Anna-Maria Galojan: olin valmis juba ülekuulamistelt otse vanglasse minema

Anna-Maria Galojan veedab juunikuu Hong Kongis Foto: Olga Venediktova

18. jaanuaril jõudis meediasse pommuudis, et staarpoliitk Anna-Maria Galojanil  tuleb siiski lähiajal reaalselt viieks kuuks vangi minna, sest riigikohus ei võtnud arutlusele tema kaitsja poolt vaidlustatud ringkonnakohtu süüdimõisvat otsust.

Galojan kuulis reaalsest vangiminekust Elu24 reporterilt

Ülekuulamistest ja sellest millal ma kohtusse lähen ja sealt tulen võis tavaliselt lugeda kas Postimehest või Eesti Ekspressist. Ka täna (so 18.01.11) sain Riigikohtu otsusest teada tänu ajakirjanikule Elu24st,sest minu advokaat ja tema sekretär vaikisid kui haud!

Tegelikult siin on üks parodoksaalne sõltuvus, mis pole mingi kaudne oletus, vaid seda võib lugeda hoopis kõrgema matemaatilise analüüsi valdkonda.

Nimelt, kohe kui meedia tähelepanu minu suhtes on positiivne, siis leiab prokuratuur kiirelt põhjuse ja ettekäände raporteerimiseks, et keegi kogemata ära ei unustaks, et Galojani süüdistatakse peatselt selles ja selles. See on justkui saatuse pidevalt korduv iroonia või Cayenni pipra ja maasika mängu jätk?!

Kohus võiks hakata minu istungitele pileteid müüma

Kohtunikud ja prokurörid võiksid veel minu istungitele ka pileteid müüa. Saaks teatud mõttes teha head äri. Mul poleks midagi selle vastu. Äkki suudaksid nad nii kompenseerida minu poolt riigile  tekitatud kahju, mis on johtunud pidevast prokuröride ja uurijate vahetamisest.
 

Saan jõudu Julia Timošenkolt

Suureks toeks on olnud minu jaoks Julia Timošenkost kirjutatud raamatud. Neid ma lugesin öösiti enne ülekuulamisi ja kordasin endale mõttes – sai tema hakkama, saan mina ka!
 

Lugesin raamatut ja kordasin oma mõtteid nagu loitsu

Ka Timošenko oli iga kell valmis arreteerimiseks. Igatahes rääkis vapper naine, et on selleks valmis  ja tassis endaga kõikjal kaasas korralikult pakitud «vangimajakotti».

Timošenko meenutas, kuidas ta viis aastat tagasi oli kord juba istunud vanglas, poolpaljas ja pahkluuni vee sees. Žaporožje linna vangla eeluurimiskambris.

Istun siis nüüd ka mina oma koti otsas ja kordan: «Ma olen selleks valmis. Sosinal. Endamisi.»

Katkend Julia Timošenko meenutustest:
 

Ta astub üle läve, uks langeb paukudes kinni. Valgus kustub. Ninna lööb midagi hapukat, ammuse higi mõru haisu, kloori ja tolmu lõhna. Vist paremalt… Või veel kusagilt… otsekui solgiaugust. Kõige üle on laskunud vanglavaikus.

Ootamatu pimedus kambris on vana, juba KGB aegadest pärit trikk. Pimedus murrab uustulnukaid; vang läheb närvi, hakkab karjuma, vastu ust peksma ja on valmis ära andma ükskõik keda.

 
Pimedas vanglakambris istudes võis Julija Timošenko ainult aimata, et tema ustavad parteikaaslased ei saa leppida oma liidri arreteerimisega. Nad sarnanesid temaga.

Rahvas on aktiivne ja vapper, nende seas on kaks nõukogudeaegse vanglastaažiga poliitvangi. Kui esimest korda suleti eeluurimisvanglasse tema aparaadi juht Nikolai Sikulski, käskis leedi Ju oma autojuhil sõita vangla juurde, peatus enne uurimisisolaatorit, korjas kokku võimalikult palju telliskivi tükke ja – nagu Bulgakovi Margarita – hakkas selle neetud  maja aknaid puruks pilduma, külvates õudust prokuratuuritöötajate lihtlabastesse hingedesse.

 

Lausa müstiline, kui palju Timošenko üleelamised mulle tuge pakkusid. Tema jäi iseendaks, truuks oma vaadetele ja aadetele – ja nii jään ka mina!

Ka mina olin valmis ülekuulamistelt vanglasse minema. Ehkki mul pole tegelikult kuigivõrd aimu, milleks ma seda öeldes valmis olen.

Ka meie ülekuulamistel on pisut nn psühholoogilise mõjutamise nippe. Kas või see loksutamine – tean tükk aega ette, millal tuleb minna, elan seda ette läbi, närvitsen… Ja siis kuulen, et ei, mitte seekord.

