast rebitud. Nagu oleks auto süütevõtit keeranud, kuid aku on täiesti tühi. Peast käis kohe läbi mõte, et olen nüüd vist halvatud,» meenutas Roy oma elulooraamatus «Eleven Seconds» (Üksteist sekundit - toim).
Nii kestiski mehe hokikarjäär kõigest 11 sekundit.
Tollasest Bostoni ülikoolimeeskonnast kasvas välja mitmeid NHLi tähti nagu Chris Drury, Mike Grier, Jay Pandolfo ja Shawn Bates.
Drury nägi kohutavat õnnetust väga lähedalt.
«Olin kolme meetri kaugusel, kui see juhtus. See oli hirmus. See oleksin võinud vabalt ka mina olla. Ja see, kuidas Travis tragöödia üle elas, oli inspireeriv,» rääkis Dryry, kes on praegu NHLi klubi New York Rangersi abitreener.
Drury oli Royle hea sõber. Kui ta Colorado meeskonnaga 2001.aastal Stanley karika võitis, viis ta tšempionitrofee Bostonisse ja võttis selle Royle külla minnes kaasa. See oli esimene kord, kui Roy nägi oma silmadega ihaldatud auhinda.
«Ütlen ausalt, ei möödu päevagi, mil ma Roy peale ei mõtleks,» rääkis Drury New York Timesile.
Hiljem Roy parema käe liikuvus taastus siiski niivõrd, et ta sai elektriratastooli juhtida. Vaatamata halvatusele lõpetas mees ülikooli nelja aastaga, kuigi ta ei olnud võimeline loengutes märkmeid tegema.
Pärast ülikoolidiplomi saamist pidas Roy motivatsiooniloenguid ja lõi fondi, et aidata seljaajuvigastuse saanud inimesi. Aastate jooksul on fond meditsiiniuuringute jaoks annetanud üle viie miljoni dollari.
«Mulle meeldib öelda, et esimesed kakskümmend eluaastat oli täis kirge. Viimasel kahekümnel eluaastal oli mõte. Unistus, et saaks mõlemad korraga, ei täitunud. Kuid olen õnnelik, võtan vastu mõlemad,» rääkis Roy ESPNile antud intervjuus, kui sai 40-aastaseks.