Eesti üks kuulsamaid luu-uurijaid: ühte skeletti võib välja kaevata nädal või isegi kauem

Martin Malve Foto: Erakogu

Priit Ranna esimene «Ikigai» külaline oli luu-uurija Martin Malve. Kuula ja loe saadet ning saad teada, kuidas Martin selle põneva ameti peale sattus ja mida võivad luud meile rääkida?

Martin Malve kohta võib öelda, et ta on Eesti üks kuulsamaid luu-uurijaid. «See sõna luu-uurija tekitab inimestes alati nalja - sõnas on neli «u» tähte järjest, see loob palju ovatsioone. Kui ütlen inimestele, et olen luu-uurija, siis esmalt kuuldakse sõna «kuu-uurija», paljudes tekib seos telesaatega. Ülemaailmselt kasutatakse selle ameti puhul osteoloogia nimetust. Osteoloog on siis inimene, kes tegeleb luude uurimisega. Mõnikord kasutatakse minu ametinimetuse puhul ka kombinatsiooni osteo-arheoloog, see tähendab luu-arheoloogi,» märkis Martin Malve.

Malve on sündinud Tartu linnas ja elanud kolm esimest eluaastat oma vanavanemate juures. «Mu vanemad õppisid Tallinnas ülikoolis ja mina olin seetõttu oma vanaema ja vanaisaga Tartus, Veeriku linnaosas. Kui vanemad lõpetasid oma kooli ja said mõlemad töökohad, kolisin nende juurde Tallinnasse. Lasteaias ja koolis käisin just pealinnas. Oma ülikooli ajaks otsustasin ringiga tagasi tulla Tartusse, elamine oli vanavanemate kodu näol ju olemas, see kõik oli kuidagi nii loomulik samm. Mu vanemad õppisid kunstivaldkonnas, ema on siiani kunstiajaloo õpetaja. Vanaisa töötas kalakombinaadis osakonna juhatajana ning vanaema töötas Tartu kaubamajas, täiesti lihtsad tööinimesed,» sõnas ta oma esivanemate kohta.

Malve rääkis ka oma lapsepõlve huvidest, ka sellest, kuidas ta noore poisina vanu esemeid korjas. «Minu käest on palju küsitud, miks ma just arheoloogia juurde jõudsin ja kas sellel võiks olla seos mingite lapsepõlve huvidega. Minu isa vanemad on pärit Pärnumaalt, Vändra kandis olevast talust. Huvitav oli see, et mulle meeldis kogu aeg mingit kola nende põldudelt korjata. Kui olin oma Tartus elavate vanavanemate suvilas, siis käisime samuti tihti peenramaal. Kui vanavanemad võtsid kartuleid, siis mina tassisin näiteks vanu pudeleid ja rauda sealt kaasa. Näen, et siit võis tekkida seos arheoloogiaga, mul on kogu aeg olnud huvi vanade asjade ja nende üles korjamise vastu,» muigas mees.

«Veel keskkooli lõpus ma ei teadnud arheoloogiast suurt midagi. Kui siis niipalju, et minu hea klassivenna ja hiljem ka kursavenna Mihkel Mäesalu isa oli arheoloog Ain Mäesalu. Täna me töötame Mihkliga koos Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis, tema uurib keskaega. Kooli ajal sattusin tihti Mihkli koju, kus nägin seinte peal uhkeid arheoloogia teemalisi aukirju. Meie olime sel ajal Mihkliga rajud hevimehed ja panustasime tol hetkel rohkem muusikasse. Kui ülikooli astusin, läksin esmalt ajalugu õppima, seal olid programmis erinevad sissejuhatavad kursused. Üheks kursuseks oli «Sissejuhatus arheloogiasse», mida andis sõbra isa Ain Mäesalu. Tänu sellele loengule hakkas asi huvitama ja esimese õppeaasta lõpus osalesin esimestel välitöödel,» täpsustas Malve.

