/nginx/o/2018/10/19/11509823t1hd378.png)
/nginx/o/2020/10/21/13426032t1h96bd.jpg)
Selle nädala «Ikigai» külaline oli purjetaja, sadamakapten, hea merekaaslane ja muhe saarlane Meelis Saarlaid. Muuhulgas viis ta mõned reisisellid sel aastal Admiral Bellingshauseniga teisele poole maakera. Kuidas see kõik toimus? Saatejuht Priit Rand uuris järele!
Jahtlaev Admiral Bellingshauseni kapten Meelis Saarlaid on käinud päriselt seitsme maa ja mere taga. Olles 200 ekspeditsiooni üks tähtsaimaid isikuid, rääkis ta, kuidas ta teisel pool maakera oma kodu peale mõtleb. «Olen selline mees, kes tunneb oma kodust alati suurt puudust. Viimati olin ära kaks kuud, mis pole tegelikult pikk aeg, kuid mõtted olid ikka väga tihti Eestis,» rääkis ta.
Admiral Bellingshauseni retkel oli pardameeskonnas luuletajaid ja teisi loomeinimesi. Saarlaid tunnistas, et ta ise luule seadmisega ei tegele, küll aga peab ta päevikut. «Minu luuletamine piirdub väikese päeviku pidamisega, kirjutan üles oma mõtteid ja näiteks ka ilmaolusid. Tagantjärgi olen oma päevikuid isegi lapanud, päris hea on vaadata, ega muidu ei mäletagi reisidest enam kuigi palju. Pean päevikuid üldjuhul iga oma mereretke ajal. Kuid kaptenina tuleb täita ka laeva logiraamatut, seetõttu võib oma päeviku pidamine teinekord unarusse jääda,» rääkis mees.
Saarlaid rääkis lähemalt Antarktika 200 ekspeditsiooni algideest. «Väidetavalt kakssada aastat tagasi, Saaremaal sündinud ja kasvanud admiral Bellingshausen märkas oma purjeka tekilt esimest korda Antarktise mandrit. Esialgu tundus talle, et tegu on suurema jääpangaga, pärast on logiraamatusse kirjutatud koordinaatide järgi tõestatud, et just tema meeskond oli esimene, kes selle mandrini jõudis. Sellest tähtsast sündmusest oli möödas kakssada aastat ja tahtsime seda omal moel tähistada. Ikka mõtlen vahest, mil moel kauges minevikus meremehed hakkama said. Kui omal tundub teinekord ilmaolude tõttu merel raske, siis mõte läheb kohe sinna, et milliste aluste ja võimalustega omal ajal sõideti! Ma ei kujuta ette, mis olukord see peaks küll olema, et neid asju saaks omavahel võrrelda. Nende meeste sõit oli omal ajal ikka karm ja kindlasti ka suures teadmatuses. Kuidas nad üldse hoovuste, vastutuultega, tõusude ja mõõnadega hakkama said...see oli suur kunst ja mulle tundub see kõik üsna uskumatu,» mõtiskles kapten oma eelkäijate seikluste peale.
Saarlaid avaldas, milline võiks olla ühe ideaalse meresõitja iseloom. «Neid kapteneid, laevajuhte ja meremehi on nii rahuliku meelega, kui ka pööraseid tegelasi. Mina olen pigem selle esimese poole esindaja. Kui mind kutsuti Admiral Bellingshauseni peale kapteniks, siis ilmselt mitte ainult sellepärast, et olen tubli meremees...vaid ilmselt ka seetõttu, et suudan suurt kampa merel ohjata. Ma ei ole tohutu võimas ja vahva meremees, minu parim iseloomuomadus on see, et panen meeskonna ilusti koostööd tegema. Kui on hea koostöö, siis laev lausa lendab. Eks kapteniks olemine on päris suur koorem. Samas, kui kõik kulgeb kenasti, siis selle peale iga minut ei mõtle. Tuleb jõuda selleni, et laevas on stabiilsus ja turvalisus. Oma meeskonda tuleb usaldada, siis tunnevad kõik end laevas hästi,» märkis ta.
Saarlaid rääkis oma lapsepõlvest ja tõdes, et tema lähedases esivanemate ringis pole keegi meremees olnud, kuigi kaugemalt suguvõsast tuli mõni kõrgemate pagunitega meremees siiski ette. «Ega ma täna pole ise ka mingi meremees, olen pigem sadamamees. Kuid kaptenitööni viis mind tõenäoliselt purjespordiga tegelemine. Seitse aastat vanem vend Mati oli purjetamise treener, tänu temale sattusin ka ise selle ala juurde. Pean tunnistama, et hakkasin tõsisemalt purjetama üsna vanast peast, olin juba 15-aastane. Koos vennaga me neid traditsioone nüüd jätkame ja ka meie järglased on kas siis hobikorras meremehed ja ka päris leiba teenivad meremehed. Arvan, et Saaremaalt tuleb meremehi aina juurde, ka purjetamise tegevus aitab siin kõvasti kaasa,» lisas ta.
