FILMITRIKID Vaata, millised olid spioonipõneviku «O2» stseenid enne ja pärast visuaalefekte (1)

«O2» võtted Tallinnas Foto: Karl Anders Vaikla
Liina Suvi Ristoja
, Kinoportaali toimetaja
Copy

Kodumaine spioonipõnevik «O2» on tänaseks kinodesse toonud juba 35 000 vaatajat, kes on saanud osa Eesti filmikunsti viimasest sõnast ning näinud ekraanil taaselustumas 30ndate Tallinna. Ajaooline elutruudus saavutati lisaks kunstnikutööle, kostüümidele ja rekvisiitidele tipptasemel visuaalefektide abiga, mille peen kunst eriti rabavalt esile tuleb, kui algset materjali lõpptulemusega kõrvutada.

«O2» visuaalefektide vastutava meistri ehk rahvusvahelises filmiterminoloogias visual effects supervisor'Jan Viljuse sõnul hakkab eri- ja visuaalefektide planeerimine pihta väga varakult: juba stsenaariumi arendusfaasis asutakse režissööri ja operaatoriga läbi arutama, mismoodi film peaks hakkama lõpus välja nägema ning pannakse paika, millised asjad jäävad kunstniku teha ning mis luuakse arvuti abiga. 

Kui palju saab režissöör oma nägemuses visuaalefektide abile toetuda? «Ikka täiega saab, aga eks Eesti filmide puhul meil kahjuks tavaliselt ikkagi see, et eelarve piirab. Kuna inimesi on vähe, kinovaatajaid on vähe ja tulud on väikesed, siis ei saa meeletut pappi sinna alla panna. Tavaliselt teeme nii, et nii enne kui ka pärast filmimist koostame prioriteetide nimekirja, et milline eriefekt on filmi loo edasiandmise mõistes väga oluline ja milline mitte. Neist vähem olulistest tehakse omakorda siis nii palju kui rahaliselt võimalik on. Kuna üht ja sama tulemust annab teha nii kallimalt kui ka odavamalt, siis püüame leida võimalikult mõistliku kompromissi,» kirjeldab Viljus tööprotsessi.

«Meil jäi tegemata mõnes mõttes päris palju, sest Priidu vigastus tuli poole võtte pealt – see tähendas meile seda, et pidime kogu selle tennisemängu tegema «sinise peal» (arvutigraafika jaoks võtteplatsile seatav taust – toim.), mis on kokkuvõttes päris kallis asi. Selle võrra jäi meil muid nice-to-have asju (oleks tore – toim.), nagu me neid ise nimetame, tegemata,» märkis ta, kuid lisas, et üldiselt on need siiski filmitegijate omad soovunelmad, millest vaataja puudust tunda ei oska ning tervik vaesemaks ei jää. «Eriefekt peab tavaliselt olema selline asi, mida sa ei näe, et seda üldse tehtud on,» sõnastab ta ära erialase maksiimi. 

Selleks, et kinos kõik perfektne paistaks, tuleb teha hulgaliselt teadlikke ja täpselt välja mõõdetud ettevalmistusi juba võtteplatsil ning nii käib efektitöö alati käsikäes innovatsiooniga. «Ükskõik kui hästi sa kõik ette ära planeerid, midagi tuleb alati kohapeal ja käigu pealt välja mõelda ja leiutada,» kinnitab Viljus. 

Oma tööga jäi tänaseks üle 10 aasta filmidele efekte tegev Viljus väga rahule: «Meil tuli kõik iseäranis hästi välja. Lõpptulemus tuli väga hea ja suutsime minu arust pildiliselt väga ägedalt edasi anda 30ndate Tallinna tunnet. Kõige rohkem siin filmis andsidki juurde pisikesed detailid. Näiteks, et trolliliinid on ära kaotatud – see on mega-aeganõudev töö ja peale vaadates ei oskagi mõelda, et seal need olema peaksid, aga see aitab pildiliselt ajastu meeleollu palju paremini sisse elada, sest tol ajal neid ju ometigi ei olnud.» Just linnaelu atmosfääri rikastavaid detaile oleks ideaalis filmi tahtnud veelgi rohkem juurde lisada, märgib ta.

Visuaalefektid sündisid filmile koostöös leedukatega järeltöötlusega tegelevast ettevõttest Triplenode, kes filmile selle suurepärase viimase lihvi andsid ning kogu filmi kaadrihaaval valmis meisterdasid.

Vaatleme kuut stseeni filmist, milles on visuaalefektidel olnud eriti suur roll.

Stseen 1: Autod tänaval

Pärnu maantee stseenis oli peamiseks väljakutseks tänapäevaste asjade kustutamine kaadrist. «Seda trammiteed seal sellisel kujul omal ajal ei olnud. Selle kustutamise tegi – mille peale ehk tavainimene ei tule – keerulisemaks see, et autod jätavad ju varje, mis jäävad trammitee peale. Nii tuli kõik need varjud arvutis uuesti joonistada, et usutav jääks.» 

Üldise pildilise ajastueheduse saavutamiseks, mis aitab hiljem ka vigade parandusi vältida, tehti antud stseeni huvides mitmeid olulisi ettevalmistusi: liiklus oli kinni pandud, et ei oleks ühtegi tänapäevases riietuses inimest kaadris ega ka peegelduses, ning füüsiliselt olid ära korjatud liiklusmärgid.