Malve lisas, kas hevimuusikal ja luude uurimisel on omavaheline seos, kuivõrd hevimehed kannad tihti oma riietel peal just pealuud kujutavat pilti. «Seda on mu käest küsitud küll, et ma kuulan rasket muusikat, kas seetõttu mulle meeldivadki koljud ja luude teema. Tegelikult on aga nii, et kui ma bändisärki valin, siis enamasti pole see must ja seal pole ka pealuid peal. Olen käinud aastaid Saksamaa ja Tšehhi festivalidel raju muusikat kuulamas. Mind on häirinud, et sealne seltskond kannab valdavalt musta, seetõttu kannan ise hoopis valget või punast värvi särke, kuidagi hea on eristuda,» lisas ta.

Mees tõi välja, mil moel luude uurimine tema huviorbiiti sattus. «Luud hakkasid huvitama aastal 2007, kui hakkasin lõpetama ülikoolis bakalaureuse taset. Tartu Ülikoolis korraldati kahenädalane kiirkursus, mille raames kutsuti esinema Vilniuse ülikoolist kuulus osteoloog, arst ja arheoloog Rimantas Jankauskas. Ta suutis oma erialast väga põnevalt rääkida. Kursuse lõppedes selgus, et Eestis luude uurijaid praktiliselt polnudki. Arheoloogid kaevasid luud välja ja keegi siis siin-seal midagi määras, kuid üldiselt need luud jäid lihtsalt kuhugi suurtes kottides seisma. Kursuse lõppedes öeldi, et ka Eestisse oleks luude-uurijat väga vaja ja mina seepeale uurisin, kuidas saaksin Vilniuse ülikooli seda ala õppima minna. 2008. aastal olin juba kuus kuud õpipoisina Leedus, just Rimantas Jankauskase käe all,» sõnas ta.

Malve tunnistas, et kuigi hauast luude väljakaevamine võib paljude jaoks olla hirmutav tegevus, siis tema suhtub sellesse suure entusiasmiga. «Ma kohe kindlasti ei karda! Arheoloogid ja luu-uurijad räägivad, et surnud on rahulik rahvas. Kuid nende luudega tuleb lihtsalt ilusti ümber käia. Hetkel me kaevame Ida-Tallinna keskhaigla hoovis, sest sellesse piirkonda planeeritakse laiendustöid. Tuli välja, et haigla territooriumil asus 18. sajandil kalmistu koos kirikuga. Sellele kalmistule maeti mereväe- ja maaväe hospidalides surnud sõdureid. Kaheksakümnendatel, kui haigla ehitati, keegi ei uurinud seda ala. Nüüd on meil võimalus seda viga parandada. Me kaevame välja ja dokumenteerime, saame anda inimestele nende lood tagasi....saame teada, kuidas nad elasid. Näiteks uurime välja, milliseid haiguseid nad põdesid, kaua nad elasid, kui pikad nad olid, kogu sellist infot! Ma saan aru, et kõrvalseisvates inimestes tekitab ahastust ja õudu, kui vaadatakse mingeid ühishaudu. Mina olen kalmistuid aktiivselt kaevanud ligikaudu kümme aastat,» lisas ta.

«Mu töö juures on huvitav see, et mitte kunagi ei tea, kui palju skelette maa all on või kui suure kalmistuga on parasjagu tegemist. Eriti veel avastamata kalmistute puhul. On tulnud ette olukordi, mil muinsuskaitse amet arvab, et maa all on kuus kuni kaheksa skeletti....meie leiame aga üle saja luustiku. See näitab ka selle töö eripära, sa mitte kunagi ei tea, kui kaua sa kusagil platsil oled. Näiteks Ida-Tallinna keskhaigla ehitusplatsilt oleme leidnud tänase seisuga üle 150 matuse, ilmselt on veel avastada. Ma pean tunnistama, et minu ametiviga on see, et kui kusagil näen kopaga kaevamist, siis alati vägisi kisub vaatama,» märkis Malve.