Kapten meenutas oma esimest meresõidu kogemust, mis temas erilise mälestuse tekitas. «Mäletan, et kunagi seitsmekümnedatel laenutasime naabripoistega ühe suure puidust paadi, millel olid ääretult rasked aerukolakad. Sellise paadiga sõitsime Kuressaare lahel ja see retk tõi esimese päris ägeda emotsiooni. Olin õnnelik, et mind kaasa võeti. Muidugi, ka purjekate vaimustus tuli õige pea. Üks asi on suvine purjetamine, kuid head ja suured mälestused on muidugi talvistest sõitudest - jäälaevad ja jääpurjekad käisid samamoodi purjetamise tegevuse juurde. Sadamas olid meil vanakooli suured jäälaevad, millega samuti liikusime. Nende aluste kiirus on ligikaudu 100 km/h, mis on haruldane, kuid mingitel hetkedel tõepoolest võimalik saavutada. Meie vanemad polnud nii suurtest kiirustest tol ajal muidugi teadlikud, sest sidevahendid ju pratkiliselt puudusid,» muigas ta.
«Kaptenina olen ma sõitnud vaid hobilaevadel. Leiba teeniva meremehena on olnud minu tase suuresti madruse, vanem madruse ja traalmeistrina. Hobikaptenina alustasin ligikaudu kakskümmend aastat tagasi, olin jahtlaeva Lennuk kapteni esimene abivanem, tüürimees. Pärast Lennuki reisi tuli tore projekt, kus sõitsime ruhnu jaalaga Rootsi. Paadi ehitasid Haapsalu Ranna-Rootsi poisid ja kutsusid mind kampa. Jaala peal olin ma kapten, käisime Stockholmis Rootsi kuningal külas ning viisime talle rannarootslaste poolt kirja. Admiral Bellingshauseni laeva juhtimine oli minu jaoks üsna haruldane kogemus, kogu distants ja reisi mastaap oli samuti eriline. Kogemust oli muidugi ka varasematest aegadest, sest olen purjekatega ookeanil olnud ka eelnevatel aastatel,» avaldas Saarlaid.
Mees tegeleb aktiivselt täna Papissaare ja Vikati sadama juhtimisega. «Olgu need sadamad nii suured kui tahes, kord peab alati majas olema. Olen nende kahe väikese sadama kapten ja juht. Põnev on see, et mõlemas sadamas käib hetkel suurem rekonstrueerimine ja renoveerimine. See on tõsine töö ja seetõttu on sadamatesse ka palju rohkem asja. Vilsandi Vikati sadama ehitus on õnneks juba üsna lõpujärgus, õige pea muljume lülitit ja kai valgus hakkab särama, tegemist on suure muutusega, sest sadam on olnud pime juba aastakümneid. Saaremaa poolse sadama nimi on Papissaare, tegemist on ajalooliselt väga haruldase sadamaga, see on vana vesilennukite randumissadam. Lisaks nendele sadamatele, olen seotud ka saarte liinide jahisadamatega, neid on kokku kaheksateist. Eks me kõik aitame nende sadamate tegevusele jõudumööda kaasa,» rääkis ta.
Saarlaid on juba aastakümneid puutunud kokku Saaremaa purjespordiga, olles selle ala üks eestvedajaid ja propageerijaid. Saare purjetamist arendab Saaremaa Merispordi Selts, mis on saarlaste põline purjespordi eestvedaja juba aastast 1926. «Minu hinnangul on Saaremaa noorte purjetamine päris heas seisus. Nädalad tagasi oli Roomassaare sadamas Eesti karikavõistluste suur võidusõidu etapp, rõõmuga tõdesin, et saarlaste rivi oli väga soliidne. Kahjuks küll juhtus nii, et me ei teeninud oma koduvetel ühtegi medalit, kuid medalilähedasel kursil olid kõik meie lapsed. Uute purjetajate pink võiks olla küll veidi pikem, kuid kõik on ikkagi hästi. Olen õnnelik, et meil on tubli järelkasv ja selle nimel me igapäevaselt ka kõik toimetame. Tuleb tõdeda, et Eesti meremehed on maailma laevastikus väga hinnatud tegelased,» rääkis ta.