Kuigi konkreetses kaadris Viljuse mäletamist mööda prügi ega muud säärast eemaldama ei pidanud, siis pidavat selliseid asju ikka võttel aeg-ajalt juhtuma, isegi kui kunstnikuga on kõik kokku räägitud. «Ikka tuleb silte kinni katta või siis ei saa mõne kinnisvaraomanikuga kokkuleppele tulede kustutamise osas. Või on mõni liiklusmärk nii kõrgel, et tõstukiga ei pääse ligi. 

Stseen 2: Piiripunkt

Peamine erinevus filmitud materjali ja lõpptulemuse vahel seisneb ilmastikus: filmis katab põlde lumi. «See on selles mõttes huvitav kaader, et platsile me selle mõttega ei läinud, et sinna hiljem lund lisada. See oli jooksev mõte, mis tuli poole pealt juurde. kuna piiristseen toimub filmis ajalises mõttes kaks aastat varem kui põhitegevus, siis otsustasime, et kõikides ajas tagasi minevates stseenides – et oleks selgem vaadata – on lumi maas või sajab ning n-ö pärisajas olevad stseenid on lumeta.» Lõpptulemus saavutati nii, et kaks kuud pärast algseid võtteid mindi filmimispaika tagasi ning võeti üles üks-ühele sama maastik teise ilmaga. 

Stseen 3: Tenniseväljak

Suurimaks ettevalmistuseks oli siinkohal nii üldiselt kui ka efektitiimi jaoks asjaolu, et füüsiliselt sai valmis ehitatud terve tenniseväljak. Mis aga olutus väljakutseks, oli see, et filmimise ajal läks ootamatult remonti Jaani kirik. Nii tuli lisaks juba arvestatud lambipostidele arvutis eemaldada kiriku ümbert tellingud. Vabaduse väljakule pandi visuaalefektide abiga taas troonima hiigelsuur «EEKS-MAJA» silt. Just tennisestseene peab Viljus kokkuvõttes filmi kõige keerukamateks, kuna filmiti tegelikult Kadriorus, aga välja pidi nägema, nagu oleks tegevus aset leidnud Vabaduse platsi servas.

Stseen 4: Ivan versus Feliks

Nagu videost näha, siis saavutati filmis nähtud tennisemängu kaadrid filmimaagia abiga, kus lisaks näitlejatele tegutses veel kolmaski inimene, keda filmis ei nähtud (küll aga nimena lõputiitrites). «See mees on režissööri esimene assistent. Filmikeeles nimetatakse seda «keha tegemiseks»: ta mängis Priitu, sest Priitu platsil ei olnud, kuna ta oli tol hetkel vigastatud jalaga haiglas. Et aga Läti näitleja ei peaks tühja platsiga mängima, siis sobis tema Priidu asemele väga hästi – tal oli stsenaarium niikuinii peas. Pärast asendasime ta Priiduga, kellega filmisime selle stseeni üles pea pool aastat hiljem,» selgitas Viljus klipis toimuvat.

Stseen 5: Linnavaade

«Kui vaatad seda pilti, siis tundub, et nii ongi, aga tegelikult on siin palju ära võetud: hästi palju on ära kustutatud kõiksugu parklasilte ja maja külge on näiteks lisatud Eesti lippe. Kaarli puiesteel on ju praegu ka see Vabaduse kella monument, mis sai ära võetud. Lisaks kattis see linnavalitsuse hoonet sedavõrd, et maja nurka ei olnud võimalik ühegi nurga alt korralikult «pildistada» – pool maja on sinna nullist juurde joonistatud,» avaldas Viljus. 

Stseen 6: Lennuk

Filmis on antud stseeni toimumiskohaks sõjaväeluure peakorter – tegelikkuses filmiti stseen üles Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumis, kus asus täpselt selline «äge» koridor, nagu vaja ning mida otsiti pikemat aega. Koridor oli ilus, aga vaade aknast oli vale. «Otsustasime, et teeme ise selle kaadri juppidest kokku. Tausta, mis akna taha tuli, filmisime drooni pealt vanalinnas, umbes selle koha pealt kus on Aia tänava Rimi. Kuna koridori vaade oli kolmandalt korruselt, siis polnud mõistlik sinna akna taha ka sinist ekraani paigutada, seega joonistasime kaadrikhaaval kõik kokku ja vahetasime selle tausta ära. Siis hakkasime neid lennukeid sinna lisama. See oli kogu aeg plaan, et need lennukid tulevad. Aga kui saime sinnamaale, et hakkasime neid lennukeid oma ajalookonsultantidega uurima, siis selgus, et need lennukid, mis seal tegelikult lendasid, polnud just kõige hirmuäratavamad (nn moosiriiuli tüüpi – toim.). Siis tegime sellise lükke, et kasutasime teisi lennukeid, mis tol hetkel suure tõenäosusega Eesti kohal ei lennanud, aga on ajastu mõttes õiged. Midagi seega väga valesti ei ole, aga need ei ole need konkreetsed lennukid, mis Tallinna seiramas käisid tol hetkel.»