Malve täpsustas, et ühe skeleti puhastamine võtab tavaliselt terve päeva, olenevalt tööst, mõnikord ka isegi kauem. «Seda nikerdamise tööd on ikka väga palju. Muidugi oleneb ka skeletist. Kui sel on palju esemeid juures, siis võib ühte skeletti lausa nädal aega kaevata, näiteks, kui on tegemist 13. sajandi uhke naise matusega. Meie vastutus on see, et me käsitleme seda materjali ju viimast korda...me mingis mõttes hävitame selle ära, seetõttu peame töötama väga hoolikalt. Samas, objektidel on tihti olukord, kus teistel osapooltel aega napib, seega tavaliselt menetleme ühte skeletti kaks kuni neli tundi,» lisas mees.

Luu-uurija kõige vanemad leitud skeletid pärinevad 12.-13. sajandist. «Üks säärane leid oli Kukruse kalmistult, Virumaal. Sel aastal kaevasin Valjala kiriku aias ja leidsin vara-kristlikud matused. Kuna tegelen haiguste ja vigastuste patoloogiate uurimisega, siis mul on kujunenud välja periood, mida uurin - see on peamiselt keskaeg ja varauusaeg. Varasemate perioodidega ma pigem ei tegele, nende jaoks on oma spetsialistid. Kõige uuem skelett, mille olen välja kaevanud, pärineb Teise maailmasõja aegsest perioodist,» märkis ta.

Malve tunnistas, et lai avalikkus  väga hästi ei tea, mida arheoloogide ja luu-uurijate töö päriselt tähendab. «Tihtipeale on kaevamiste käigus öeldud, et miks me rüüstame vanu haudu. See näitab, et inimesed teavad sellest teemast vähe. Sellel infol, mida oma tööde käigus saame, on ju tohutu potentsiaal. On tulnud ette olukordi, mil töö tellija kommenteerib, et mida me nendest kontidest uurime, et võiksime tegelda hoopis tähtsamate asjadega - näiteks ehituse ja kraavide kaevamisega. See näitab, et uurijaid on vähe ja ka teemast teatakse väga vähe,» lisas ta.

Uurija tõi välja, millisele inimtüübile luu-uurimise töö üldse sobib. «See töö sobib inimesele, kellele meeldib teha välitöid. Tuleb arvestada, et füüsilist koormust on päris palju. Samas, Eesti on nii väike - selleks, et ära elada, pead tegema välitööd ja uurimustöid üheaegselt. Kuna tegemist on meeskondliku tööga, siis sul peaks olema meeskonnas mängimise oskus. Sa pead olema äärmiselt tähelepanelik ja kindlasti ka kogu aeg valves. Tuleb kasuks, kui oled ka hea suhtleja. Kaevamiste käigus võid leida väga erinevaid esemeid, on väga oluline, et saaksid läbi erinevate valdkondade spetsialistidega. Näiteks, kui leiad tekstiili või ehteid, pead hästi läbi saama konservaatoriga. Kui leiad kiriku aiast vanu kiriku elemente, on vajalik suhelda kunstiajaloolasega. Numismaatiku kaastööd on vaja siis, kui leiad münte. Üksikhundina pole mõtet tegutseda, ma ei näe sellel suurt mõtet, kogu tegevus on ikkagi distsipliinide ülene,» lisas Malve.

«Minu töö missiooniks on saada inimeste kohta rohkem teada. Kui ma esimest korda uurimistöödega alustasin, siis mul oli imelik selle panuse eest raha vastu võtta - see töö oli lihtsalt ise juba nii äge ning raha täiesti teisejärguline. Selles mõttes on natuke halb, kui hobi ja töö on omavahel nii seotud. Teen tööd ka selle nimel, et suurendada inimeste teadlikkust arheoloogia teemadel. Need inimesed, kes on meie tööd lähedalt näinud ja saanud rohkem infot, on tihti ka ise asjast väga huvitatud. On isegi küsitud, miks me meedias sellest rohkem ei räägi, nüüd ongi nii, et kui küsitakse, siis võimalusel alati selgitan ja tutvustan oma eriala,» lisas luu-uurija Martin Malve.

Martin Malve tähendab kõik üles, mida kohapeal oluliseks peab. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Hakkas luu-uurimise ja arheoloogia teema rohkem huvitama? Kuula täispikka intervjuud SIIT: