Hollandi võimud võtsid eestlannalt viieaastase tütre, sest nende eluolud ei vastanud kohalikele standarditele

Foto: Shutterstock

Raadio Elmar päevaprogrammis rääkis Mari-Vivian Ellam Hollandis lahutatud emast ja lapsest - kunstnik Elisabeth Salminist ja tema väikeset tütrest, kes on ametivõimude poolt teineteisest eraldatud. Mis siis õigupoolest juhtus?

Elisabeth Salmin on noor eesti naine, Amsterdamis elav kunstnik, kes on viieaastase Anna üksikema. Kuldsete kätega naine, kes restaureerib saja-aastast paatmaja ning meisterdab lastele mänguasju. Selle aasta kevadel, koroona-viiruse puhangu alguses, kolisid nad oma remondijärgus paatmajja, eemale rahvarohkest Amsterdami keskusest. Seda panid aga tähele kohalikud lastekaitseametnikud, kes hakkasid korraldama nende paatmaja juurde kontrollvisiite.

27. mail viisid ametnikud väikese Anna endaga kaasa, olles neli tundi varem saatnud e-posti teel sellekohase teavituse. Alates sellest hetkest on meeleheitel ema võidelnud oma lapse tagasi saamise nimel.

Elisabethi ja Anna toetuseks on loodud täna tugigrupp, kuhu kuulub täna enam kui 2500 liiget. Grupi aktivist Mari-Vivian Ellam rääkis Elisabethi ja Anna kurva juhtumi tagamaadest. «Hollandi võimude hinnangul ei vastanud Elisabethi kasvatusviisid sealsetele standarditele. Samas toonitan, et laps ei tundnud ema käe all nälga, väärkohtlemist, vägivalda...emal pole ka mitte ühtegi sõltuvust. Standardite all pean silmas seda, et sel väikesel perel ei olnud oma elukohas kanalisatsiooni ega ka elektriga liitumise lepingut, ema kasutas majapidamistöödes veekanistrite ja päikesepatareide abi. Lastekaitse töötajad heitsid ette ka lapse määrdunud riideid. Elisabeth hankis riided taaskasutusest, ehk need olid teiselt ringilt. Kuigi kapp oli puhtaid lasteriideid täis, eelistas väike Anna kanda just oma lemmikriideid, mis tihtilugu olid juba mitme päeva vältel ka veidi määrdunud. Mainiti ka seda, et laps ei tohiks puu otsas ronida, mida Anna tihti tegi. Selline käitumine on hollandlastele võõras, meie kultuuris aga üsna tavaline. Lisaks sellele puudus Elisabethil ja Annal ka Amsterdami linna sissekirjutusluba, kuid Hollandis on need reeglid väga karmid. Väidetavalt peab sissekirjutus toimuma nelja päeva jooksul just sinna linna, kus sa parasjagu elad. Emal ja tütrel oli sissekirjutus veel teises Hollandi piirkonnas, nimelt Leideni linnas. Ja kuigi noor ema oli üritanud vanale paadile parkimisluba hankida, polnud ta seda Amsterdami linna reeglite muudatuste tõttu veel kätte saanud. Hollandlased järgivad reegleid väga karmilt, keegi märkas vana paati pikalt seismas ja sealt tuli ka kaebus,» märkis tugigrupi esindaja.

«Meie usume, et üksikemasid tuleb kaitsta, mitte karistada. Leiame, et toimunud on julm ja ebainimlik ülekohus kunstnikust ema suhtes. Me näitame, et seal, kus riik ei saa hakkama, paneb kogukond oma õla alla. Tule sinagi ja tõesta, et koos oleme tugevad ning suudame võitu saada ka suurtest tuuleveskitest. Aitame väikese Anna tagasi oma emme juurde, soovitan toetajatel liituda meie Facebooki grupiga. Loodame, et ka meedia tähelepanu aitab juhtumile kaasa,» rääkis Ellam.

Ellami sõnul annab noor ema Elisabeth hetkel kõik, et täita Hollandi riigi poolt seatud lapse kasvatusalaseid ettekirjutusi. «On toimunud kaks kohtuistungit. Kohtunik uuris, kui kaua läheb Elisabethil aega vana paadi kordategemiseks. Elisabeth hindas, et see võib aega võtta ligikaudu kolm kuud ja üüris selleks ajaks asenduselamise. Kohus ja lastekaitse aga üürielamisse last tagasi ei anna, selgitades, et hooldusperega on juba mitmeks kuuks leping allkirjastatud,» märkis ta. Praegu tohib ema oma lapsega kohtuda vaid kaks korda kuus ning mitte üle tunni aja. Emakeeles suhtlemine on keelatud, rääkida võib ainult hollandi keeles. Ellam lisas, et lapsele on keelatud ka kingituste viimine. Elisabeth võtab osa kohtu poolt määratud lapsekasvatuskursustest ja alustas tööd psühholoogiga, ikka selle nimel, et kõikidele Hollandi riigi ootustele vastu tulla.

Tugigrupi esindaja täpsustas, et enne lastekaitse sekkumist ei olnud Elisabeth ja väike Anna veetnud mitte ühtegi ööd teineteisest lahus «Laps on väga kiindunud oma emasse, seda märkis üles ka lastekaitse. Samas jätavad ametnikud tähelepanuta asjaolu, et lapsest ema lahutamine võib põhjustada pisikesele tõsise trauma, see pole lihtsalt mingi argument, see on teaduspõhine fakt. Kurb on ka see, lapsel ei ole täna lubatud kohtuda ka oma vanaemaga,» lisas Ellam. 

«Me loodame, et Elisabeth saab endale tugeva ja hea advokaadi, kes saab kasutada kõiki legaalseid võimalusi. Kui saaks kuidagi kohut veenda, et ema on tänaseks kõik ettenähtud ootused täitnud, siis saaks äkki lapse rutem tagasi. Hollandi standarditele pole lihtne vastata, eriti kui sa oled üksikema ja immigrant. See kõik vajab suurt tööd,» lisas tugigrupi esindaja.

«Meie loodava MTÜ nimeks saab «Õnneseen», mille tegevusega soovime ühendada bioloogilisi perekondi, keda on institutsioonide poolt lahutatud. Miks just nimeks «Õnneseen»? See on ka ühe eriti armsa eestikeelse laulu pealkiri. Laulu sõnad kirjeldavad nii ideaalselt, kui oluline on ema ja lapse vaheline side. Nii hea, kui laps saab oma ema kaela ümbert, käest kinni võtta ja pai teha...lisaks kõigele on see ju nii oluline inimõigus,» lisas Mari-Vivian Ellam raadiole Elmar.

Kuula täispikka intervjuud SIIT.