 

Ülekuulamised olid meelega pikad ja väsitavad

Kas teadsite, et ülekuulaja istub alati mugavamal toolil, kui ülekuulatav. Sest ülekuulatav peab tundma end halvemini… Ülekuulatava tool on kinni põrandal ja ei liigu. Sellel toolil puudub seljatugi. Ülekuulamised võivad kesta väga kaua ja kestsidki mõnikord üle kuue tunni. Seepärast pole sellisel toolil just mugav  istuda.

Mul pole enam muret, võn nüüd rääkida kõigest ausalt

Kõige rohkem on mul olnud tuge sellest, et minu põhiline ülesanne on nüüd rääkida kõigest ausalt. Ma ei pea enam säästma ei Riivo Sinijärve, ei Ulrika Hurta, ei organisatsiooni tervikuna.

Ma räägin kõigest nii nagu ma tean, et see oli. Õnneks on mul enda kaitseks esitada pangaväljavõtted, arved, dokumendid, kirjad…Ma loodan, et see on piisav.

Olen teinud endast kõik oleneva, et teha kiiremat ja konstruktiivsemat koostööd prokuratuuriga uurimise huvides. Kuigi olin sügisel 2008 haiguslehel, siiski eirasin arstide soovitusi ja käisin ikkagi  ülekuulamistel.
 

Aga vahel on mul hirm, et see pole siiski piisav

Kui sain lugeda teiste tunnistusi enda vastu, oli see tohutu psühholoogiline löök. Leidsin nii absoluutset valet, kui ka jõhkrat, pahatahtlikku laimu enda kohta.

Jälle üks lakmuspaber… Mida arvata endisest tööandjast, kellele olen kunagi – kui teadlasele – ausalt alt üles vaadanud? Kelle heaks olen püüdnud anda võimalikult hea tööpanuse ning kelle tunnistusest ma nüüd loen, et antud asja kohta ei oska ta küll midagi öelda, aga… Ja siis järgneb pikk kirjeldus sellest, kui ebameeldiv inimene ma ikka olen.

Mida sellistes olukordades teha? Nutta natuke. Siis rääkida mõnele heale sõbrale, kuulda lohutavaid sõnu ja et… mis siin ikka teha. Rääkida oma advokaadiga ja saada enam-vähem sama vastus.

Nutta veel natuke... Ja siis leppida. Võtta omaks teadmine, et minu mõtetest on taas kadunud üks usalduse ja lugupidamisega seotud kohtadest. Üks inimene, kellest hästi mõelda, taas vähem…
 

Kuidas minult varastati miljon?

Kusagil keset seda kohtuskäimiste virr-varri teadsin ma järsku oma tulevase raamatu pealkirja. Tõepoolest – «Kuidas minult varastati miljon?»

Minult on varastatud lootusi ja lugupidamist, inimesi ja suhtumisi. Mainest ja karjäärist ma parem ei räägikski.

 
Minu süütuse presumptsiooni õigusi on sadu kordi rikutud

Grafoloogiline ekspertiis võttis tunde – kirjutasin oma allkirju ja erinevaid sõnu. Kui saabus vastus, et ekspertiis kinnitab minu väiteid, teatas prokuratuur, et see ekspertiis ei sobi ja lubas uue tellida.

Miks ei sobinud? Kas sellepärast, et see oli minu poolt.

Mu suurim soov oli ainult, et uurimine ja kohus oleksid erapooletud põhjalikud ja õiglased. Et nad lähtuks euroopalikest juriidilistest tavadest…

Minu süütuse presumptsiooni õigusi on sadu kordi rikutud ja seda rikutakse edasi. Talvel 2008 Sinijärv isegi sai sellest noomituse prokurör Siitam-Nyirilt, kuid see ei peatanud teda ja tema kamraade…

 

Kui kohtupidamine oleks seaduslik, pole mul midagi karta. Aga sellest polnud haisugi!

Isiklikult tunnen vaid üht, kel on raudset jõudu mitte ühtegi «kommi» lugeda. Ei tea, kas see ongi raudne tahe või pigem harjumuse jõud tegeleda oma asjade edasi sel ajal, kui kuskil raiskab keegi teine oma aega räpaseid laimavaid sõnu ritta seades?

Kõik ei olegi minu vastu

 Ja imede-ime, kõik ei olnudki kohtusaaga ajal minu vastu! Oli neid, kes tunnustasid mu huumorimeelt ja kirjutamisoskust. Oli ka neid, kes tundsid mulle kaasa ebaõiglaste süüdistuste pärast. Ja oli neidki, kes kirjutasid Riivo Sinijärvest, kui ebaeetilisest mehest ja lahkasid EELi rahaskandaali.

Aga sel ajal oli Sinijärv värskelt saanud president Ilveselt Valgetähe ordeni ning käis ringi nagu õige mees kunagi.

Aitäh sulle, paljukiidetud õigusriik!